Saksi õiguspeegel
Saksi õiguspeegel, ka Saksi peegel (saksa keeles: Sachsenspiegel) on Eike von Repgow' koostatud feodaalse tavaõiguse kogumik.
See sisaldab maa-, era- ja kriminaalõiguse norme, ka lääniõigust. Kehtis keskajal peamiselt Põhja-Saksamaal. Saksi õiguspeegel mõjutas oluliselt ka Liivimaa õiguspeeglit.
Autor
[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguspeegli autor (koostaja) on krahv Hoyen von Falkensteini vasall, õigusnõuandja Eike von Repgow (1180–1233).[1] Arvatavasti sündis ta umbes 1180. aastal Reppichaus ja suri 1235. aasta paiku.[2] Kuigi õiguseraamatu autor on nimeliselt teada, on täpsemat infot tema isiku ja tegevuse kohta tänapäevani jõudnud väga vähe.[3] Ajaloolase Dirk Heirbauti järgi osutatakse Repgow'le vaid kuues kaasaegses dokumendis.[2] Säilinud napi allikmaterjali põhjal on järeldatud, et Repgow kuulus idakolonisatsiooni kandvate aadlike perekonda[4] ning jõudis elu jooksul ministeriaali seisusse.[5]
Repgow orienteerus hästi kaasaja poliitilistes oludes ning nendega seotud võimalustes erinevate õigusteadmiste kogumiseks.[3] Repgow'd, kes oskas lugeda ja kirjutada, tundis keisririigi põhikorda ja valdas nii ladina kui ka saksa keelt, peetakse tolle aja seisusekaaslastest oluliselt haritumaks.[4] Kuigi ta ei käinud kunagi ülikoolis ega omandanud formaalset õigusharidust, olid tal väga head teadmised nii kanoonilisest kui ka Rooma õigusest, lisaks orienteerus ta kaasaegses kohtupraktikas.[3] Ajaloolane Hans Hattenhauer on Repgow’ tööd kokku võttes öelnud, et "teos on sündinud teadusest, mitte rahvast ja hariduseta inimeste õigusemõistmisest".[3] Ajalookirjutuses peeti Repgow'd pikka aega ka Saksi maailmakroonika ("Sächsische Weltchronik") autoriks, tänapäevaks on see arvamus aga ümber lükatud.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]12. sajandi keskel koostas Bologna jurist Gratianus varasematele ebatäielikele eeskujudele tugineva süstematiseeritud kirikuõiguse kogu "Decretum Gratiani", mida hiljem täiendati ja kommenteeriti. Kirikuõiguse eeskujul kodifitseeriti järgnevatel sajanditel laialdaselt ka kehtivad ilmalikud õigusnormid. Kesk- ja Ida-Euroopas koostatud koodeksite seast on tuntuim Eike von Repgow' Saksi õigusnormide süstematiseeritud kogu ehk Saksi õiguspeegel.[6] Saksi õiguspeegel (koostatud 1224.–1230[1] või 1225.–1235[7]) on loodud eesmärgiga süstematiseerida üksikallikates leiduvad ning suulistes õigustavades kasutatavad õigusnormid.[1] Koodeksi värsivormis antud eessõna järgi kirjutas Repgow teksti algul ladina keeles ja tõlkis oma maahärra soovil hiljem saksa keelde.[8] Teksti algne, ladinakeelne versioon ei ole tänapäevani säilinud.[7]
Kuigi Repgow ei olnud enese väitel kirja pandud õigust "ise teinud", võib teda tänu ilmaliku õiguse üleskirjutamisele ja selle süstematiseeritud esitamisele siiski pidada sisuliselt millegi uue rajajaks.[9]. Ajaloolane Maria Dobozy, õiguspeegli ingliskeelse tõlke autor, on väljendanud seisukohta, et nii Repgow kui ka krahv von Falkenstein mõistsid, et senine õigust ja ühiskondlikke suhteid reguleeriva info suuline esitamine ja edastamine ei vastanud enam kaasaegse ühiskonna vajadustele, mistõttu oli tarvilik nende süstematiseeritud kirjapanemine.[10]
Tänapäevaks on identifitseeritud ligikaudu viissada Saksi õiguspeegli keskaegset ümberkirjutust, millest olulisimaiks peetakse nelja rikkalikult illumineeritud käsikirja. Teksti toetavad illustratsioonid – omalaadsed glossid – püüavad nendel esitatud värvide, rõivaste, peakatete ja žestide abil õiguspeeglit täiendada ja täpsustada.[11] Alates 15. sajandi lõpuaastaist on koodeksit järjepidevalt välja antud, tänapäevaks on tekst tõlgitud ka mitmesse keelde. Lisaks korduvale tõlkele saksa keelde on tekst välja antud ka inglise, ungari, valgevene, jaapani, poola, hollandi ja ladina keeles.[12]
Ülesehitus ja sisu
[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguseraamat on sisuliselt jaotatud kaheks: maa- ja lääniõiguseks[1], seejuures on lääniõigust käsitlev osa mahult väiksem.[12] Lisaks õigusalastele osadele on koodeksi tekstiväljaannetele tavaliselt lisatud ka neli eessõna, neist esimene värssides.[1] Üldine maaõigus Landrecht kirjeldab talupoegliku maa õigust[3] ning annab erinevate õigusinstituutide loetelu ja sisu alates perekonna- ja asjaõigusest kuni protsessiõiguseni.[13] Seejuures ei ole tekst esitatud mitte erinevaid õigusharusid reguleerivate normide sisuliselt järjestikuse loeteluna, vaid kõiki vaadeldavaid õigusinstituute seostava tekstikogumikuna.[14] Lääniõigus Lehnrecht kirjeldab Saksimaa aadelkonna läänisuhete regulatsiooni. Just lääniõigus leidis keisririigi saksa keelt kõnelevates osades ka kõige laialdasemat rakendamist.[13]
Saksi õiguspeegel tervikuna reguleerib kõiki olulisemaid talupoegade ja aadli õiguse küsimusi, sh abielu- ja perekonnaõigust, karistusõigust ja talupoegade suhteid oma isandaga. Kogudes kokku ja süstematiseerides ümberasujate tavaõigused ja keisririigi tavad, andis Repgow praktilised vastused nii uusasunike õigusküsimustele kui ka sidus koloniaalalad õiguslikult keisririigi vanade asualadega.[3] Vastuoluliste normide ühendamisel lähtus autor õiguse terviklikkuse põhimõttest, "Jumala, keisri ja rahva ühtsusest".[15] Sellisel viisil rahuldas Repgow asunike vajadused ja hoidis ära uusasustatud alade lahutamise keisririigi põliste alade õiguskorrast.[3] Hans Hattenhaueri hinnangul kujunes õiguspeeglist "idakolonisatsiooni ratio scripta, mis ei lasknud pöörduda tagasi vana õiguse juurde."[3]
Ajaloolase Dirk Heirbauti hinnangul on nii maa- kui ka lääniõigus mõjutatud Repgow' isiklikest seisukohtadest. Nii näiteks on lääniõigus, kuivõrd see "loobub" mõningate lääniisandaile kasulike õigusprintsiipide kirjeldamisest, sisuliselt kasulikum vasallile, mitte senjöörile. Ka maaõigus ei käsitlenud kaasaegset õiguslikku reaalsust nendes aspektides, kus see Repgow' vaadetega vastuollu läks. Heirbauti arvates tagas koodeksi mõjukus aga selle, et paljudel juhtudel muutusid Repgow' seisukohad aja jooksul üldkehtivaiks.[12]
Kaasaegne ja hilisem levik ja tähtsus
[muuda | muuda lähteteksti]Koodeks on saksa õigusteaduse arengus märgilise tähtsusega.[7] Õigusajaloolase Hans Hattenhaueri hinnangul on Saksi õiguspeegli näol tegemist Kesk- ja Ida-Euroopa õiguspraktikas mõjusaima õiguseraamatuga.[9] Kompileeritud tüüpilise keskaegse õiguseraamatuna, kujunes Saksi õiguspeegel kiiresti üldkohustuslikuks seaduseks, mis leidis vahetut kohaldamist ligi kolmandikul Saksamaast. Saksi peegli eeskujul koostati ka teisi õiguspeegleid, nt Saksa rahva õiguspeegel ("Spiegel Deutscher Leute", "Deutschenspiegel") ja Švaabi õiguspeegel ("Schwabenspiegel"). Saksi peegli kui seadustiku laiaulatuslikku levikut põhjendatakse ajalookirjutuses selle õigusliku külje põhjaliku läbitöötatuse ja praktilise rakendusega.[16] Repgow ei loonud õigust küll ise, kuid sai hakkama ilmaliku õiguse üleskirjutamise ja süstematiseerimisega.[17] Repgow'l õnnestus suulised ja kirjalikud tavad, normid ja seadused süstematiseerida ja ühtseks tervikuks siduda, sealjuures kehtivat õigust võltsimata.
"Sachsenspiegeli" tähtsus ei piirdu vaid selle õigusliku sisuga – teoses kasutatav saksa keel on jätnud jälje ka saksa kultuurilukku.[18] Alamsaksa keeles kirja pandud, rahvale suunatud tekst ei sisalda raskepäraseid alamsaksa murdeväljendeid ning on esituslaadilt pigem kirjanduslik. Sellega pani Eike von Repgow' koostatud õiguspeegel aluse Saksa õiguskeelele ning andis võimaluse ladina keele väljatõrjumiseks õigusteadusest.[19] Eesti ajaloolane Jaan Sootak on väljendanud seisukohta, et "Sachsenspiegel" vastas oma aja sotsiaalsele tellimusele nii juriidilises kui ka üldkultuurilises ja poliitilises mõttes.[18] Repgow' peegel liitis koloniaalalad õiguslikult keisririigi vanade asulatega ning andis asunikele, kes pidid edaspidi elama territooriumi hõlmava õiguse järgi, õigusküsimuste lahendamiseks vastuvõetavad vastused.[3] Saksi õiguspeegli laiaulatuslik edu saigi võimalikuks eelkõige selle tõttu, et koodeks vastas kõigile kaasaegsetele praktilise õigusevajaduse nõuetele.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sootak, Jaan. (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda. (92).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Heirbaut, Dirk. (2016). Sachsenspiegel or Sassen Speyghel (Saxon Mirror). Cham: Springer. (28).
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Hattenhauer, Hans. (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: JUURA. (287).
- ↑ 4,0 4,1 Hattenhauer, Hans. (2007). Euroopa õigusajalugu. (282) Tallinn: JUURA.
- ↑ Heirbaut, Dirk. (2016). Sachsenspiegel or Sassen Speyghel (Saxon Mirror). Cham: Springer.
- ↑ Laur, Mati; Selart, Anti. (2016). Maailma Ajalugu II. Tallinn: Koolibri. (102).
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Dobozy, Maria. (1999). The Saxon Mirror. A Sachsenspiegel of the Fourteenth Century. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. (1).
- ↑ Dobozy, Maria. (1999). The Saxon Mirror. A Sachsenspiegel of the Fourteenth Century. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. (3).
- ↑ 9,0 9,1 Hattenhauer, Hans. (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: JUURA. (286).
- ↑ Dobozy, Maria. (1999). The Saxon Mirror. A Sachsenspiegel of the Fourteenth Century. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
- ↑ Heirbaut, Dirk. (2016). Sachsenspiegel or Sassen Speyghel (Saxon Mirror). Cham: Springer. (28–29).
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Heirbaut, Dirk. (2016). Sachsenspiegel or Sassen Speyghel (Saxon Mirror). Cham: Springer. (29).
- ↑ 13,0 13,1 Dobozy, Maria. (1999). The Saxon Mirror. A Sachsenspiegel of the Fourteenth Century. Philadelphia: University of Pennsylvania Press (6).
- ↑ Dobozy, Maria. (1999). The Saxon Mirror. A Sachsenspiegel of the Fourteenth Century. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. (6).
- ↑ Sootak, Jaan. (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda. (95–96).
- ↑ Sootak, Jaan. (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda. (94).
- ↑ Hattenhauer, Hans. (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: JUURA. (286).
- ↑ 18,0 18,1 Sootak, Jaan. (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda. (95).
- ↑ Sootak, Jaan. (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda. (94–94).