Saarmaslased

Saarmas
	; Saarmas (Lutra lutra)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Kiskjalised Carnivora;
Sugukond	Kärplased Mustelidae;
Alamsugukond	Saarmaslased Lutrinae; Bonaparte, 1838

Saarmaslased (Lutrinae) on kärplaste alamsugukond.

Saarmaslased on poolveelise eluviisiga. Neid on 14 liiki 7 perekonnas.

Taksonoomia

Taksoni autor on Charles Lucien Jules Laurent Bonaparte (1838).

Välimus ja anatoomia

Kõigil saarmaslastel on pikk kere, lühikesed jalad ujulestadega varvaste vahel, pikk tugev saba ja nüri koonuga ümar pea.

Saarmaslaste seas on kõige suuremad kärplased hiidsaarmas ja kalaan (pikkus umbes 1 m, kehamass 22–45 kg). Nagu kõigil kärplastel, on saarmaslastel isane umbes veerandi võrra suurem kui isane.

Karv on ühtlaselt pruunikashall, mõnikord kergelt täpiline ja sageli "krae" või kõhu piirkonnas pisut heledam. Nende karvastik on üks tihedamaid (üle tuhande karva ruutmillimeetri kohta). Pikad pealiskarvad kaitsevad tihedat pehmet aluskarvastikku, mistõttu neil säilib ka pikemal vees viibimisel keha ümbritsev isoleeriv õhukiht.

Vees olles saavad nad oma väikesed kõrvad ja sõõrmed sulgeda.

Levik

Saarmaslased on levinud kogu maailmas. Nad puuduvad ainult Austraalias ja kaugetel saartel.

Elupaigad

Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad ning asustavad igasuguseid siseveekogusid ja isegi kaljuseid mererandu. Reeglina ei kohta neid kunagi veekogudest kaugemal kui 500 m.

Mõnikord peidavad nad end küll teiste loomade mahajäetud urgudesse või kivide alla, aga neil on vähemalt üks kindel urg veest väljas. Sissekäik võib olla vee all, urg ise on aga alati veejoonest kõrgemal. Mõned liigid rajavad isegi mitu kambrit.

Saarmaslased elavad territoriaalselt. Isasel on reeglina suurem territoorium kui emasel, aga isase ja emase territooriumil võib olla ühisosa. Samast soost liigikaaslased aetakse enamasti ära.

Eluviis

Saarmaslased ujuvad tagajalgade ja saba liigutuste abil. Nad võivad jääda vee alla kuni kaheksaks minutiks. Maal liiguvad nad sageli joostes ja libideses. Elupaigana eelistavad nad küll vett, aga võivad vajaduse korral pikalt maad mööda liikuda, näiteks kui nad talvel otsivad jäävaba vett. Maa peal võivad nad liikuda kuni 29 km/h.

Saarmaslastel võib olla päevane või öine eluviis, enamasti aga on neil öine eluviis.

Saarmaslased on kiskjad, nagu teisedki kärplased. Toidu saavad nad enamasti veest: see koosneb kaladest ning konnadest, krabidest jt selgrootutest. Saarmaslastel on väga kiire ainevahetus – näiteks peab saarmas ööpäevas sööma 15% oma kehakaalust, kalaan koguni 20–25& sõltuvalt kehatemperatuurist. 10-kraadises vees peavad nad ellujäämiseks püüdma umbes 100 g kala tunnis. Enamik liike peavad jahti 3–5 tundi ööpäevas, imetavad emased kuni 8 tundi.

Saarmaslastel on hästi väljaarenenud anaalnäärmed. Nad märgistavad oma territooriumi piire, andes tõenäoliselt teada oma tugevusest ja paaritumisvalmidusest (indlus). Isased elavad reeglina üksi, emased koos poegadega moodustavad kuni järgmise tiinuseni sageli pere. Paaritumine toimub enamasti hilistalvel või varakevadel ning aprillis või mais sünnib üks kuni viis poega. Pojad kaaluvad sündides umbes 130 g ja teevad silmad lahti umbes kuuvanuselt. Umbes kahekuuselt hakkavad nad ujuma õppima. Umbes aastaselt lahkuvad nad ema juurest ja teisel või kolmandal eluaastal saavad nad suguküpseks.

Ohustatus

Saarmaslased kannatavad elupaikade hävitamise, veereostuse, insektitsiidide kõrge kontsentratsiooni, küttimise ja ülepüügi tõttu.

Süstemaatika

Saarmaslased (Lutrinae)

Hiidsaarmas (Pteronura brasiliensis)

Kanada saarmas (Lontra canadensis)

	Kassiksaarmas (Lontra felina)

	Lontra provocax

Lontra longicaudis

Kalaan (Enhydra lutris)

Täpiksaarmas (Hydrictis maculicollis)

	Saarmas (Lutra lutra)

	Sumatra saarmas (Lutra sumatrana)

	Jaapani saarmas† (Lutra nippon)

	Lutra euxena†

	Lutra castiglionis†

	Lutra simplicidens†

	Lutra trinacriae†

	Aafrika sõrmiksaarmas (Aonyx capensis)

	Aasia sõrmiksaarmas (Aonyx cinerea)

	Väikeküüssaarmas (Aonyx congicus)

	Silesaarmas (Lutrogale perspicillata)

Kladogramm, allikad: Koepfli jt 2008^[1] ja Bininda-Emonds jt 1999^[2]

Järgmine kladogramm näitab saarmaslaste sisemist süstemaatikat:^[3]

Saarmaslased Lutrinae

	Aafrika sõrmiksaarmas (Aonyx capensis)

	Väikeküüssaarmas (Aonyx congicus)

	Aasia sõrmiksaarmas (Amblonyx cinerea)

	Silesaarmas (Lutrogale perspicillata)

	Saarmas (Lutra lutra)

	Sumatra saarmas (Lutra sumatrana)

Täpiksaarmas (Hydrictis maculicollis)

Kalaan (Enhydra lutris)

Lontra)

Hiidsaarmas (Pteronura brasiliensis)

Et Aonyx, Amblonyx ja Lutrogale moodustavad saarma perekonnaga (Lutra) ühe klaadi, on tehtud ettepanek need perekonnad saarma perekonnaga sünonümiseerida.^[3]

Tänapäeva liigid

Pilt	Perekond	Liigid
	Saarmas Lutra Brisson, 1762	Saarmas (Lutra lutra) Sumatra saarmas (Lutra sumatrana)
	Täpiksaarmas Hydrictis Pocock, 1921	Täpiksaarmas (Hydrictis maculicollis)
	Silesaarmas Lutrogale (Gray, 1865)	Silesaarmas (Lutrogale perspicillata)
	Lontra Gray, 1843	Kanada saarmas (Lontra canadensis) Lontra provocax) Lontra longicaudis) Kassiksaarmas (Lontra felina)
	Hiidsaarmas Gray, 1837	Hiidsaarmas (Pteronura brasiliensis)
	Sõrmiksaarmas Lesson, 1827	Aafrika sõrmiksaarmas (Aonyx capensis) Aasia sõrmiksaarmas (Aonyx cinereus) Väikeküüssaarmas (Aonyx congicus)
	Kalaan Fleming, 1828	Kalaan (Enhydra lutris)

Väljasurnud liigid

Alamsugukond saarmaslased Lutrinae

Perekond saarmas Lutra
- †Lutra castiglionis – Korsika, pleistotseen^[4]
- †Lutra euxena – Malta, pleistotseen
- †Jaapani saarmas (Lutra nippon) – Jaapan, välja surnud umbes 1979
Perekond silesaarmas Lutrogale
- †Lutrogale cretensis^[5]
Perekond kalaan Enhydra
- †Enhydra reevei
Genus †Algarolutra – Korsika ja Sardiinia, pleistotseen^[5]
Perekond †Cyrnaonyx – Euroopa, Pleistotseen^[6]
Perekond †Enhydriodon – Etioopia, hilismiotseenist pliotseenini^[7]
Perekond †Enhydritherium – Põhja-Ameerika, hilismiotseenist Varapliotseenini^[8]
Perekond †Limnonyx – Saksamaa, hilismiotseen^[9]
Perekond †Megalenhydris – Sardiinia, pleistotseen^[10]
Perekond †Paludolutra – Itaalia, hilismiotseen^[11]
Perekond †Sardolutra – Sardiinia, pleistotseen^[5]
Perekond †Siamogale – Ida-Aasia, hilismiotseenist varapliotseenini^[11]
Perekond †Sivaonyx – Aasia ja Aafrika, hilismiotseenist varapliotseenini^[12]
Perekond †Teruelictis – Hispaania, hilismiotseen^[13]
Perekond †Torolutra – Aafrika, pliotseen^[12]
Perekond †Tyrrhenolutra – itaalia, hilismiotseen^[11]
Perekond †Vishnuonyx – Euroopa, Aasia ja Aafrika, hilismiotseenist varapliotseenini^[12]

Inimese suhted saarmaslastega

Küttimine

Pikemalt artiklis Saarmajaht

Saarmaslasi on karusnahkade pärast kütitud hiljemalt 18. sajandist. Algul kütiti neid viskodade, noolde, võrkude ja püünistega, hiljem hakati kasutama lõkse ja püsse.

Hiinas kandsid saarmanahkseid rõivaid keisrid ja rikkad inimesed. Saarmasabadest tehti meeste kübaraid ja vöösid. Saarmanahast tehti isegi laste käpikuid.^[14]

Saarmaid on kütitud ka koertega, eriti saarmakoertega^[15]. Aastatel 1958–1963 peeti Inglismaal ja Walesis 11 saarmajahti, mille käigus tapeti 1065 saarmast. Hinnatud trofee oli saarma peeniseluu, mida kanti |lipsuklambrina^[16].

Metsloomadega kauplemise seirevõrgustiku Traffic andmetel on saarmaslased suures ohus Kagu-Aasias ja nende levila on kahanenud. Nende arvu kahanemine tuleb sellest, et neid kütitakse nahkade pärast^[17].

Saarmastega kalapüük

Pikemalt artiklis Saarmastega kalapüük

Palju põlvkondi on Bangladeshi lõunaosas kasvatatud silesaarmaid ja kasutatud neid kalade võrku ajamiseks.^[18]^[19]

Saarmaslaste rünnakud inimesele

Ajavahemikus 1875–2010 toimus teadaolevaid saarmarünnakuid kõige rohkem Floridas, kus inimeste ja saarmaslaste arv on alates 2000. aastast oluliselt kasvanud. Enamik rünnanud saarmaslasi olid kanada saarmad. Kokku on teada 42 juhtumit, üks lõppes surmaga ja üks tõsise vigastusega. 36 protsendil rünnanud saarmaslastest leiti marutõbi.^[20] 80% inimestest, keda saarmaslane on hammustanud, ei pöördu arsti poole.^[21]

Loomade heaolu rühmade sõnul ründavad saarmaslased inimesi harva, kui nad pole ohus.^[22] Novembris 2021 varitses kuuekümnendates Briti meest, kes oli Singapuri botaanikaaias varahommikusel jalutuskäigul, umbes 20 saarmaslast. Kuigi ta kaalus üle 80 kg, trampisid saarmaslased tal otsas ja hammustasid teda, nii et ta ei saanud ilma päästja abita püsti tõusta. Mees arvas, et võib-olla oli mõni jooksja enne mõnele saarmaslasele peale astunud, ja soovis, et see koht oleks paremini valgustatud.^[22]

Religioon and mütoloogia

Ülemaailmne saarmaslaste päev

Pikemalt artiklis Ülemaailmne saarmaslaste päev

Ülemaailmset saarmaslaste päeva tähistatakse alates 2014. aastast mai viimasel kolmapäeval.^[23]

Viited

↑ K. P. Koepfli, K. A. Deere, G. J. Slater jt. Multigene phylogeny of the Mustelidae: Resolving relationships, tempo and biogeographic history of a mammalian adaptive radiation. – BMC Biol., 2008, kd 6, lk 4–5. Veebiversioon.
↑ O. R. Bininda-Emonds, J. L. Gittleman, A. Purvis. Building large trees by combining phylogenetic information: a complete phylogeny of the extant Carnivora (Mammalia). Biol Rev Camb Philos Soc, 1999, kd 74, nr 2, lk 143–175. Veebiversioon.
↑ ^3,0 ^3,1 Verade Ferran, Henrique Vieira Figueiró, Fernandade Jesus Trindade, Oliver Smith, Mikkel-Holger S. Sinding, Cristine S.Trinca, Gabriele Zenato Lazzari, Géraldine Veron, Juliana A. Vianna, Filippo Barbanera, Sergei Kliver, Natalia Serdyukova, Tatiana Bulyonkova, Oliver A. Ryder, M. Thomas P. Gilbert, Klaus-Peter Koepfli, Eduardo Eizirik. Phylogenomics of the world’s otters. – Current Biology, 2022, 32(16), lk 3650–3658.
↑ E. Pereira, M. Salotti. Cyrnolutra castiglionis, une nouvelle forme de loutre (Mustelidae, Lutrinae), dans un dépôt du Pléistocène moyen "Castiglione 3CG" (Oletta, Haute-Corse). – Comptes Rendus de l'Académie des Sciences, Série IIA, 2000, kd 331, nr 1, lk 45–52.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 M. Masseti. Quaternary biogeography of the Mustelidae family on the Mediterranean islands. – Hystrix, 1995, kd 7, nr 1–2, lk 17–34.
↑ B. Mecozzi, A. Iannucci. Rediscovering Lutra lutra from Grotta Romanelli (southern Italy) in the framework of the puzzling evolutionary history of Eurasian otter. – PalZ, 2021, kd 96, lk 161–174. Veebiversioon.
↑ D. Geraads, Z. Alemseged. – Enhydriodon dikikae, sp. nov. (Carnivora: Mammalia), a gigantic otter from the Pliocene of Dikika, Lower Awash, Ethiopia. – Journal of Vertebrate Paleontology, 2011, kd 31, nr 2, lk 447–453.
↑ A. Berta, G. S. Morgan. A new sea otter (Carnivora: Mustelidae) from the late Miocene and early Pliocene (Hemphillian) of North America. – Journal of Paleontology, 1985, kd 59, nr 4, lk 809–819.
↑ M. Morlo, D. Nagel, K. Bastl. Evolution of the carnivoran (Carnivora, Mammalia) guild structure across the Middle/Upper Miocene boundary in Germany. – Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 2020, kd 553.
↑ Gerard F. Willemsen. Megalenhydris and its relationship to Lutra reconsidered. – Hellenic Journal of Geosciences, 2006, kd 41, lk 83–87. Veebiversioon].
↑ ^11,0 ^11,1 ^11,2 Xiaoming Wang. A new otter of giant size, Siamogale melilutra sp. nov. (Lutrinae: Mustelidae: Carnivora), from the latest Miocene Shuitangba site in north-eastern Yunnan, south-western China, and a total-evidence phylogeny of lutrines. – Journal of Systematic Palaeontology, 2018, kd 16, lk 39–65. Veebiversioon.
↑ ^12,0 ^12,1 ^12,2 N. Kargopoulos, A. Valenciano. New early Late Miocene species of Vishnuonyx (Carnivora, Lutrinae) from the hominid locality of Hammerschmeide, Bavaria, Germany. – Journal of Vertebrate Paleontology, 2021, kd 41, nr 3.
↑ Salesa. A non-aquatic otter from the Late Miocene. – Zoological Journal of the Linnean Society, 2014, kd 169, nr 2, lk 448–482. Veebiversioon.
↑ Otter hunting, otter-world.com, 2009.
↑ Otter Hunting, britishpathe.com, 2017. Arhiivikoopia.
↑ Otterhunting, Animal Cruelty Investigation Group/Animal Welfare Information Service, acigawis.org.uk, 2013. Arhiivikoopia.
↑ Otters feel the heat in Southeast Asia], Traffic, traffic.org, 2009. Arhiivikoopia
↑ Simon de Trey-White. Fisherman's friend. – Geographical, 2007, kd 79, nr 5.
↑ M. M. Feeroz, S. Begum, M. K. Hasan. – Proceedings of XIth International Otter Colloquium, IUCN Otter Spec. Group Bull., kd 28A, lk 14–21. Veebiversioon. Arhiivikoopia.
↑ M. Belanger. A review of violent or fatal otter attacks. – IUCN Otter Spec. Group Bull., 2011, kd 28, nr 1, lk 11–16. Veebiversioon.^{[alaline kõdulink]}
↑ Ellie J. C. Goldstein. Bite Wounds and Infection. – Clinical Infectious Diseases, kd 14, nr 3, lk 633–640.
↑ ^22,0 ^22,1 Chen Lin. British man recounts attack by otters in Singapore gardens, reuters.com, 11.12.2011. [https://web.archive.org/web/20220608221334/https://www.reuters.com/world/uk/british-man-recounts-attack-by-otters-singapore-gardens-2021-12-11/ Arhiivikoopia.
↑ Welttag der Otter – World Otter Day am 31. Mai 2023, www.kuriose-feiertage.de

[Koepfli2008-1] K. P. Koepfli, K. A. Deere, G. J. Slater jt. Multigene phylogeny of the Mustelidae: Resolving relationships, tempo and biogeographic history of a mammalian adaptive radiation. – BMC Biol., 2008, kd 6, lk 4–5. Veebiversioon.

[2] O. R. Bininda-Emonds, J. L. Gittleman, A. Purvis. Building large trees by combining phylogenetic information: a complete phylogeny of the extant Carnivora (Mammalia). Biol Rev Camb Philos Soc, 1999, kd 74, nr 2, lk 143–175. Veebiversioon.

[Ferran_etal_2022-3] 3,0 ^3,1 Verade Ferran, Henrique Vieira Figueiró, Fernandade Jesus Trindade, Oliver Smith, Mikkel-Holger S. Sinding, Cristine S.Trinca, Gabriele Zenato Lazzari, Géraldine Veron, Juliana A. Vianna, Filippo Barbanera, Sergei Kliver, Natalia Serdyukova, Tatiana Bulyonkova, Oliver A. Ryder, M. Thomas P. Gilbert, Klaus-Peter Koepfli, Eduardo Eizirik. Phylogenomics of the world’s otters. – Current Biology, 2022, 32(16), lk 3650–3658.

[4] E. Pereira, M. Salotti. Cyrnolutra castiglionis, une nouvelle forme de loutre (Mustelidae, Lutrinae), dans un dépôt du Pléistocène moyen "Castiglione 3CG" (Oletta, Haute-Corse). – Comptes Rendus de l'Académie des Sciences, Série IIA, 2000, kd 331, nr 1, lk 45–52.

[Masseti1995-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 M. Masseti. Quaternary biogeography of the Mustelidae family on the Mediterranean islands. – Hystrix, 1995, kd 7, nr 1–2, lk 17–34.

[Mecozzi2021-6] B. Mecozzi, A. Iannucci. Rediscovering Lutra lutra from Grotta Romanelli (southern Italy) in the framework of the puzzling evolutionary history of Eurasian otter. – PalZ, 2021, kd 96, lk 161–174. Veebiversioon.

[Geraads2010-7] D. Geraads, Z. Alemseged. – Enhydriodon dikikae, sp. nov. (Carnivora: Mammalia), a gigantic otter from the Pliocene of Dikika, Lower Awash, Ethiopia. – Journal of Vertebrate Paleontology, 2011, kd 31, nr 2, lk 447–453.

[Berta1985-8] A. Berta, G. S. Morgan. A new sea otter (Carnivora: Mustelidae) from the late Miocene and early Pliocene (Hemphillian) of North America. – Journal of Paleontology, 1985, kd 59, nr 4, lk 809–819.

[Morlo2020-9] M. Morlo, D. Nagel, K. Bastl. Evolution of the carnivoran (Carnivora, Mammalia) guild structure across the Middle/Upper Miocene boundary in Germany. – Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 2020, kd 553.

[Willemsen2006-10] Gerard F. Willemsen. Megalenhydris and its relationship to Lutra reconsidered. – Hellenic Journal of Geosciences, 2006, kd 41, lk 83–87. Veebiversioon].

[Wang2018-11] 11,0 ^11,1 ^11,2 Xiaoming Wang. A new otter of giant size, Siamogale melilutra sp. nov. (Lutrinae: Mustelidae: Carnivora), from the latest Miocene Shuitangba site in north-eastern Yunnan, south-western China, and a total-evidence phylogeny of lutrines. – Journal of Systematic Palaeontology, 2018, kd 16, lk 39–65. Veebiversioon.

[Kargopoulos2021-12] 12,0 ^12,1 ^12,2 N. Kargopoulos, A. Valenciano. New early Late Miocene species of Vishnuonyx (Carnivora, Lutrinae) from the hominid locality of Hammerschmeide, Bavaria, Germany. – Journal of Vertebrate Paleontology, 2021, kd 41, nr 3.

[Salesa2014-13] Salesa. A non-aquatic otter from the Late Miocene. – Zoological Journal of the Linnean Society, 2014, kd 169, nr 2, lk 448–482. Veebiversioon.

[14] Otter hunting, otter-world.com, 2009.

[britishpathe-15] Otter Hunting, britishpathe.com, 2017. Arhiivikoopia.

[ACIGAWIS-16] Otterhunting, Animal Cruelty Investigation Group/Animal Welfare Information Service, acigawis.org.uk, 2013. Arhiivikoopia.

[17] Otters feel the heat in Southeast Asia], Traffic, traffic.org, 2009. Arhiivikoopia

[18] Simon de Trey-White. Fisherman's friend. – Geographical, 2007, kd 79, nr 5.

[19] M. M. Feeroz, S. Begum, M. K. Hasan. – Proceedings of XIth International Otter Colloquium, IUCN Otter Spec. Group Bull., kd 28A, lk 14–21. Veebiversioon. Arhiivikoopia.

[:0-20] M. Belanger. A review of violent or fatal otter attacks. – IUCN Otter Spec. Group Bull., 2011, kd 28, nr 1, lk 11–16. Veebiversioon.^{[alaline kõdulink]}

[21] Ellie J. C. Goldstein. Bite Wounds and Infection. – Clinical Infectious Diseases, kd 14, nr 3, lk 633–640.

[:1-22] 22,0 ^22,1 Chen Lin. British man recounts attack by otters in Singapore gardens, reuters.com, 11.12.2011. [https://web.archive.org/web/20220608221334/https://www.reuters.com/world/uk/british-man-recounts-attack-by-otters-singapore-gardens-2021-12-11/ Arhiivikoopia.

[23] Welttag der Otter – World Otter Day am 31. Mai 2023, www.kuriose-feiertage.de

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]