Mine sisu juurde

Prohhorovka lahing

Allikas: Vikipeedia
Prohhorovka (tanki)lahing
Osa Teisest maailmasõja Idarinde Kurski lahingutest
Lahingus hävitatud Punaarmee tank
Toimumisaeg 12. juuli 1943
Toimumiskoht Prohhorovka Nõukogude Liit
Tulemus Saksamaa taktikaline võit
Osalised
Saksamaa Nõukogude Liit Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Hermann Hoth
Paul Hausser		 Nõukogude Liit Nikolai Vatutin
Nõukogude Liit Ivan Konev
Nõukogude Liit Pavel Rotmistrov
Nõukogude Liit Aleksei Žadov
Jõudude suurus
II SS soomuskorpus
1. SS-Soomusdiviis Leibstandarte SS Adolf Hitler
2. SS-Soomusdiviis Das Reich
3. SS-Soomusdiviis Totenkopf		 Stepirinne
Voroneži rinne
5. kaardiväe tankiarmee
5. kaardiväe armee
Kaotused
842 langenut, haavatut, kadunut. 12.–16. juulini 7607 langenut, haavatut, kadunut.

Prohhorovka lahing peeti Prohhorovka küla (30 km kaugusel Belgorodist) lähistel 12. juulil 1943 Kolmanda Riigi ja NSV Liidu vägede vahel. Seda loetakse Kurski lahingu osaks.

Lahingus osalenud Punaarmee vägede otsene ülem oli tankivägede kindralleitnant Pavel Rotmistrov. Lahingus osalenud Wehrmachti vägede otsene ülem oli SS-Gruppenführer Paul Hausser.

Prohhorovka lahingut loetakse üheks maailma sõjaajaloo suurimatest tankilahingutest. Lahingus osales kokku umbes 1200 soomusmasinat ning neid tõhusalt toetav lennuvägi.

Kummalgi poolel ei õnnestunud saavutada neid eesmärke, mille nad olid seadnud. Saksa väed ei suutnud Punaarmee kaitsest läbi murda ega Prohhorovkat vallutada, aga Punaarmee ei suutnud Saksa vägesid ümber piirata.

Lahingu eel

[muuda | muuda lähteteksti]

Vihmaperioodi lõppedes asusid mõlemad pooled otsima lahendust sõja võiduka lõpuni viimiseks. Stalin soovis haarata initsiatiivi ja rünnata Saksa vägesid, kuid kõrgemad väeülemad suutsid ta ümber veenda. Nõukogude väed pidid võtma kaitsepositsioonid, et sakslased nõrgendaksid ennast rünnates ettevalmistatud positsioone, rünnakute lõppedes pidid venelased ise edasi tungima[1]. Sarnane diskussioon arenes ka sakslaste poolel, kus välimarssal Erich von Manstein tõi argumente mobiilse kaitse poolt, millega Saksa väed peaksid mõnevõrra taganema, meelitades sellega Punaarmeed rünnakule, et siis teda tiibadelt rünnata. Poliitilistele põhjustele viidates nõudis Hitler, et Saksa väed peavad rünnakule minema ning valis selleks kohaks Kurski kaare[2]. Sakslaste ründeplaan, koodnimega Unternehmen Zitadell (operatsioon Tsitadell), nägi ette samaaegset lööki Kurski eendi mõlemale tiivale. Saksa ülemjuhatuse arvates pidi rünnak ära lõikama ja ümber piirama Kurskist läänes järgmiseks suuroffensiiviks valmistuvad Punaarmee üksused.[3][4] Ründeteravikud pidid kohtuma Kurski linnast idas. Lõunast pidi löögi andma kindralmajor Hermann Hothi juhitav 4. tankiarmee. Armeegrupile Kempf alluv III soomuskorpus pidi katma Hothi paremat tiiba kaugemal idas asuva Nõukogude strateegilise reservi vasturünnakute eest.[5] Nii 4. tankiarmee kui ka armeegrupp Kempf allusid väegrupile Süd, mida juhatas Manstein.[6][7]

Saksa väejuhatuse mitmed viivitused andsid Nõukogude vägedele aega põhjalikult kaitseks valmistuda. Ehitati ešeloniseeritud kaitse ründavate soomusjõudude tõrjeks. Kaevati rida kaitseliine, mida ümbritsesid suured miiniväljad ja tankitõrjekraavid ning kindlustatud tankitõrjesuurtükkide positsioonid.[8] Kindral Nikolai Vatutini alluvuses olev Voroneži rinne vastutas Kurski kaare lõunaosa eest. Kindral Ivan Konevi juhitav Stepirinne oli selle taga strateegilises reservis.[9] [10]

Sakslaste edasiliikumine kuni Prohhorovkani

[muuda | muuda lähteteksti]
Sakslaste Väegrupp Südi rünnakud Prohhorovkani

Sakslased alustasid operatsiooni 5. juulil 1943 ning rünnak kohtas kohe tugevat vastupanu.[5] Nõukogude vägede tankitõrjesuurtükkide, tankitõrjekraavide ja miiniväljade suur arv ning Punaarmee korduvate vasturünnakute tugevus olid palju suuremad kui eeldati, muutes sellega läbimurde raskemaks. II SS soomuskorpus oli ainuke üksus, kes suutis esimesel päeval märgatavalt edasi liikuda. Korpusel oli tugev õhujõudude toetus, Luftflotte 4 lennukid hävitasid mitmeid Nõukogude kindlustusi ja suurtükiväe positsioone. Kaitsjail oli kasutada märgatav hulk tanke, mille toel korraldati arvukaid vasturünnakuid. Kagus oli III soomuskorpusel suuri raskusi Donetsi jõe ületamisega. Korpus suutis alles 6. juuli hommikuks teisele poole jõge sillapea moodustada,[11] kuid venelaste jätkuva ägeda vastupanu tõttu polnud nad võimelised II SS soomuskorpuse idatiiba katma.[12]

8. juuli õhtuks oli II SS soomuskorpus edasi liikunud umbes 29 kilomeetrit ning läbi murdnud Nõukogude armee esimesest ja teisest kaitsevööndist[13][14][15][16] kuid XLVIII soomuskorpuse aeglane edasiliikumine sundis Hothi suunama osa II SS soomuskorpuse üksusi läände XLVIII korpusele abiks. 10. juulil jätkas II SS soomuskorpus oma edasiliikumist, ründeteravik liikus Obojani suunalt Prohhorovka peale. Hoth oli seda liigutust Mansteiniga arutanud juba mai alguses ja see oli ka 4. tankiarmee esialgses rünnakuplaanis.[17][18] Selleks ajaks oli aga Punaarmee suutnud II SS soomuskorpuse teele reservid suunata. Kaitsepositsioonid olid mehitatud Punaarmee 2. tankikorpuse vägedega, mida oldi täiendatud üksustega 33. kaardiväe laskurkorpuse 9. kaardiväe õhudessantdiviisist ja 301. tankitõrje suurtükiväepolgust.[19][20] Järgmistes rünnakutes oli kõige edukam 1. SS soomusgrenaderide diviis Leibstandarte SS Adolf Hitler, kes murdis sisse kolmandasse Punaarmee kaitsevöönisse. Nad liikusid edasi mööda Pseli, puhastasid sovhoosi Oktoober venelastest, ületasid 4,6 meetri sügavuse tankitõrjekraavi kõrgendiku 252.2 jalamil ning vallutasid kõrgendiku enda lühikese kuid verise võitluse järel.[21][22] 11. juuli õhtuks oli diviis vaid kolme kilomeetri kaugusel Prohhorovkast.[22][23] Diviisist põhjas moodustas 3. SS soomusgrenaderide diviis Totenkopf teisele poole Pseli jõge sillapea ja viis tankid üle, kuid neil jäi veel vallutamata kõrgendik 226.6 ning Leibstandarte ja Totenkopfi vahel oli 5 kilomeetri laiune avaus.[24][25][26] Leibstandartest lõunas oli 2. SS soomusgrenaderide diviis Das Reich kohanud tugevat vastupanu ning oli selle tõttu umbes 4 kilomeetrit lõunasse maha jäänud.[26] 1. SS soomusgrenaderide diviisi mõlemad tiivad olid seetõttu avatud ja kannatasid 95. kaardiväe laskurdiviisi ning 2. tankikorpuse üksuste vasturünnakute all.[22][27]

Sakslaste rünnakutega samal ajal viidi Nõukogude 5. kaardiväe tankiarmee alates 6. juulist rindele lähemale. Armee liikus avastamise kartuses ainult öösiti. Kolme ööga kaeti 390 kilomeetrit ning 9. juuli ööseks jõuti Prohhorovka lähistele.[28]

Saksa keskmine tank PzKpfw IV
Saksa rasketank Tiger I
Nõukogude keskmine tank T-34
Nõukogude kergetank T-70

Väed

[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa tankihävitaja Ferdinand

Lahing peeti peamiselt Leibstandarte ja 5. kaardiväe tankiarmee 18. ja 29. tankikorpuste vahel. Need kaks korpust andsid ründejõududele kõige rohkem tanke. Jalaväe toetus tuli 9. kaardiväe õhudessantdiviisist.[29][30] Leibstandarte oli Pseli jõe koridoris asuvatest Saksa diviisidest kõige kaugemale liikunud ning asus Saksa positsioonide tsentris. Prohhorovka poole kirdesse suunduv raudteeliin jooksis läbi Leibstandarte positsioonide. Raudteetamm oli kohati 9 meetri kõrgune ning see jagas diviisi positsioonid kaheks. Enamus diviisist asus raudteetammist põhjas, lõunas asusid ainult 1. soomusgrenaderide rügement ja diviisi tankitõrjepataljon.[31] Neist lõunas asus diviisi Das Reich üksused.[32] Leibstandartest põhjas asus diviis Totenkopf, kelle tankirügement oli juba suuremas osas Pseli jõe ületanud ning valmistus seal rünnakuks. Totenkopfi ja Leibstandarte üksuste vahel oli umbes 5 kilomeetri suurune vahe, kuhu Leibstandarte saatis oma luurepataljoni, et vähekenegi oma lahtisele tiivale kaitset pakkuda. Et kergetest soomukitest poleks kontsentreeritud tankirünnakule vastast olnud, suunati sinna ka viimased neli allesjäänud Tiger I rasketanki.[33] Pikemas perspektiivis osutus see targaks liigutuseks. Tankirühma ülemaks oli Michael Wittmann, kes juba selleks ajaks oli kuulsust kogunud.

Et kaitsta 5. kaardiväe tankiarmee lõunatiiba, andis Rotmistrov seal varem kaitsel asunud üksustel: 5. kaardiväe armee, 2. tankikorpuse jäänused ja 2. kaardiväe tankikorpus, üle minna rünnakule. Nende vägede ründeteravik oli suunatud Das Reichi vastu.[18] 23. kaardiväe laskurkorpus ja 1. tankiarmee üksused ründasid Totenkopfi.[34]

Saksamaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslaste poolelt osalesid lahingus kolm Relva-SS diviisi II SS soomuskorpusest: Leibstandarte Adolf Hitler, Das Reich ja Totenkopf.[35] 11. juuli õhtu andmete järgi oli korpusel 294 töökorras tanki ja ründesuurtükki, millest 15 olid Tiger I. Tankid ja ründesuurtükid jagunesid vastavalt 77, 95, ja 122 1. 2. ja 3. SS-soomusgrenaderide diviisi vahel.[36]

Nõukogude Liit

[muuda | muuda lähteteksti]

Peamine soomusüksus mis lahingus Nõukogude poolel osales oli 5. kaardiväe tankiarmee.[37] Enne 12. juuli lahingut oli selle kahes korpuses 793 tanki ja 37–57 iseliikuvat suurtükki, kokku umbes 840 masinat.[38][39][40] Umbes kaks kolmandikku neist olid T-34 tankid, üks kolmandik T-70 kergetankid ning umbes 35 Churchill rasketankid.[41]

Planeerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslaste plaanid 12. juuliks

[muuda | muuda lähteteksti]

II SS-soomuskorpuse ülem kindral Paul Hausser eeldas pealetungi jätkamist Prohhorovka suunas ning 11. juuli õhtul antud käsud on omased klassikalisele manööverlahingule. Teadaolevalt oli Punaarmee Prohhorovka-eelse tugevalt tankitõrjesuurtükkidega kindlustanud tehes otserünnaku linnale väga raskeks. Plaan oli rünnakut alata Totenkopi löögiga kagusse kuni Kartesevka-Prohhorovka teeni, sealt pöörata kagusse ning rünnata Nõukogude Prohhorovka-esiseid kaitsepositsioone tiivalt ja tagalast. 1. ja 2. SS-soomusgrenaderide diviis pidid niikaua ootama. Kui Totenkopf jõuab Prohhorovka-eelsete positsioonide ründamiseni siis pidi Leibstandarte nendega liituma ning Leibstandartest paremal paiknev Das Reich pidi ka läände liikumist alustama eesmärgiga jõuda Prohhorovkast lõunas asuvatele kõrgendikele. Sealt pidi diviis edasi pöörduma lõunasse, et rullida kokku Punaarmee kaitseliin ning tekitada lõhe Nõukogude kaitsesse.[42] VIII õhukorpus pidi oma enamus jõud suunama II SS soomuskorpuse toetuseks.[43] Hausseri teadmata oli kindralleitnant Pavel Romistrov suunanud oma 5. kaardiväe tankiarmee Prohhorovka alla, et järgmisel päeval massiivse soomusväega ise rünnakule asuda.[44][45] Kogu öö kuulsid Saksa sõjaväelased Nõukogude liinidelt kostvat tankimootorite müra, kui 18. ja 29. tankikorpus liikusid oma kogunemiskohtadesse.

Venelaste plaanid 12. juuliks

[muuda | muuda lähteteksti]

11. juulil andis Vatutin käsu, et järgmisel päeval läheksid Voroneži rinde väed üle pealetungile. Rünnak pidi olema lõunapoolne osa üldisest Nõukogude suurpealetungist. Stepirinde väed, mille hulka kuulus ka tugev 5. kaardiväe tankiarmee, olid reservist rindele suunatud, et puruks lüüa ettetunginud sakslaste väeüksused.[46][47] 5. kaardiväe tankiarmee tanke toetasid 5. kaardiväe ja 69. armee jalaväe üksused.[48][49][50][51] 5 suurtükiväe polku, üks suurtükiväe brigaad ja üks suurtükiväe divisjon olid suunatud rünnakut kaudtulega toetama.[50] 5. kaardiväe tankiarmeest otse lõunas, pidid 2. kaardiväe tankikorpus ja 2. tankikorpuse riismed ründama Das Reichi positsioone. 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus asus Prohhorovkast põhjas reservis.[50] Rotmistrov käskis oma tankistidel kiirelt edasi liikuda ja rünnata vaenlase Ferdinande ja Tiigreid lähidistantsilt, elimineerides sellega sakslaste 88 mm tankisuurtüki tulejõust ja laskekaugusest tulenevad eelised.[42][52] Ta uskus, et manööverdamisvõimelisemad T-34 tankid suudavad kiirelt lähedale liikuda ja rünnata sakslaste raskeid tanke külgedelt. Käske edasi andes jõudis ta arusaamisele, et Leibstandarte okupeerib juba planeeritud rünnaku lähtekohti, mille tulemusena tehti käsud 5. kaardiväe tankiarmeele kiirelt ümber, põhjustades sellega mõnigast segadust.[53][54]

Hilja öösel informeeriti Punaarmee väejuhatust, et Saksa väed on ületanud Donetsi Rzhavetis juures seades sellega ohtu kogu Rotmistrovi plaani, ähvardades 5. kaardiväe tankiarmee tiiba.[55][56] 12. juuli varahommikul andis Vatutin Rotmistrovile käsu saata abivägesid Saksa III soomuskorpuse vägede vastasseisvatele Punaarmee üksustele.[55][18][56] Organiseeriti löögigrupp, mille ülemaks sai Rotmistrovi asetäitja kindral K. G. Trufanov. Löögigruppi suunati 26. tankibrigaad, 2. kaardiväe tankikorpusest, 11. ja 12. kaardiväe mehhaniseeritud brigaad 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpusest ja 53. kaardiväe tankipolk 5. kaardiväe tankiarmeest.[55] Löögigrupi lõunasse siirdmisel liideti sellega veel üksusi teistest väeosadest.[56] Selle tulemusena kaotas Rotmistrov üle poole oma reservist juba enne lahingut. Ka õhujõudude raskuspunkt oli suunatud XLVIII soomuskorpuse vastu.[57][58] Nõukogude õhujõud lahinguvälja kohal kuulusid 2. ja 17. õhuarmeele. Mõlemad armeed olid juba eelmistes lahingutes kandnud märkimisväärseid kaotusi. 12. juulil oli 2. õhuarmeel 472 ja 17. õhuarmeel 300 töötavat lennukit. Kuid enamus neist suunati XLVIII korpuse vastu läänes ja III korpuse vastu lõunas, jättes 5. kaardiväe tankiarmee rünnaku katteks minimaalsed jõud.[59]

Lahing

[muuda | muuda lähteteksti]

Kell 6.00 hommikul hakkasid Leibstandarte staapi laekuma ettekanded valjust tankimootorite mürast, mis kostis Nõukogude poolelt, kui selle tankistid mootoreid üles soojendasid.[60] Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök algas 6:00 ja 6:15 vahel[52][61] ning kui kell 6:30 langes viimane mürsk, edastas Rodmistrov raadio teel koodi: "Stal! Stal! Stal!",[62] mis tähendas rünnakusignaali.[52][63][64] Prohhorovka ees olevatelt nõlvadelt hakkas läände liikuma massiivne Punaarmee tankilaviin. 5. kaardiväe tankiarmee üheksa tankibrigaadi umbes 500 tanki ründasid kahe lainena Leibstandarte positsioone, esimeses laines 430, teises 70 masinat.[18][65][43] Tankide seljas dessandina sõitsid lahingusse 9. kaardiväe õhudessantdiviisi võitlejad.[18] Leibstandarte üksused pidid lahingusse minema alles hiljem.[18] Surmani väsinud eelmiste päevade võitlustest, olid paljud neist alles päeva alustamas ning venelaste rünnak tabas neid suures osas ootamatult.[66] Punaarmee tankide ilmudes hakkasid sakslaste eelpostid taevasse laskma purpurseid rakette, mis hoiatasid tankirünnaku eest. Peagi võis purpurseid rakette näha terve rinde ulatuses. Obersturmführer Rudolf von Ribbentrop 1. SS tankirügemendi 2. pataljonist ütles hiljem, et ta sai kohe aru, et on toimumas suurrünnak. Ta andis oma 7 Panzer IV tankist koosnevale kompaniile käsu mootorid tööle panna ja järgneda talle mööda pioneeride poolt ehitatud pontoonsilda teisele poole tankitõrjekraavi. Silla ületanud võtsid nad sisse positsioonid künka 252.2 madalamal nõlval. Neist üleval künka tipus olid Joachim Peiperi 2. SS soomusgrenaderi võitlejad ja nende soomustransportöörid Punaarmee tankidele alla jäämas. Kui Ribbentropi tankid olid hajumas, vaatas ta mäenõlvast üles ning äkitselt ilmus tema ette Nõukogude tankide laine: "Minu ette ilmusid viisteist, siis kakskümmend, siis kolmkümmend, siis nelikümmend tanki. Lõpuks oli neid liiga palju, et üle lugeda. T-34 liikusid kiiresti meie poole ja kandsid jalaväge."[67] Kui Punaarmee tankid künka läänenõlvast alla veeresid, käigult ägedalt tulistades, järgnes sellele tuline tankide lähivõitlus. Ribbentropi kõrval asuv Panzer IV lasti põlema.[67] Peagi oli tema kompanii ümbritsetud loendamatutest nõlvast alla tulevatest Nõukogude tankidest. Rotmistrovi taktika kiirelt vaenlasele läheneda ajas Nõukogude tankiformeeringute kontrolli ja juhtimise sassi ning liikumiselt tulistamine vähendas märgatavalt tankide täpsust.[18] Tegelikult oli Nõukogude luure tugevalt üle pakkunud II SS soomuskorpuse käsutuses olevad Ferdinandid ja Tiigrid, arvates et II SS soomuskorpusel ja III soomuskorpusel on kokku üle saja Ferdinandi ja Tiigri.[68] Terves 4. tankiarmees polnud mitte ühtegi Ferdinandi, kõik need olid põhjas 9. armee käsutuses. II SS soomuskorpuse kolme diviisi peale tuli kokku ainult 15 Tiiger-tanki, neist kümme olid Totenkopfi käsutuses Pseli jõel, neli Leibstandartel ja Das Reichil oli ainult üks Tiiger-tank.[69]

Nõukogude soomuse edasitung jäi seisma künka 252.2 jalamil, tankitõrjekraavi ääres. Osad tankid kukkusid tankitõrjekraavi sisse, ülejäänud liikusid piki kraavi edasi, otsides võimalusi selle ületamiseks. Arenes äge tulevahetus kraavi ääres olnud Punaarmee tankide ja teisel pool kraavi asunud 1. SS tankirügemendi ülejäänud kahe kompanii vahel.[70] Esimese tankilaine möödumisel ilmusid kaevikuist välja Peiperi allesjäänud soomusgrenaderid ning asusid ründama järgmises laines liikuvaid Punaarmee tanke ja õhudessantväelasi. SS soomusgrenaderide pataljon kaotas võitluses 20 soomustransportööri.[71]

Lahinguvälja kohal lendasid 2. ja 17. õhuarmee 893 lahingulendu võrreldes VIII lennukorpuse 654 lahingulennule. Hommikused madalad pilved ja pärastlõunane äike segasid mõlema poole õhuoperatsioone märgatavalt.[72] Peab aga mainima, et enamus Nõukogude lahingulendudest lennati XVLIII soomuskorpuse või III soomuskorpuse vastu. Prohhorovka kohal oli Luftwaffel õhus kontroll. Staffelkapitan Hans-Ulrich Rudeli juhatusel ründasid Stukade koondised Nõukogude lahinguüksusi.[58] 31. tankibrigaad kandis ette: "Kandsime suuri kaotusi vaenlase lennuväe ja suurtükitule läbi. Kella 10:30 jõudsid meie väed Komsomolets kolhoosini kuid jätkuvate õhurünnakute tõttu polnud nad suutelised edasi liikuma ja jäid kaitsele."[64] Tankibrigaad mainis veel: "meie enda lennuvägi puudus täielikult kuni kella 13:00."[73] 5. kaardiväe tankiarmee kandis ette: "Vaenlase lennuvägi põhimõtteliselt rippus meie lahinguüksuste kohal terve lahingu jooksul, samal ajal kui meie oma õhujõudude tegevus, eriti hävituslennuväe oma oli täiesti ebapiisav."[74]

Päeva lõpuks oli kõrgendik 252.2 Leibstandarte valduses ning diviis polnud territooriumi kaotanud,[75] kuid oli täiesti kurnatud kahe tankikorpuse viie brigaadi tagasilöömisest.[18][76] Diviisist vasakul oli Totenkopfil õnnestunud vallutada kõrgendik 226.6 ja liikuda edasi mööda Pseli kallast kuni Kartesevka–Prohhorovka teeni, 8 kilomeetrit linnast kagus.[77] Kolmest SS diviisist oli tema ainukesena rünnanud ja tema tankirügement kandnud seega ka kõige raskemaid kaotusi. Kuigi diviisi kaitseliin oli hõre, oli ta jõudnud positsioonile kust oli hea Prohhorovka kaitsel asuvaid Punaarmee üksusi ümber haarata.[78] Das Reich polnud suutnud edasi liikuda, ägedad Punaarmee rünnakud olid sundinud diviisi kaitsele asuma, kuigi selle tankirügement korraldas mitu vasturünnakut edasitungivate Nõukogude soomusvägede vastu.[79]

Punaarmee poolel olid kõik lahingus osalenud väeosad kandnud märgatavaid kaotusi, kõige raskemalt kannatas 5. kaardiväe tankiarmee.[80] Vaatamata sellele kandis Saksa luure ette, et II SS soomuskorpuse vastas asuvatel vägedel on veel vähemalt üle 300 töökorras tanki. Kuigi Nõukogude suurrünnak oli tagasi löödud ning Rotmistrov oli sunnitud kaitsele asuma, teadsid sakslased, et nende vastas asuvad veel märkimisväärsed vaenlase jõud.[81]

Pärast lahingut

[muuda | muuda lähteteksti]

12. juuli öösel andis Vatutin käsu II SS soomuskorpuse vastas olevatele vägedele üle minna kaitsele.[82] 13. juuli käsud sakslastele nägid ette, et Totenkopf peab kindlustama oma positsioone ning pärast seda ründama Prohhorovkas kaitsel asuvaid Nõukogude vägesid tiivalt ja tagalast.[83] Leibstandarte pidi oma eesliini tugevdama ja koordineerima oma rünnakut Totenkopfiga. Das Reich pidi positsioone kindlustama ning valmistuma rünnakuks, et ühineda III soomuskorpusega.[84]

13. juuli hommikul ründasid 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus ja 33. kaardiväe laskurkorpus Totenkopfi vasakut tiiba.[85] Pärastlõunaks oli rünnakud tõrjutud kuid rünnakute pärast jäi ära Totenkopfi löök lõunasse Prohhorovka poole.[85] Umbes keskpäeval anti Leibstandartele käsk rünnata põhja suunas, et vähendada survet Totenkopfile.[85] Rünnakud võeti 33. kaardiväe laskurkorpuse positsioonide vastu, laskurkorpust oldi täiendatud 18. ja 29. tankikorpuse allesjäänud soomukitega ning Punaarmee suutis rünnakud tõrjuda.[85] Pärastlõunal anti Totenkopfile käsk maha jätta Prohhorovkast kagus olevad positsioonid ning taganeda Pseli jõel olevatele paremini kaitstavatele positsioonidele. Venelaste püüded taganemist takistada ebaõnnestusid.[86]

Järelkaja

[muuda | muuda lähteteksti]

Adolf Hitler kutsus 13. juulil Mansteini ja Kluge oma peakorterisse Ida-Preisimaale Wolfsschanzesse.[87][88] Liitlase invasioon Sitsiiliasse 9.–10. juuli ööl, Nõukogude suurrünnaku algus 12. juulil Modeli 9. armee tiivale ja tagalasse, operatsioon Kutuzov, ja 12. juuli ägedad rünnakud II SS soomuskorpuse vastu olid teda sundinud rünnakut peatama ning vägesid läände suunama.[88][89] Hitler andis käsu katkestada operatsioon Tsitadell.[89][90][91] Kluge oli sellega nõus, kuna ta oli niikuinii alustanud 9. armee osade tagasitõmbamist Kurski alt, et tegeleda venelastega oma tiival.[91] Manstein oli silmnähtavalt pettunud. Ta väitis, et on läbimurret saavutamas. Nagu tema nägi, oli tema III soomuskorpus kohe kokku saamas II SS soomuskorpusega Prohhorovkas ning et tal oli veel operatiivreservis XXIV soomuskorpus siis katkestatakse operatsioon just võidu eel.[89][92][93] Muretsedes läänes toimuva pärast ei tahtnud Hitler rünnakut jätkata. Manstein soovis vähemalt niikaua operatsiooniga jätkata, kuni hävitatakse Punaarmee reservid Kurski lõunapoolses sektoris, võttes sellega venelastelt ära võimaluse ülejäänud suve jooksul pealetunge korraldada ning Hitler jäi sellega nõusse.[92][93]

Operatsioon Roland

[muuda | muuda lähteteksti]

Manstein koostas kiiresti rünnakuplaanid operatsioon Rolandi jaoks, mõistes, et talle on jäänud vaid mõned päevad enne kui tema alluvusest võetakse ära II SS soomuskorpus.[94] Plaani järgi pidi Das Reich liikuma itta ja lõunasse ning looma ühenduse III soomuskorpusega, mis pidi samal ajal ründama kagusse. Leibstandarte ja Totenkopf pidid katma Das Reichi põhjatiiba. Pärast seda, kui liitumine oli saavutatud ning Nõukogude väed ümber piiratud, oleksid järelejäänud Punaarmee üksused purustatud ning Prohhorovka oleks iseenesest langenud.[94] Operatsiooni eesmärgiks oli Punaarmee tankikoondiste hävitamine Kurski kaare lõunaküljes ja Nõukogude vägede rünnakuvõime likvideerimine.[93][95]

Operatsiooni käsud saadeti laiali 14. juuli viimastel tundidel. Kuid pärast kohtumist Mansteiniga muutis Hitler XXIV soomuskorpse käsud ümber ning saatis korpuse 14. juulil Kurski kaarelt lõunasse 1. tankiarmee käsutusse.[96] Operatsioon algas 15. juulil kell 4.00.[97] Pärast lühikest suurtükiväe ettevalmistustuld ründas Das Reich Pravoroti kõrgendikelt Belenikhino küla suunas ning lõi ägeda lahingu tulemusena 2. kaardiväe tankikorpuse jäänused külast välja. Diviisi tankirügement lõi tagasi mitu vasturünnakut ning hävitas hulga T-34 tanke ja sundis Punaarmeed ida poole taanduma. Moodustati uus kaitseliin ja Žukov saatis sinna abiks 10. kaardiväe mehhaniseeritud brigaadi. Külast lõuna pool suutis 7. tankidiviis Das Reichini välja jõuda kuid Nõukogude väed olid ohust teadlikud ning tõmbusid lahingut pidades tagasi. Kuigi venelased jätsid maha hulga tankitõrjesuurtükke siis operatsiooni tulemusena ei piiratud eriti kedagi ümber.[97] Et operatsioon Roland ei saavutanud soovitud tulemust, hakkas Totenkopf 15. juulil mehi Pseli jõelt tagasi tõmbama.[98][99]

17. juulil alustasid Edela ja Lõunarinne suurrünnakut üle Miusi ja Donetsi jõe väegrupi Süd lõunatiiva vastu.[100][101] 17. juuli ennelõunal operatsioon Roland tühistati ning II SS soomuskorpus hakkas taganema Prohhorovka piirkonnast tagasi Belgorodi alla.[102][98] 4. tankiarmee ja armeegrupp Kempf olid taganemiskäsku ennetanud ja hakanud tagasi tõmbuma juba 16. juulil.[103][104] Leibstandarte tankid jagati Das Reichi ja Totenkopfi vahel ära ning diviis suunati Itaaliasse,[105][106] ülejäänud kaks diviisi liikusid lõuna poole vastu Nõukogude suurrünnakule.[107][108]

Kaotused

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlema poole kaotusi on raske kokku arvata. Saksa poole tankikaotusi on raske kokku lugeda Wehrmachti relvastuse kaotuste kokkulugemise metoodika tõttu. Relvastust mida sai hiljem parandada, kaotusena arvele ei võetud, kaotuseks loeti ainult sellist relvastust mida hiljem kasutada polnud enam võimalik või mis jäi taganemise tõttu maha.[109][110] Samamoodi on raske öelda Punaarmee kadusid Prohhorovka lahingus.

Saksamaa

[muuda | muuda lähteteksti]

II SS-soomuskorpus raporteerib 12. juuli kohta 842 haavatut, langenut või kadunut.[111] Et sakslased kontrollisid Prohhorovka lahinguvälja kuni 17. juulini, siis võib arvata, et nad parandasid enamiku pihta saanud soomukeist.[109] Saksa arhiividest selgub, et II SS soomuskorpus kaotas kolm kuni viis tanki.[112][113] Diviiside raportitest korpusele näitavad, et Leibstandarte kaotas kolm tanki, kaks Panzer IV ja ühe Tiigri.[18] 16. juuli lõpuks oli II SS soomuskorpuse käsutuses peaaegu samapalju töökorras tanke kui lahingu alguses.[114] Diviisi statistika näitab, et korpusel oli 294 töökorras tanki ja rünnaksuurtükki 12. juuli hommikul ja 251 masinat 13. juulil. Võttes arvesse, et 13. juuliks lisandus hulk paranduses olnud masinat siis 12. juuli lahingu käigus vigastati vähemalt 43 SS soomuskorpuse masinat. Võib väita, et Prohhorovka lahingu tulemusena vigastati 60–80 SS soomuskorpuse tanki. [115] [116] Prohhorovka kohal tegutsenud Stuka üksus raporteeris 11 lennuki kaotusest, neist kuus korvamatut, kõik Nõukogude õhutõrje suurtükkide tule läbi.[73]

Nõukogude Liit

[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude liikursuurtükk - SU-76

Täpsed Punaarmee kaotused 12. juuli lahingu kohta puuduvad, kuid need on sõjaajaloolaste poolt välja arvutatud. Isikkoosseisu kaotused Bergstörmi andmeil olid kuni 5500 meest.[73] Tankikaotuste kohta pakuvad Glanz ja House, et 5. kaardiväe tankiarmee kaotas oma rohkem kui 800 tankist 12. juuli rünnakukga vähemalt 400.[117] George Nipe arvutuste järgi kaotasid venelased 600–650 tanki.[118] Koltunov ja Soloviev pakuvad 5. kaardiväe tankiarmee kaotusteks umbes 300 tanki.[73][119] 17. juulil koostas 5. kaardiväe tankiarmee staap dokumendi koondkaotuste kohta 12.–16. juulini toimunud lahingutes talle allunud üksuste kohta. Dokumendis on kirjas: korvamatud kaotused: 222 T-34, 89 T-70, 12 Churchill tanki, 8 SU-122, 3 SU-76 ja 240 muud masinat. Vigastatud ja ikka veel paranduses: 143 T-34, 56 T-70, 7 Churchill tanki, 3 SU-122 ja 3 SU-76 iseliikuvat suurtükki, abiveokite kohta info puudub. Isikkoosseisu kaotuste kohta väidab sama dokument: 2940 lahingus langenut, 3510 haavatut ja 1157 kadunut.[120]

Lahingu tulemus

[muuda | muuda lähteteksti]

Debatid lahingu tulemuse ja tähtsuse üle pole veel lõppenud. Üldiselt arvatakse, et Prohhorovka lahing oli Wehrmachti taktikaline, mitte operatiivne võit. Suur hulk Nõukogude tanke hävitati ja 5. kaardiväe tankiarmee löögijõud purustati kuid sakslastel Prohhorovka vallutamine ebaõnnestus ning nad ei suutnud Punaarmee kaitseliinidest läbi murda. Punaarmeel ebaõnnestus samas massiivse soomusrünnakuga purustada II SS soomuskorpus, või teda vähemalt tagasi lüüa, kuid vähemalt suudeti lahingu tulemusena sakslased ära kurnata ning nende edasitungimine pandi seisma.[121][122] Kumbki pool ei suutnud oma selle päeva eesmärke täita.[122][123] Kuigi lahingut loetakse sakslastele taktikaliselt edukaks siis üldplaanis läbimurre ebaõnnestus ning operatsiooni Tsitadell katkemisega läks strateegiline initsiatiiv lõplikult üle Punaarmeele.[124][125]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Glantz jt.
  2. ↑ Healy, 2008 & lk 43.
  3. ↑ Clark 2012, lk 187.
  4. ↑ Glantz 1986, lk 24.
  5. ↑ 5,0 5,1 Glantz, 2013 & lk 184.
  6. ↑ Clark, 2012 & lk 194,196.
  7. ↑ Glantz jt.
  8. ↑ Glantz jt.
  9. ↑ Glantz, 2013 & lk 195.
  10. ↑ Glantz jt.
  11. ↑ Clark, 2012 & lk 256–260.
  12. ↑ Clark, 2012 & lk 407.
  13. ↑ Clark, 2012 & lk 68, 279.
  14. ↑ Glantz jt.
  15. ↑ Zetterling jt.
  16. ↑ Bauman, 1998 & lk 8–5 to 8–6.
  17. ↑ Newton, 2002 & lk 6.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 18,6 18,7 18,8 Brand 2003.
  19. ↑ Clark, 2012 & lk 350–353.
  20. ↑ Glantz jt.
  21. ↑ Glantz jt.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Clark, 2012 & lk 352–353.
  23. ↑ Dunn, 1997 & lk 153.
  24. ↑ Zetterling jt.
  25. ↑ Clark 2012, lk 352.
  26. ↑ 26,0 26,1 Nipe, 2012 & lk 315.
  27. ↑ Glantz jt.
  28. ↑ Healy, 2008 & lk 296.
  29. ↑ Licari 2004.
  30. ↑ Clark, 2012 & lk 350–351, 362, 377.
  31. ↑ Nipe, 2012 & lk 326.
  32. ↑ Healy, 2008 & lk 320.
  33. ↑ Healy, 2008 & lk 333.
  34. ↑ Zetterling jt.
  35. ↑ Dunn, 1997 & lk 154.
  36. ↑ Zetterling jt.
  37. ↑ Zetterling jt.
  38. ↑ Zetterling jt.
  39. ↑ Glantz jt.
  40. ↑ Nipe, 2012 & lk 39.
  41. ↑ Healy, 2008 & lk 171–172.
  42. ↑ 42,0 42,1 Nipe, 2010 & lk 310.
  43. ↑ 43,0 43,1 Bergström, 2007 & lk 79.
  44. ↑ Nipe, 2010 & lk 276.
  45. ↑ Bergström, 2007 & lk 77.
  46. ↑ Glantz jt.
  47. ↑ Clark, 2012 & lk 352.
  48. ↑ Clark, 2012 & lk 377–378.
  49. ↑ Zetterling jt.
  50. ↑ 50,0 50,1 50,2 Glantz jt.
  51. ↑ Glantz jt, 48. laskurkorpuse 183. diviis..
  52. ↑ 52,0 52,1 52,2 Clark, 2012 & lk 364.
  53. ↑ Glantz jt.
  54. ↑ Clark, 2012 & lk 356.
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 Glantz jt.
  56. ↑ 56,0 56,1 56,2 Nipe, 2010 & lk 315.
  57. ↑ Clark, 2012 & lk 374–375.
  58. ↑ 58,0 58,1 Bergström, 2007 & lk 79–80.
  59. ↑ Bergström, 2007 & lk 78, 81.
  60. ↑ Clark, 2012 & lk 363.
  61. ↑ Glantz jt.
  62. ↑ Brand, 2003 & lk 8.
  63. ↑ Glantz jt.
  64. ↑ 64,0 64,1 Bergström, 2007 & lk 80.
  65. ↑ Glantz jt.
  66. ↑ Nipe, 2010 & lk 316–317.
  67. ↑ 67,0 67,1 Nipe, 2010 & lk 320.
  68. ↑ Glantz jt.
  69. ↑ Nipe, 2010 & lk 309.
  70. ↑ Nipe, 2010 & lk 321.
  71. ↑ Nipe, 2010 & lk 322.
  72. ↑ Bergström, 2007 & lk 79–81.
  73. ↑ 73,0 73,1 73,2 73,3 Bergström, 2007 & lk 81.
  74. ↑ Bergström, 2007 & lk81.
  75. ↑ Showalter, 2013 & lk 212.
  76. ↑ Nipe, 2010 & lk 335.
  77. ↑ Showalter, 2013 & lk 216.
  78. ↑ Clark, 2012 & lk 388–389.
  79. ↑ Clark, 2012 & lk 381, 389.
  80. ↑ Nipe, 2012 & lk 48, 52.
  81. ↑ Clark, 2012 & lk 390–391.
  82. ↑ Glantz jt.
  83. ↑ Glantz jt.
  84. ↑ Glantz jt.
  85. ↑ 85,0 85,1 85,2 85,3 Glantz jt.
  86. ↑ Clark, 2012 & lk 394.
  87. ↑ Molony jt 2004.
  88. ↑ 88,0 88,1 Clark, 2012 & lk 397.
  89. ↑ 89,0 89,1 89,2 Nipe, 2012 & lk 71.
  90. ↑ Barbier, 2002 & lk 153.
  91. ↑ 91,0 91,1 Clark, 2012 & lk 395–397.
  92. ↑ 92,0 92,1 Glantz jt.
  93. ↑ 93,0 93,1 93,2 Clark, 2012 & lk 397–398.
  94. ↑ 94,0 94,1 Healy, 2010 & lk 358.
  95. ↑ Glantz jt.
  96. ↑ Healy, 2010 & lk 356.
  97. ↑ 97,0 97,1 Healy, 2010 & lk 359.
  98. ↑ 98,0 98,1 Zetterling jt.
  99. ↑ Nipe, 2012 & lk 70.
  100. ↑ Glantz jt.
  101. ↑ Newton, 2002 & lk 24.
  102. ↑ Glantz jt.
  103. ↑ Zamulin, 2011 & lk 514–515.
  104. ↑ Barbier, 2002 & lk 164.
  105. ↑ Nipe, 2012 & lk 72.
  106. ↑ Zetterling jt.
  107. ↑ Glantz jt.
  108. ↑ Nipe, 2012 & lk 87.
  109. ↑ 109,0 109,1 Zamulin, 2011 & lk 531–532.
  110. ↑ Bauman, 1998 & lk 5–14.
  111. ↑ Zetterling jt.
  112. ↑ Frieser, 2007 & lk 130.
  113. ↑ Zamulin, 2011 & lk 513, 598.
  114. ↑ Zetterling jt.
  115. ↑ Glantz jt.
  116. ↑ Nipe, 2012 & lk 60–61.
  117. ↑ Glantz jt.
  118. ↑ Nipe, 2012 & lk 85–86.
  119. ↑ Zetterling jt.
  120. ↑ Zamulin, 2011 & lk 536–538.
  121. ↑ Overy, 1997 & lk 208.
  122. ↑ 122,0 122,1 Zetterling jt.
  123. ↑ Zamulin, 2011 & lk 553.
  124. ↑ Glantz jt.
  125. ↑ Kurski tankilahingud 1943 Ajakiri Sõdur 3/2023

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Barbier, Mary Kathryn (2002). Kursk: The Greatest Tank Battle, 1943. London; New York: Zenith Imprint. ISBN 978-0-7603-1254-4.
  • Bauman, Walter (1998). Kursk Operation Simulation and Validation Exercise – Phase II (KOSAVE II) (PDF). Maryland: US Army Concepts Analysis Agency. – A study of the southern sector of the Battle of Kursk conducted by the US Army Concepts Analysis Agency and directed by Walter J. Bauman, using data collected from military archives in Germany and Russia by The Dupuy Institute (TDI).
  • Bergström, Christer (2007). Kursk – The Air Battle: July 1943. Hersham: Chervron/Ian Allen. ISBN 978-1-903223-88-8.
  • Brand, Dieter (2003). "Vor 60 Jahren: Prochorowka (Teil II)". Österreichische Militärische Zeitschrift (German). Bundesministerium für Landesverteidigung und Sport (6).{{cite journal}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Clark, Lloyd (2012). Kursk: The Greatest Battle: Eastern Front 1943. London: Headline Publishing Group. ISBN 978-0-7553-3639-5.
  • Dunn, Walter (1997). Kursk: Hitler's Gamble, 1943. Westport: Greenwood Press. ISBN 978-0-275-95733-9.
  • Frieser, Karl-Heinz; Schmider, Klaus; Schönherr, Klaus; Schreiber, Gerhard; Ungváry, Kristián; Wegner, Bernd (2007). Das Deutsche Reich und der Zweite Weltkrieg – Vol. 8: Die Ostfront 1943/44 – Der Krieg im Osten und an den Nebenfronten (German). München: Deutsche Verlags-Anstalt München. ISBN 978-3-421-06235-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Glantz, David M. (september 1986). "Soviet Defensive Tactics at Kursk, July 1943" (PDF). US Army Command and General Staff College. Ft. Belvoir. Soviet Army Studies Office Combined Arms Center Combat Studies Institute (CSI Report No. 11). OCLC 320412485.
  • Glantz, David M.; House, Jonathon (1995). When Titans Clashed: How the Red Army Stopped Hitler. Lawrence: University of Kansas Press. ISBN 978-0-7006-0899-7.
  • Glantz, David M.; House, Jonathan M. (1999). The Battle of Kursk. Lawrence: University Press of Kansas.
  • Glantz, David M.; House, Jonathan M. (2004) [1999]. The Battle of Kursk. Lawrence: University Press of Kansas. ISBN 978-0-7006-1335-9.
  • Glantz, David (2013). Soviet Military Intelligence in War. Hoboken: Taylor & Francis (Routledge). ISBN 978-1-136-28934-7.
  • Glantz, David M.; Orenstein, Harold S. (1999). The Battle for Kursk 1943: The Soviet General Staff Study. London: Taylor & Francis (Frank Cass). ISBN 0-7146-4933-3. – This report, commissioned by the Soviet General Staff in 1944, was designed to educate the Red Army on how to conduct war operations. It was classified secret until its declassification in 1964, and was subsequently translated to English and edited by Orenstein and Glantz. Its original title was Collection of materials for the study of war experience, no. 11 (vene keeles Сборник материалов по изучению опыта Великой Отечественной войны № 11, Sbornik materialov po izucheniiu opyta Velikoi Otechestvennoi voiny № 11)
  • Healy, Mark (1992). Kursk 1943: Tide Turns in the East. London: Osprey. ISBN 978-1-85532-211-0.
  • Healy, Mark (2008). Zitadelle: The German Offensive Against the Kursk Salient 4–17 July 1943. Stroud: History Press. ISBN 978-1-85532-211-0.
  • Healy, Mark (2010) [2008]. Zitadelle: The German Offensive Against the Kursk Salient 4–17 July 1943. Stroud: History Press. ISBN 978-0-7524-5716-1.
  • Molony, C.J.C.; Flynn, F.C.; Davies, H.L. & Gleave, T.P. (2004) [1973]. Butler, Sir James (toim). The Mediterranean and Middle East, Volume V: The Campaign in Sicily 1943 and The Campaign in Italy 3 September 1943 to 31 March 1944. History of the Second World War, United Kingdom Military Series. London: Naval & Military Press. ISBN 1-84574-069-6.
  • Licari, Michael J. (2004). "The Battle of Kursk: Myths and Reality". Cedar Falls: University of Northern Iowa. Vaadatud 4. septembril 2013.
  • Newton, Steven (2002). Kursk: The German View: Eyewitness Reports of Operation Citadel by the German Commanders. Cambridge: Da Capo Press. ISBN 0-306-81150-2.
  • Nipe, George (2010). Blood, Steel, and Myth: The II.SS-Panzer-Korps and the Road to Prochorowka. Southbury; Newbury: RZM; Casemate (distributor). ISBN 978-0-9748389-4-6.
  • Nipe, George (2012). Decision in the Ukraine: German Panzer Operations on the Eastern Front, Summer 1943. Mechanicsburg, PA: Stackpole Books. ISBN 978-0-8117-1162-3.
  • Overy, Richard (1997). Russia's War: A History of the Soviet Effort. New York: Penguin Books. ISBN 0-14-027169-4.
  • Showalter, Dennis E. (2013). Armor and Blood: The Battle of Kursk, The Turning Point of World War II. New York: Random House.
  • Zamulin, Valeriy (2011). Demolishing the Myth: The Tank Battle at Prokhorovka, Kursk, July 1943: An Operational Narrative. Solihull: Helion & Company. ISBN 1-906033-89-7.
  • Zetterling, Niklas; Frankson, Anders (2000). Kursk 1943: A Statistical Analysis. Cass Series on the Soviet (Russian) Study of War. London: Taylor & Francis (Frank Cass). ISBN 0-7146-5052-8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Prohhorovka_lahing&oldid=6770791"