Oksüdatiivne fosforüülimine

Oküdatiivne fosforüülimine on mitokondri sisemembraanil toimuv metaboolne rada, mille käigus sünteesivad ensüümid ADP-st ATP-d, kasutades koensüümide NADH ja FADH₂ oksüdeerimise käigus vabanevat energiat.^[1]

ATP on eluslooduses universaalne energia talletaja ja ülekandja, mille keemiliste sidemete energia võimaldab rakkudes metabolismi. Seepärast on vajalik pidev ATP taastootmine ADP-st. Oksüdatiivne fosforüülimine toimub peaaegu kõigis aeroobsetes organismides. Anaeroobsed organismid kasutavad näiteks käärimist.

ATP sünteesiks tuleb tööle panna ensüüm ATP süntaas. Vajaminev energia saadakse redoksreaktsioonidest, mis leiavad aset mitokondri sisemises membraanis asuvates või seda läbistavates ensüümkompleksides. Need kompleksid moodustavad kokku ahela, mida nimetatakse elektronide transpordiahelaks (ETA). Neis ensüümides liiguvad vabad elektronid mitmetel redokskandjatel, kuni viimaks redutseeritakse hapnik veeks. Elektronide transpordi käigus viiakse läbi mitokondri sisemembraani maatriksist membraanidevahelisse alasse vabu prootoneid, mis põhjustab membraanil vesinikioonide erineva kontsentratsiooni.^[2]

Võrreldes substraadi tasemel fosforüülimisega, mille käigus ATP moodustub otse fosfaatiooni lisamisel ADP-le, on oksüdatiivse fosfolüürimise ATP saagis ühe lagundatava püruvaadi molekuli kohta pea 20 korda suurem.

Elektronide transpordiahel (ETA)

Oksüdatiivse fosforüülimise tagamiseks on vaja elektronid viia üle redutseeritud koensüümidelt O₂-le. Eukarüootides koosneb see elektronide ülekandeahel neljast suurest valkkompleksist mitokondri sisemisel membraanil.

Kompleks I

Kompleksis I toimub kahe elektroni ülekanne koensüümilt NADH, mis pärineb sellistest biokeemilistest protsessidest nagu glükolüüs, Krebsi tsükkel ja beeta-oksüdatsioon, rasvlahustuvale koensüümile ubikinoonile (UQ-le). Reaktsiooni käigus viiakse 4 prootonit maatriksist membraanidevahelisse ruumi ja võib tekkida organismile kahjulik superoksiid.^[2]

NADH + 5H⁺(M) +UQ -> NAD⁺ + UQH₂ + 4H⁺ (IMS)

(M)- (prootonid) maatriksis

(IMS)- (ingl k Intermembrane space) (prootonid) membraanidevahelises alas

Reaktsiooni vabaenergia muut: ΔG^o’=-69,5kJ/mol

Kompleks II

Toimub elektronide ülekanne suktsinaadilt UQ-le. Kompleks II osaleb nii ETA-s kui ka Krebsi tsüklis.^[3]
Reaktsioonis ei toimu prootonite väljutamist membraanidevahelisse ruumi.^[2]

Suktsinaat + UQ -> fumaraat + UQH₂

ΔG^o’=-16,4kJ/mol

Kompleks III

Kompleks III teine nimetus on tsütokroom-c reduktaaskompleks. Elektronid liiguvad redutseeritud ubikinoonilt (UQH₂) heemproteiinile, tsütokroomile c (Cyt c), mis viib elektronid kompleksi IV. Kompleks III-s toimuvates protsessides osaleb ka reaktsioonide tsükkel, mida kutsutakse Q tsükliks. Selle käigus toimub UQH₂ oksüdeerimine ja UQ redutseerimine.^[2] Toimub nelja prootoni eraldumine maatriksisse, mis suurendab prootongradienti.

UQH₂ + 2 Cyt c(Fe³⁺) 2 H+(M) -> UQ + 4 H⁺(IMS) + 2 Cyt c(Fe²⁺)

ΔG^o’=-36,7/mol

Kompleks IV

Kompleks IV on viimane kompleks elektronide transportahelas.

Kompleksis IV, mida nimetatakse ka tsütokroom-c oksüdaaskompleksiks võetakse vastu 4 elektroni 4-lt tsütokroom c molekulilt ja kantakse hapnikumolekulile. Lisandub 4 prootonit maatriksist ja moodustub kaks veemolekuli. Protsessi käigus viiakse membraanidevahelisse alasse ka 4 prootonit, suurendades sellega prootongradienti sisemembraanil.^[2]

4 Cyt c (Fe²⁺) + 8H⁺(M) + O₂ -> 4 cyt c (Fe³⁺) + 2 H₂O + 4 H⁺(IMS)

ΔG^o’=-112,5kJ/mol

ATP süntaas (kompleks V)

Ensüüm ATP süntaas. Ensüümi paneb tööle prootongradient. Roosast alast pildil, kus vesinikioone rohkem toimub nende liikumine läbi ATP süntaasi maatriksisse (pildil sinakas) ja selle abil luuakse ADP molekulidest ATP molekule.

Kompleks V ei kuulu elektronide transpordiahelasse, vaid tegeleb prootongradienti kasutades ADP molekulist ATP loomisega.

Prootonite gradient saab tekkida tänu sellele, et mitokondri sisemembraan ei lase ioone läbi. Seega pääsevad vesiniku ioonid, prootonid mitokondrisse tagasi vaid läbi ATP süntaasi. Tekkinud prootonite voog käivitab ensüümi, mis hakkab katalüüsima adenosiindifosfaadi(ADP) fosforüülimist ATP-ks^[4]:

ADP + P_i → ATP

Ühe ATP sünteesimiseks tuleb transportida membraanidevahelisest alast maatriksisse 3–4 prootonit.^[5]^[6]

Hapnik kui oksüdeerija ETA-s

Eukarüootsed organismid ei suuda hapnikuta elada, kuna seda on vaja oksüdatiivses fosforüülimises, kuid O₂ redutseerimine veeks võib endaga kaasa tuua selliste ohtlike anioonide tekke nagu peroksiid ja superoksiid. Seega on elutähtis oksüdatiivne fosforüülimine paradoksaalselt ka üheks potentsiaalseks vabade radikaalide tekkeallikaks organismis ning võib põhjustada oksüdatiivset stressi, mille tagajärgedeks on rakukahjustused ja haigused. Selle vastu võitlemiseks kasutab rakk näiteks selliseid antioksüdatiivseid vitamiine nagu C- ja E-vitamiin, ensüüme superoksiidi dismutaas, katalaas ja peroksüdaas.^[7]

Prokarüoodid

Erinevalt eukarüootidest asuvad eeltuumsetes elektronide ülekandevalgud tsütoplasmamembraanis. Teistsugused on ka oksüdatiivse fosforüülimise käigus kasutatavad elektronide aktseptorid ja ETA valgukompleksid: kui päristuumsetel on viis kindlat kompleksi, siis prokarüootidel on ETA komponentide varieeruvus suurem, võimaldades hargnenud hingamisahelaid. See lubab bakteritel ja arhedel kasvada erinevates keskkondades. Eeltuumsetel esineb näiteks metalli- ja nitraatne hingamine, mida eukarüootidel pole.

Inhibiitorid

On teada paljusid toksiine ja ravimeid, mis takistavad (inhibeerivad) oksüdatiivse fosforüülimise protsesse. Kuigi inhibiitorid peatavad vaid ühe valgu töö elektronide transpordiahelas, piisab sellest, et seisata kogu metaboolne rada. Näiteks aktinomütseetide sünteesitud oligomütsiin takistab ATP süntaasi, prootonite tagasivool mitokondrisse peatub. Selle tulemusena peatub NADH oksüdatsioon ja tsitraaditsükkel e Krebsi tsükkel jääb seisma, sest NAD⁺ kontsentratsioon langeb liiga madalale.

Oksüdatiivse fosforüülimise protsesside inhibiitoriteks on näiteks ka veel tsüaniid ja vingugaas.

Ajalugu

1961. aastal kirjeldas Peter D. Mitchell oma kemiosmoosi teoorias oksüdatiivse- ja fosforüülimis reaktsioonide omavahelist seotust. Väljapakutud seletus oli esmalt teadlaste seas vaidlust tekitav, kuid hiljem siiski tunnustatud, ning aastal 1978 sai ta Nobeli auhinna.^[8]

Oksüdatiivse fosforüülimise selgitamise eest on Nobeli auhind antud ka hiljem. 1997. aasta Nobeli keemiaauhind jagati kolme mehe vahel: pool auhinnast jagati John Ernest Walkeri ja Paul D. Boyerile ATP sünteesi mehhanismide selgitamise eest ning teine pool Jens Christian Skoule ioonide transportensüümi avastamise eest.^[9]

Vaata ka

Viited

↑ "Oksidative phosphorylation" (inglise).
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 D. Voet, J. G. Voet, C. W. Pratt ’’Fundamentals of biochemistry’’, USA: Wiley, 2009
↑ Horsefield R, Iwata S, Byrne B (2004). "Complex II from a structural perspective". Curr. Protein Pept. Sci. 5 (2). DOI:10.2174/1389203043486847. ISSN 1389-2037. PMID 15078221.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ http://www.chemistry.wustl.edu/~edudev/LabTutorials/Cytochromes/cytochromes.html
↑ Van Walraven HS, Strotmann H, Schwarz O, Rumberg B (1996). "The H+/ATP coupling ratio of the ATP synthase from thiol-modulated chloroplasts and two cyanobacterial strains is four". FEBS Lett. 379 (3): 309–13. DOI:10.1016/0014-5793(95)01536-1. PMID 8603713.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Yoshida M, Muneyuki E, Hisabori T (2001). "ATP synthase—a marvellous rotary engine of the cell". Nat. Rev. Mol. Cell Biol. 2 (9): 669–77. DOI:10.1038/35089509. PMID 11533724.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Davies K (1995). "Oxidative stress: the paradox of aerobic life". Biochem Soc Symp. 61: 1–31. PMID 8660387.
↑ Mitchell P. (1961). "Coupling of Phosphorylation to Electron and Hydrogen Transfer by a Chemi-Osmotic type of Mechanism". Nature. 191 (4784): 144–8. Bibcode:1961Natur.191..144M. DOI:10.1038/191144a0. PMID 13771349.
↑ MLA style: "The Nobel Prize in Chemistry 1997". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 30 Sep 2013.

[uUihu-1] "Oksidative phosphorylation" (inglise).

[Voet09-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 D. Voet, J. G. Voet, C. W. Pratt ’’Fundamentals of biochemistry’’, USA: Wiley, 2009

[whJoQ-3] Horsefield R, Iwata S, Byrne B (2004). "Complex II from a structural perspective". Curr. Protein Pept. Sci. 5 (2). DOI:10.2174/1389203043486847. ISSN 1389-2037. PMID 15078221.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[zrIK8-4] ttp://www.chemistry.wustl.edu/~edudev/LabTutorials/Cytochromes/cytochromes.html

[xjGC3-5] Van Walraven HS, Strotmann H, Schwarz O, Rumberg B (1996). "The H+/ATP coupling ratio of the ATP synthase from thiol-modulated chloroplasts and two cyanobacterial strains is four". FEBS Lett. 379 (3): 309–13. DOI:10.1016/0014-5793(95)01536-1. PMID 8603713.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[ZS62c-6] Yoshida M, Muneyuki E, Hisabori T (2001). "ATP synthase—a marvellous rotary engine of the cell". Nat. Rev. Mol. Cell Biol. 2 (9): 669–77. DOI:10.1038/35089509. PMID 11533724.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[Davies-7] Davies K (1995). "Oxidative stress: the paradox of aerobic life". Biochem Soc Symp. 61: 1–31. PMID 8660387.

[URkDD-8] Mitchell P. (1961). "Coupling of Phosphorylation to Electron and Hydrogen Transfer by a Chemi-Osmotic type of Mechanism". Nature. 191 (4784): 144–8. Bibcode:1961Natur.191..144M. DOI:10.1038/191144a0. PMID 13771349.

[aE0Qm-9] MLA style: "The Nobel Prize in Chemistry 1997". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 30 Sep 2013.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]