Mimaansa

Mimaansa (sanskriti keeles mīmām´sā; uurimine, peegeldus või kriitiline uurimine), tuntud ka kui Pūrva-Mīmāṃsā või Karma-Mīmāṃsā, on üks Hinduismi kuuest klassikalisest ortodokssest süsteemist ehk daršanast, mida peetakse vanimaks. Mimansa õpetus tekkis umbes 3. sajandil e.m.a. ning selle eesmärgiks oli veeda tekstide interpretatsiooni põhimõtete loomine. Hiljem kujunes veedade filosoofiliseks põhjenduseks ja sai vedanta aluseks.

Kool on põhiliselt tuntud oma Veedade tõlgendusel (vt hermeneutika) põhinevatest filosoofilistest teooriatest Dharma'dest. India seaduste tekkimist on see filosoofia tugevalt mõjutanud. Mimansa keskendus veedade kõige varajastematele osadele, Karmakandadele. Teiste nimetustega tuntud ka kui Pūrva-Mīmāṃsā (eelnev uuring) või Karma-Mīmāṃsā (tegevuse uuring). Purva-mimansa või Karma-mimansa on süsteem, mis uurib Veedade käskude loomust. Keskseks mõisteks on dharma – kohustus, mis esineb Veedade tekstides.

Süsteemi varaseim töö Mimansa-sutra on kirjutatud Jaimini (u 4 saj e.m.a) poolt. Kommenteeritud hiljem Shabarasvamini (u 1. saj e.m.a) poolt. Keda interpreteeriti rohkelt järgnevatel sajanditel.

Mimansast lähtuvad kuus õige teadmise vahendit, mida eristab teadmisõpetus (epistemoloogia): Pratyaksa, Anumana, Upamana, Arthapatti, Anupalabdhi ja Sabda. Dharma on eesmärk, mille poole liigutakse ja antud hetkes ei eksisteeri, siis pole ta ka tajutav (pratyaksa). Teadmiste teised viisid: interferents (anumana), analoogia (upamana) ja oletus (arthapatti) sõltuvad otseselt tajust. Kõne ehk sabda on ainsaks otseselt mittetajutavate objektide teadmise viisiks – seega dharmade teadmiste viisiks.