Lokatiiv
Lokatiiv (lühend loc) on tegevuse aega või kohta väljendav kääne.[1] Koos latiivi ja separatiiviga kuulub lokatiiv kohakäänete hulka.
Lokatiiv esineb paljudes keelkondades: indoeuroopa keeled[2], turgi keeled[3], uurali keeled[4], etruski keel[5] ja algonkini keeled[6].
Läänemeresoome keeltes tähistas lokatiiv esialgu ainult kohta, kuid võrdlemisi varakult liitus käändele ka ajatähendus. Hiljem lisandus seisundis olemist, omaduse omamist märkiv tähendus.[7]
Uurali ja soome-ugri algkeel
[muuda | muuda lähteteksti]Uurali algkeeles oli käänetest tõenäoliselt olemas nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, latiiv, lokatiiv ja separatiiv. Eksisteeris kohakäänete kolmeaspektilisus ning esialgseiks kohakääneteks peetakse k-latiivi, na-lokatiivi ja ta-separatiivi.[4]
Soome-ugri algkeeles on käänetest rekonstrueeritud lõputa nominatiiv, n-lõpuline genitiiv, m-lõpuline akusatiiv, na-(nä-)lõpuline lokatiiv, t-(tt-)lõpuline lokatiiv, ta-(tä-)lõpuline separatiiv, k-lõpuline latiiv ja ń-lõpuline latiiv. Kohakäänded olid jätkuvalt kolmeaspektilised.[4]
Hilisemas arengus on soome-ugri keeled pürginud käänetesüsteemi täiendamise ja ümberkujundamise suunas. Vanad käändelõpud on sageli kaotsi läinud, aga uusi lõppe on kujunenud endisest rohkem. Läänemeresoome algkeeles kujunes välja uus kohakäänete süsteem, mis tegi vahet sise- ja väliskohakäänete vahel. Samas säilis koha kolmeaspektilisuse väljendamine.[4][7]
Soome-ugri naaberkeelkonnas, indoeuroopa keelkonnas, on käänetesüsteemi areng kulgenud mõneti vastupidises suunas. Indoeuroopa algkeeles oli arvatavasti seitse käänet (nominatiiv, akusatiiv, genitiiv, daativ, instrumentaal, lokatiiv ja ablatiiv). Hiljem on indoeuroopa käändesüsteem vaesunud, käändelõppude asemel on üha enam levinud prepositsioonide kasutamine.[4]
Lokatiiv eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keel on Uurali algkeelest pärinud kohakäänete kolmeaspektilisuse. Latiivi-lokatiivi-separatiivi kolmik on aga mõningatel juhtudel kaotanud oma lokaalse sisu (na-lokatiivist on saanud essiiv, ta-separatiivist partitiiv) ja osalt hoopis kõrvale jäänud (k-latiiv).[7] Uurali keelte na-lõpuline lokatiiv tuleb ajatähenduses rudimentaarselt esile näiteks eesti keele adverbides täna ja toona.[1]
Lokatiivist kujunenud käänded
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keeles on uurali algkeele na-lõpulisest lokatiivist kujunenud inessiiv, adessiiv ja essiiv. Mõningate uurijate arvates mängis lokatiiv olulist rolli ka terminatiivi kujunemisel.[7]
Inessiiv
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keele sisekohakäänete lõpud on päritolult liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest elemendist. Kõigil lõppudel on ühine element s - vana läänemeresoome ja volga keelte latiivne käändelõpp, mis on eesti keeles lihtlõpuna säilinud mõningais adverbides (nt alaspidi, taas). Sellele on liitunud vanad kohakäändelõpud. Inessiivi puhul on sisekohakäänet märkivale s-lõpule liitunud lokatiivilõpp -na/-nä. Seetõttu sai varases läänemeresoome algkeeles inessiivi lõpuks -sna/-snä. Rõhutus positsioonis kujunes sellest z-line variant -zna/-znä. Pearõhutus positsioonis olev -sn assimileerus ss-ks ja nii saadi uus lõpuvariant -ssa/-ssä, mis levis hiljem ka pearõhulisse positsiooni. Samuti muutus z-line variant: pärast häälikumuutust, mille käigus z ja š muutusid h-ks, saadi uus lõpp -hna/-hnä. Need lõpuvariandid kujunesid hiljem läänemeresoome algkeele eri murrete iseseisvateks inessiivilõppudeks.[7]
Tänapäeva eesti keeles esineb neli inessiivilõpu varianti. Põhjaeesti murretele on omane lõpp -Z, Kirde-Eesti rannikumurdes ka -s. Need lähtuvad läänemeresoome algkeele lõpust -sna/-snä. Lõunaeesti murretes kasutatakse kolme inessiivilõpu varianti: -h, -hN ja -n. Nende aluseks on läänemeresoome algkeele lõpp -zna > -hna.[7]
Adessiiv
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keele väliskohakäänete lõpud on päritolult liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest käändeelemendist. Neil lõppudel on ühine element -l, millele on liitunud vanad kohakäändelõpud. Ühelt poolt tingis väliskohakäänete tekkimist sisekohakäänete paralleel, teisalt avaldasid mõju l-liitelised adverbid. Läänemeresoome algkeele substantiividest täkälä (siinne koht) ja sikälä (sealne koht) moodustati na-lokatiivid täkälnä ja sikälnä, neist kujunesid tä´ ällä (täällä, teal) ja si ällä (siällä, seal). Neis adverbides ei tajutud l-elementi enam tüve juurde kuuluvana, vaid see arvati käändelõpu koosseisu. Nõnda saadud uut liidet võidi kasutada mujalgi käändelõpuna.[7]
Adessiiv on kujunenud läänemeresoome algkeeles koos ablatiiviga ja pärast allatiivi. l-le on liitunud lokatiivilõpp -na/-nä, mille tulemusena tekkis käändelõpp -lna/-lnä. Juba läänemeresoome algkeeles muutus see lõpuks -lla/-llä. Tänapäeva eesti keeles on vokaal vormi lõpust kadunud ja geminaat ll on enamikus positsioonides muutunud üksikkonsonandiks. Pearõhulise silbi järel säilis pikk l, aga kirjakeeles see ei avaldu (mul, sul, tal).[7]
Essiiv
[muuda | muuda lähteteksti]Essiiv on eesti kirjakeeles võrdlemisi uus kääne, aga rahvakeeles väga vana. 1884. aastal tõi Karl August Hermann oma grammatikas essiivi soome keele eeskujul kirjakeelde Kirde-Eesti rannikumurdest. Essiivi lõpp on -na, mõningates murretes ka -nä. Seega tuleneb essiiv otseselt lokatiivse käändelõpu tähendusala laienemisest - käändelõpp -na/-nä hakkas lisaks kohale ja ajale tähistama seisundis olemist.[7]
Eesti murretest on essiiv produktiivse käändena olemas ainult Kirde-Eesti rannikumurdes, piiratult on essiivivorme leida ka Kihnu murrakust. Lõunaeesti murretes ja mõnes põhjaeesti murdes võib kohata üksikuid essiivivorme. Lõuna-Eestis langeb essiivi lõpp kokku inessiivilõpuga.[7]
Terminatiiv
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti kirjakeele terminatiivilõpp -ni pärineb varasemast vormist -nnik, mis on paljude uurijate arvates liitlõpp. Lauri Kettunen ja Julius Mägiste on lõpu nn-elementi seostanud lokatiivi na-lõpuga ning pidanud k-lõppu latiivilõpuks.[7]
Lokatiivi kasutusalad - läänemeresoome ja indoeuroopa keelte võrdlus
[muuda | muuda lähteteksti]Indoeuroopa keeltes kasutatakse kohakäänete lokatiivseid vorme tunduvalt rohkem kui läänemeresoome keeltes. Ühenduses verbidega, mis märgivad jäämist, jätmist, ilmumist, mahtumist, nägemist, paistmist, kuulmist, kõnelemist jms, eelistatakse indoeuroopa keeltes lokatiivseid konstruktsioone (kus?). Läänemeresoome keeled eelistavad vastavas positsioonis kohakäänete latiivseid (kuhu?) vorme.[7]
Samuti iseloomustab läänemeresoome keeli rohke elatiivi või ablatiivi kasutamine seoses verbidega, mis märgivad võtmist, otsimist, leidmist, nägemist, näha olemist, kuulmist, kuulumist või teatamist. Indoeuroopa keeltes kasutatakse neil juhtudel enamasti lokatiivseid konstruktsioone.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Lokatiiv". Eesti keele seletav sõnaraamat. 2009. Vaadatud 20.01.2020.
- ↑ "Cases in Indo-European Languages". The United Sites of Indo-Europeans. Vaadatud 20.01.2020.
- ↑ Karl Heinrich Menges (1968). The Turkic Languages and Peoples: An Introduction to Turkic Studies. Lk 110.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Huno Rätsep (1982). Eesti keele ajalooline morfoloogia I. Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus.
- ↑ Giuliano Bonfante (1983). The Etruscan language. Lk 83.
- ↑ Daniel Siddiqi, Michael Barrie, Carrie Gillon, Jason Haugen, Eric Mathieu (2019). The Routledge Handbook of North American Languages. Lk 156.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 Huno Rätsep (1979). Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus.