Leonid Govorov
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Leonid Aleksandrovitš Govorov | |
---|---|
Sünniaeg | 22. veebruar 1897 |
Surmaaeg | 19. märts 1955 |
Teenistus | Venemaa Keisririigi armee, Valge armee, Nõukogude armee |
Auaste | Nõukogude Liidu marssal |
Juhtinud | Leningradi rinne |
Sõjad/lahingud | Esimene maailmasõda, Vene kodusõda (1917–1923), Teine maailmasõda |
Autasud |
Nõukogude Liidu kangelane Lenini orden (5) Võidu orden I klassi Suvorovi orden (2) I klassi Kutuzovi orden Punalipu orden (3) Prantsusmaa Auleegioni orden Prantsusmaa Sõjarist 1939–1945 |
Leonid Aleksandrovitš Govorov [leon'iid g'oovorov] (Леони́д Алекса́ндрович Го́воров) (22. veebruar (10. veebruar vkj) 1897 Butõrki küla, Kukarka vald, Jaranski maakond, Vjatka kubermang (praegu Sovetski rajoon, Kirovi oblast) – 19. märts 1955 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (Nõukogude Liidu marssal aastast 1944).
Lapsepõlv ja noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Leonidi isa Aleksandr Grigorjevitš Govorov (1869–1918) töötas burlakina, madrusena kaupmeeste Stahhejevite laevakompaniis, sekretärina Jelabuga reaalkoolis. Ema Marija Aleksandrovna Govorova (Panfilova) (1967–1919) oli koduperenaine. Leonid oli neljast pojast vanim.
Pärast külakooli lõpetamist astus Leonid Jelabuga reaalkooli. Aastal 1916 astus ta pärast kooli hiilgavat lõpetamist Petrogradi Polütehnilise Instituudi laevaehituse osakonda. Ent detsembris 1916 mobiliseeriti Govorov armeesse ja suunati õppima Konstantini suurtükiväekooli. Juunis 1917 pärast õpingute lõppu sai ta alamporutšikuks ning määrati ühe Tomski garnisoni üksuse koosseisus mortiiripatarei nooremohvitseriks. Märtsis 1918 ta demobiliseerus ning naasis vanemate juurde Jelabugasse, kus asus tööle kooperatiivi.
Kodusõda
[muuda | muuda lähteteksti]Oktoobris 1918 sisenesid Jelabugasse Koltšaki väeosad. Govorov mobiliseeriti 2. Ufa korpuse 8. diviisi patareisse alamporutšiku auastmes. Märtsist 1919 oli see väeosa Läänerinde koosseisus. Ta osales Tšeljabinski ja Ufa operatsioonis.
Aastal 1919, kui Valgest armeest massiliselt deserteeruti, lahkus ta koos mõne oma patarei sõduriga väeosast ning põgenes Tomskisse, kus ta võitlusmaleva koosseisus osales valgekaartlastevastases mässus.
Tomsk läks 22. detsembril 1919 Punaarmee kontrolli alla. Jaanuaris 1920 astus Govorov vabatahtlikuna Vassili Blücheri 51. laskurdiviisi, kus ta teenis suurtükiväerühma komandörina. August Korgi 6. armee Perekopi löögirühma koosseisus osales see divisjonis lahingutes Wrangeli vägede vastu. Aastal 1920 sai Govorov kaks korda haavata – augustis Seragoza küla all Kahhovka rajoonis sai ta killuhaava jalga ja septembris lahingus Antonovkas Hersoni oblastis sai ta kuulihaava kätte. Osavõtu eest Perekopi-Tšongari operatsioonis 1920 autasustati teda 1921 Punalipu ordeniga.
Aastal 1938 lõpetas ta NSV Liidu Kindralstaabi Akadeemia.
Teine maailmasõda
[muuda | muuda lähteteksti]Talvesõjas oli ta 7. armee jalaväe ülem. Jalavägi saavutas edu Mannerheimi liinil 1940. aastal ning selle eest anti Govorovile Punalipu orden ja ta sai diviisiülemaks.
Nõukogude – Saksa sõjas määrati Govorov 1941. aastal suurtükiväe ülemaks Idarindel Poolas ja Valgevenes, pälvides sellega Žukovi tähelepanu ning saades tema soosikuks. Govorovil oli 5. armee komandörina oluline roll Moskva kaitselahingutes 1941. ja 1942. aastal. Selle eest ülendati ta kindralleitnandiks. Ta astus 1942. aastal ÜK(b)P-sse.
1942. aastal määrati Govorov Leningradi rinde vägede ülemaks. Leningrad oli olnud Saksa vägede käes juba 1941. novembrist. Siin tuli kasuks Govorovi suurtükiväelase oskused, sest Leningradi ümbrus oli pideva sakslaste tule all. 1943. aasta jaanuariks suutis Govorov ellu viia olulise läbimurde Leningradi blokaadis. Kui Nõukogude väed olid 1944. aasta alguses blokaadist pea täielikult läbi murdnud, juhtis Govorov Novgorodi vallutamist ning Eesti ja Läti taasokupeerimist. Ta juhtis Nõukogude üksusi Sinimägede lahingus. Aastal 1945 oli ta 2. Balti rinde vägede juhataja.
Govorov sai 27. jaanuaril 1945 Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.
Pärast sõda
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast sõda oli Govorov Leningradi sõjaväeringkonna ülem ning seejärel maavägede peainspektor. Aastal 1947 määrati õhukaitsejõudude ülemjuhatajaks ning 1952 sai ta kaitseministri asetäitjaks. Nendel ametikohtadel juhtis ta Nõukogude Liidu õhukaitsesüsteemi moderniseerimist ja selle raketipõhjaliseks kohandamist.
Kohad nõukogudes ja parteis
[muuda | muuda lähteteksti]Leonid Govorov oli 1952. aastast NLKP Keskkomitee liikmekandidaat.
Ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu II, III ja IV koosseisu saadik.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 2002. aastast annab Peterburi linn välja Marssal Govorovi kirjandusauhinda.
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- Punalipu orden – 1921, 1940, 1944
- Punatähe orden – 1940
- Lenini orden – 1941, 1942, 1945, 1945, 1947
- Suvorovi ordeni I klass – 1943, 1944
- Kutuzovi ordeni I klass – 1944
- Nõukogude Liidu kangelane – 27. jaanuar 1945
- Võidu orden – 1945
- Prantsusmaa Auleegioni suurohvitseri orden
- Prantsusmaa Sõjarist 1939–1945
- USA Legion of Merit (ülemkomandör)
- Kuldtähe medal
- medal Leningradi kaitsmise eest
- medal Moskva kaitsmise eest
- medal Võidu eest Saksamaa üle 1941.–1945. aasta Suures Isamaasõjas
- medal 20 aastat Töölis-Talupoegade Punaarmeed
- medal 30 aastat Nõukogude Armeed ja Laevastikku
- medal Moskva 800. aastapäeva mälestuseks
- teisi välismaa autasusid