Mine sisu juurde

LGBT-liikumised Eestis

Allikas: Vikipeedia

LGBT-liikumisteks Eestis nimetatakse sotsiaalseid liikumisi Eestis, mis taotlevad LGBT-inimeste võrdsustatud aktsepteerimist ühiskonnas. LGBT-liikumiste eelduseks oli ideoloogiliste piirangute hajumine nõukogude režiimi nõrgenedes ja organiseeritud LGBT-kogukonna olemasolu.

Sarnaselt ülejäänud Ida-Euroopa riikidega oli kogukonna organiseerumise esimeseks sammuks tutvumiskuulutused ajalehtedes. Geide ja lesbide tutvumiskuulutuste tulemusena tekkinud tutvusringkondadest hakkasid kujunema tulevaste organisatsioonide algtuumikud. Eesti LGBT-kogukond hakkas organiseeruma 1990. aastal. 1990. aastate algust iseloomustab kiire aktiivsuse kasvu periood: loodi esimesed LGBT-organisatsioonid, hakati organiseerima klubilist tegevust ja teavitustööd. Sõltumatu ajakirjanduse teke võimaldas LGBT-kogukonnal hakata enda häält kuuldavaks tegema. Järgmise sammuna hakkas liikumine tegelema poliitiliste eesmärkidega.[1][2]

Eesti LGBT-liikumist on naaberriikidest eristanud ühendava katusorganisatsiooni puudumine ning aktiivne lesbiliikumine. 2008. asutatud Eesti Gei Noortest (hilisemast Eesti LGBT Ühingust) on kujunenud kaua oodatud katusorganisatsioon, mis ühendab kohalikku kogukonda. Samas on Eesti lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste kogukonnad jäänud suhteliselt eraldatuks. Lilian Kotter märkis 2006. aastal, et ükski Eesti seksuaalvähemuste organisatsioon pole saanud mingisugust toetust Eesti riigilt või kohalikelt omavalitsustelt.[1][2][3]

1990. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks teadaolevaks katseks Eestis elavaid LGBT-inimesi ühendada loetakse 1990. aasta kevadel ilmunud kuulutust ajalehes Nelli Teataja. Pseudonüümi "Erik" all esinenud noormees tutvus küll väheste kuulutustele vastanud inimestega, aga organisatsiooni loomiseni asi ei jõudnud. Mais toimus Tallinnas Ajaloo Instituudis seksuaalvähemuste ajalookonverents "Seksuaalvähemused ja ühiskond: muutuvad suhtumised homoseksuaalsusesse 20. sajandi Euroopas", kuhu kogunenud lesbid hakkasid mõtlema oma ühenduse loomisele. 13. oktoobril 1990 asutatud Eesti Lesbiliit oli esimene seksuaalvähemuste organisatsioon Balti riikides.[3][4] Lesbiliit oli võrgustiku tüüpi organisatsioon, mille põhitegevuseks oli teabe vahendamine ja ürituste korraldamine. Tipphetkel tellis liidult teavet 200 inimest. 1995. aasta kevadel registreeriti Eesti Lesbiliit ametliku organisatsioonina, mistõttu tuli liikmed nimeliselt kirja panna. Seetõttu vähenes liikmete arv tunduvalt. Selleks ajaks olid tekkinud ka esimesed mõrad organisatsiooni tuumiku sees.[5][6]

1991. ja 1992. aastal kujunes välja Härjapea Meeste Selts. Selts üritas hakata välja andma geiajakirja Võimalus, aga selleni ei jõutud. Samal ajal üritati moodustada geisid ja lesbisid ühendavat segaorganisatsiooni, mis ebaõnnestus naiste vähese huvi tõttu. Mõlemad ettevõtmised koondasid geisid ning nende baasil asutati Tartus 1992. aasta mais Eesti Gayliit.[3] 1993. aastal asutati transühendus Gendy.[7] Samal aastal loodi ka Eesti Nahkmeeste Selts, mis koondas erinevate seksuaalsete fetišitega homo- ja biseksuaalseid mehi.[8] Nahkmeeste Selts hoidis LGBT-kogukonna üldisematest tegevustest eemale.[5][9][10] 1993. aasta sügisel üritas seltskond lesbisid hakata välja andma ajakirja Mind. Järgmisel aastal proovis Eesti Lesbiliit hakata välja andma lesbiajakirja Amatsoon. Kumbki ajakiri ei jõudnud esimese numbrini. 1994–1999 ilmus Eesti Lesbiliidu infoleht ELL-Info, mida ilmus umbes 50 numbrit. Tegemist on kõige pikaajalisema ja regulaarsema seksuaalvähemuste väljaandega Eestis.[6]

1996. aastal tegid geid katse luua segaorganisatsioon Eesti Gayde ja Lesbide Assotsiatsioon (EGLA). Kuna naised ei läinud organisatsiooni loomisega kaasa, siis selle tegevus vaibus kiiresti. 1997. aastal asutas Andres Laidvee Tartus geimeeste ühenduse Apollo, mille aktiivne tegevus vaibus esimese aastaga. Apollo hoidis käigus usaldustelefoni ning korraldas üle nädala laupäevaõhtuid Tartu Elleri muusikakooli baaris Heller.[6][9] 1998. aastal avati Eesti Lesbiliidu osalusel Eesti esimene geiklubi Nightman.[6] 1998. aastal puhkenud sisetülide tõttu lakkas Lesbiliidu tegevus. Sama aasta lõpus moodustas Lilian Kotteri eestvedamisel selle tuumikust Eesti Lesbide ja Binaiste Ühingu (LesBi Ühing).[6][9][10]

2000. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses tegutses LGBT-organisatsioonidest eriti aktiivselt Eesti Gayliit. 2000. aastal tehti katse LGBT-ühendusi koondada, kui toimusid Eesti Gayliidu, Eesti LesBi Ühingu ning ühenduse Apollo vahelised ebaõnnestunud läbirääkimised. 2001. aastal üritati järjekordsel katsel anda Eesti LGBT-liikumistele ühtset katust. Koostöös Eesti Gayliidu ja LesBi Ühinguga plaaniti hakata tegelema LGBT õiguste kaitse ja partnerlussuhete seadustamisega. Loodud EGL Arendus avas 2002. aasta kevadel Eesti esimese geisauna Klubi 69. 2001. aastal peatus Eesti Lesbide ja Binaiste Ühingu sisuline tegevus. Selle asemel tõusis Eesti aktiivseimaks lesbiühenduseks 2000. aastal asutatud veebilehest MeaCulpa välja kasvanud noorteühendus. 2003. aastast alates hakkasid kaks aktiivsemat organisatsiooni – Gayliit ja MeaCulpa – omavahel tihedat koostööd tegema ning ei näinud enam ühise juriidilise institutsiooni alla kogunemise vajalikkust. 2004. aastal avati Eesti Gayliidu ja MeaCulpa koostöö tulemusena Eesti Gay ja Lesbi Infokeskus (GLIK), mis hakkas mitteametlikult täitma katusorganisatsiooni rolli. Samal aastal toimus MeaCulpa eestvedamisel Tallinnas Eesti esimene geiparaad "Baltic Moonbow Pride". Rongkäike organiseeriti Tallinnas perioodil 2004–2007.[1][3][6][9][10]

2007. aastal asutati Reimo Metsa eestvedamisel Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing (SEKY), mille eesmärgiks on seksuaalvähemuste õiguste kaitse ja õigusalane nõustamine. 9. oktoobril 2008 asutati Tartus mittetulundusühing Eesti Gei Noored (EGN). Erinevalt varasematest organisatsioonidest ühendas see kõiki LGBT-inimesi ehk nii geisid, lesbisid, biseksuaalseid kui ka transsoolisi inimesi. Ühingu algseks eesmärgiks oli korraldada noortele üritusi, aga esimese paari tegutsemise aasta jooksul laiendati tegevust ka teavitustöö ja poliitika valdkonda. 2009. aastal loodi transinimestele mõeldud TransFoorum. Samal aastal suleti rahapuuduse ja motivatsiooni languse tõttu GLIK.[1][11]

2010. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal asutati kristlike LGBT-inimesi koondava Geikristlaste Kogu. 2012. aastal muutis Eesti Gei Noored enda nime Eesti LGBT Ühinguks. 2016. aastal asutati Rakveres mittetulundusühing Sevenbow, mille eesmärgiks on korraldada Eesti esimene LGBT filmifestival Festheart.[1][12][13][14][15]

2017. aasta suvel tegutsesid Eestis aktiivselt järgmised LGBT-inimesi ühendavad organisatsioonid: Eesti LGBT Ühing, SEKY, Gendy, Geikristlaste Kogu ja Eesti Nahkmeeste Klubi.

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Helen Talalaev. Eesti Geiliikumine. Eesti võrdluses USA, Lääne- ja Ida-Euroopaga. – Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. MTÜ Eesti Gei Noored: 2010, lk 106-115
  2. 2,0 2,1 Aare Raudsepp, Lilian Kotter ([2001]). Homoseksuaalsus : juhend õpetajatele ja noortenõustajatele (PDF). [Tallinn]: [Avita]. Lk 10. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Lilian Kotter. Homoseksuaalsus Eestis. – Seksuaalsus Eestis. Ajalugu. Tänapäev. Arengud. Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts. Tallinn: 2006. Lk 298–300
  4. "Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing. uno.ee: Homoseksuaalsus". Rein Metsa koduleht. 2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2016. Vaadatud 13. juulil 2017.
  5. 5,0 5,1 Eesti Gayliit (2004). "Naisorganisatsioonid. LGBT Eestis - raport seisuga 2004 okt". Gay.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2005. Vaadatud 13. juulil 2017.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 EGLA Toimetus (2001). "Eesti seksuaalvähemuse tegevuse ajaloost. Gay Aabits". Estonian Gay Planet. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. november 2002. Vaadatud 13. juulil 2017.
  7. "Avalehekülg". Gendy. Vaadatud 13. juulil 2017.
  8. "Eesti Nahkmeeste Klubi". Eesti Nahkmeeste Klubi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2016. Vaadatud 13. juulil 2017.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Eesti Gayliit (2004). "Meesorganisatsioonid. LGBT Eestis - raport seisuga 2004 okt". Gay.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2005. Vaadatud 13. juulil 2017.
  10. 10,0 10,1 10,2 Eesti Gayliit (2004). "Segaorganisatsioonid. LGBT Eestis - raport seisuga 2004 okt". Gay.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2005. Vaadatud 13. juulil 2017.
  11. Kirsika Luha (2015). "Eesti transsooliste naiste kogemused: soolise identieedi avastamine, aktsepteerimine ja üleminek soovitud soole" (PDF). Tartu Ülikool. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30. juuni 2017. Vaadatud 29. oktoobril 2017.
  12. "Põhikiri". Geikristlaste kogu koduleht. 11. august 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2017. Vaadatud 13. juulil 2017.
  13. Eesti LGBT Ühing. "Eesti LGBT Ühing". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2017. Vaadatud 12. juulil 2017.
  14. "SEVENBOW MTÜ". e-krediidiinfo. Vaadatud 14. juulil 2017.
  15. Eva Samolberg-Palmi (25. jaanuar 2017). "Keio Soomelt: "Enne olid liberaal, nüüd tolerast või pederast"". Virumaa Teataja. Vaadatud 10. septembril 2017.