Kostjantõn Grõštšenko
| Kostjantõn Grõštšenko | |
|---|---|
 | |
| Ukraina välisminister | |
|
Ametiaeg 2010. aasta märts – 2012 | |
| Ukraina välisminister | |
|
Ametiaeg 2. septembrist 2003 – 2005. aasta veebruarini | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
28. oktoober 1953  |
Kostjantõn Grõštšenko (ukraina keeles Костянтин Іванович Грищенко; sündinud 28. oktoobril 1953 Kiievis) on Ukraina poliitik ja diplomaat, Ukraina välisminister 2003–2005 ja 2010–2012.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]1975. aastal lõpetas Grõštšenko Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi rahvusvahelise õiguse erialal[1].
1976–1981 töötas Grõštšenko New Yorgis ÜRO sekretariaadis. 1981–1990 töötas ta NSV Liidu välisministeeriumis. Kuni 1985. aastani oli ta välisministeeriumi konsulaatide valitsuses algul atašee ja siis 3. sekretär, alates 1985. aastast töötas Kanadas NSV Liidu peakonsulaadis algul asekonsuli ja siis konsulina.
1990–1993 töötas ta Ukraina välisministeeriumis, kuhu siirdus Ukraina välisministri Anatoli Zlenko kutsel. 1993–1998 oli ta Ukraina esindaja rahvusvahelise relvastuse ja desarmeerimise kontrolli protsessi (START-1-leppe) juures. Ta kuulus leppe alalisse konsultatiivkomisjoni ja leppe keskkontrollikomisjoni. Ühtlasi juhtis ta Ukraina delegatsiooni peamistel rahvusvahelise pingelõdvenduse alastel konverentsidel, mis toimusid ÜRO egiidi all. 1996 esindas ta Ukrainat tuumarelvastuse vähendamisele pühendatud G8 tippkohtumisel Moskvas. 1995–1998 oli ta Ukraina välisministri asetäitja relvastuse ja desarmeerimise, Euroopa julgeoleku ning SRÜ koostöö alal.
1998 sai ta Ukraina saadikuks Belgias, Hollandis ja Luksemburgis ning Ukraina NATO-missiooni juhiks. 2000–2003 oli ta Ukraina saadik USA-s.
2. septembrist 2003 kuni 2005. aasta veebruarini oli ta Ukraina välisminister. Ta määrati sellesse ametisse president Leonid Kutšma ukaasiga. 2006. aasta augustist 2007. aasta detsembrini oli ta välissuhete nõunik Viktor Janukovõtši valitsuses. Seejärel oli ta 4 kuud parlamendiliige ja varivalitsuse välisminister. 2008. aasta aprillis sai temast Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu (Рада національної безпеки і оборони України) sekretäri esimene asetäitja, sama aasta juunis Ukraina täievoliline suursaadik Venemaal ja 2010. aasta märtsis Ukraina välisminister Mõkola Azarovi valitsuses.
24. detsembrist 2012 kuni 27. veebruarini 2014 oli ta Ukraina asepeaminister.
Ametlik uurimine
[muuda | muuda lähteteksti]2022. aasta juulis esitas Ukraina Riiklik Juurdlusbüroo Grõštšenkole ja endisele Ukraina justiitsministrile Oleksandr Lavrõnovõtšile kahtlustuse riigireetmises seoses Harkivi lepete ettevalmistamisega.[2]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Kostjantõn Grõštšenko valdab ukraina, inglise, prantsuse ja vene keelt.[3]
Tema isa Ivan Grõštšenko oli Nõukogude ajal Ukraina NSV alaline esindaja ÜRO Euroopa osakonnas.[3]
Alates 1974 on Kostjantõn Grõštšenko abielus Natalja Grõštšenkoga, neil on tütar Oksana.[3]
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- Orden Teenete eest, I järk (2013)[4]
- Orden Teenete eest, II järk (2003)[5]
- Orden Teenete eest, III järk (1998)[6]
- Ukraina Ministrite Kabineti aukirjad (2001, 2003)[viide?]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ГРИЩЕНКО Костянтин Іванович Рада національної безпеки і оборони/Internet Archive (vaadatud 11. oktoobril 2011)
- ↑ Лавринович, Грищенко. Экс-министры Януковича получили подозрения за харьковские соглашения Liga, 25.07.2022 (vaadatud: 26.07.2022)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 http://www.pseudology.org/Eneida/Grischenko_KI.htm (vaadatud 11. oktoobril 2011)
- ↑ Указ Президента України № 584/2013 Про нагородження К. Грищенка орденом «За заслуги». Нагородити орденом «За заслуги» I ступеня ГРИЩЕНКА Костянтина Івановича - Віце-прем'єр-міністра України, м. Київ. 28. oktoober 2013
- ↑ Кучма намекнул Грищенко на увольнение?[alaline kõdulink]
- ↑ "Константин Грищенко — новый министр иностранных дел Украины". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2007. Vaadatud 11. oktoobril 2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Eelnev Anatoli Zlenko Petro Porošenko |
Ukraina välisminister 2003–2005 2010–2012 |
Järgnev Borõss Tarasjuk Leonid Kožara |
Selle artikli kirjutamisel on kasutatud poolakeelset artiklit pl:Kostiantyn Hryszczenko ja venekeelset artiklit ru:Грищенко, Константин Иванович seisuga 11. oktoober 2011 ning ukrainakeelset artiklit uk:Грищенко Костянтин Іванович seisuga 23. mai 2011.