Korvpall

Korvpall (kõnekeeles korv, koss) on võistkondlik pallimäng, mida harilikult mängitakse saalis kahe võistkonna vahel. Mängu eesmärgiks on visata pall reeglitele vastavalt vastase korvi ning takistada vastasel viskamast palli enda korvi. Korvi langenud pallidelt arvestatakse võistkonnale punkte. Mängu lõpuks rohkem punkte kogunud võistkond võidab.

Korvpalliorganisatsioonid

Ülemaailmset korvpallialast tegevust juhib alates 1932. aastast Rahvusvaheline Korvpalliliit FIBA (prantsuse keeles Fédération Internationale de Basketball Amateur), millel oli 2021. aasta lõpu seisuga 213 liikmesmaad. Liikmesmaade kokkuleppe järgi kehtestab see organisatsioon rahvusvahelised korvpallireeglid, mille järgi peetakse rahvusvahelisi võistlusi. Iga liikmesriigi korvpallielu korraldust juhtiv organisatsioon (Eestis vastavalt Eesti Korvpalliliit) võib kehtestada esindatava riigi piires täiendavaid reegleid või teha neis mööndusi. FIBA pädevusse kuulub ka kohtunikele rahvusvahelise (kõrgeima) kategooria andmine.

USA-s juhib korvpalli peamiselt Rahvuslik Korvpalliliit (National Basketball Association ehk NBA).

Ajalugu

Esimene korvpalliväljak Springfieldi kolledžis

Korvpalli leiutas 1891. aastal Springfieldis (USA) kohaliku ülikooli kehalise kasvatuse õpetaja James Naismith. Aastal 1892 peeti seal ka esimene ametlik võistlus, mis lõppes 1 : 0. Ainukese korvi viskas William R. Chase.

USA-st levis korvpall sportmänguna Aasiasse, hiljem Euroopasse, Lõuna-Ameerikasse ja mujale. 19. sajandi lõpus sai alguse elukutseliste korvpall.

Ajalugu Eestis

Venemaa Keisririiki jõudis korvpall 20. sajandi algul. Peterburi klubi Majak noormehed käisid mängu demonstreerimas ka pealinnale lähimates linnades ja külastasid 1913 ühtlasi Narvat. Tallinnasse jõudis mäng aga Peterburis õppinud võimlemisõpetajate vahendusel. Nii hakkas 1916. aastal Nikolai Gümnaasiumis seda õpetama August Soodla, kellele lisandus peagi Voldemar Resev-Resel Tallinna Reaalkoolis. 6. ja 7. juunil 1920 peeti Tallinnas Eesti Spordiselts Kalev spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused, mille kavas oli ka korvpall, ning seda peetakse laiemalt korvpalli sünnihetkeks Eestis.

Korvpalli algus USA-s oli lähedalt seotud Noorte Meeste Kristliku Ühinguga ning kui 1919. aastal asutati Eestis ühingu Eesti osakond, siis jõudis selle kaudu Eestisse ka rohkem teavet korvpallist. Ameerikast tulnud instruktorite käe all toimus mitmeid kursuseid. Suuremat edu saavutas ühingu Tartu osakonna sekretär George F. Robinson.

1922 ilmusid esimest korda eestikeelsed võistlusreeglid ning samal aastal peeti esimene rahvusvaheline kohtumine, kui 10. aprillil võtsid omavahel mõõtu Tallinna ja Riia Noorte Meeste Kristliku Ühingu meeskonnad. 1924 loodi Eesti Käsipalli Liit, mis koondas enda alla ka korvpalli. 1925 toimusid ala esimesed Eesti meistrivõistlused, mille võitis Tallinna "Sport".

Esimene Eesti ja Läti vaheline kohtumine toimus 29. aprillil 1924 Riias, kus Läti korvpallikoondis võitis 20:16.

1926. aastal suundusid Herbert Niiler ja Richard Mast õppima spordi- ja treeneritööd Springfieldi kolledžisse USA-s. Iseäranis Herbert Niilerist kujunes ala oluline edendaja Eestis tunnustatud nimi ka maailmas laiemalt.

Esimene kohtumine ameerika korvpalluritega jäi 1927. aastasse, kui Kopenhaagenis toimunud ülemaailmsetel Noorte Meeste Kristliku Ühingu mängudel kohtuti Detroiti meeskonnaga. Vastu tuli võtta 16:70 kaotus.

Kui 1933. aasta septembris peeti Torinos viiendad üliõpilaste maailmamängud, siis olid esimest korda kohal ka Eesti korvpallurid. Esimese koha võitis Itaalia, teise Läti ja kolmanda Eesti meeskond.

Järgmisel aastal liitus Eesti ülemaailmse korvpalliliidu FIBA-ga ja 1935. aastal toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused korvpallis, kuhu aga Eesti korvpallikoondis rahapuudusel siiski ei jõudnud (võitis Läti meeskond). Küll jõuti aga olümpiale. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis oli korvpall esimest korda mängude kavas ning Eesti ja Prantsusmaa koondiste vaheline mäng oli olümpiaajaloo esimene. Palli viskas lahti ala leiutaja James Naismith. Eesti võitis kohtumise 34:29, kuid kaotas järgmised mängud USA-le (52:28) ning Filipiinidele (22:39).

1937. aasta Euroopa meistrivõistlused peeti Lätis. Seal kaotas Eesti Leedule ja Itaaliale ning võitis Egiptuse meeskonna, kuid sellest ei piisanud alagrupist edasipääsuks (Leedu ja Itaalia kohtusid hiljem ka finaalis). 1939. aasta Euroopa meistrivõistlustel oli taas kohal 8 võistkonda, kuid sel korral mängisid kõik kõigiga. Sinna jäi ka tulemus, kus Eesti võitis Soome koondist 91:1. Turniiri kokkuvõtteks jäädi aga viiendale kohale.

Mänguväljak ja varustus

Korvpalliväljak

Korvpalli mängitakse tasasel 28 × 15 m suurusel väljakul, millel ei tohi olla takistusi. Eesti Korvpalliliit lubab mängida ka väljakul mõõtmetega 26 × 14. Väljak on märgistatud selgelt nähtavate 5 cm laiuste joontega. Väljaku mõlemas otsas on vertikaalne alt servast mõõdetuna 2,90 m kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05 × 1,8 m. Laua küljes on 45 cm läbimõõduga korv, mis asub horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Korvirõngas asub maast 3,05 m kõrgusel.

Korvpalliväljaku mõõtmed

Korvpallirõngas, võrk ja tagalaud

Väljaku keskel on 3,6-meetrise läbimõõduga keskring.

Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud naha, kummi või sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,9–78 sentimeetrit ning kaaluma 567–650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2–1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada. Palli disain otseselt reguleeritud ei ole.

Korvpallid

Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Aastast 2008 on keelatud kanda võistlusvormi all t-särki.

Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4–15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20–25, 30–35, 40–45 ja 50–55.

Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust.

Korvpallur ei tohi kanda ehteid ega muid potentsiaalselt vigastusi tekitavaid esemeid. Ortoosi kandmisel peab see olema pehmest materjalist. Prillide kandmine on lubatud tingimusel, et need on valmistatud spetsiaalselt sportmängus kasutamiseks.

Mängu eesmärk ja korraldus

Korvi langenud pall

Korvpalli mängitakse kahe võistkonna vahel. Võistkond koosneb kuni 10 mängijast (enam kui kolmemängulise turniiri korral 12), kellest 5 on korraga platsil. Teised mängijad on vajalikul hetkel vahetamiseks ja istuvad võistkonnaalas mänguväljaku kõrval. Vahetuste arv ei ole piiratud. Mängu alustatakse keskringist hüppepalliga, mille järel võistkonnad püüavad erinevaid kombinatsioone ja isiklikke oskuseid kasutades visata palli vastase korvi. Palli hetkel mitte valdav võistkond aga püüab palliga võistkonda takistada. Palliga liikuv mängija peab palli põrgatama. Palli võib üksteisele sööta ja veeretada, iga mängija võib visata korvile. Korvpalli käsitsetakse kätega. Võistkonda juhib treener, kes määrab võistkonna mängutaktika.

Mängureeglid

Korvpalli reeglites on 8 reegli ehk peatüki vahel jaotatud 50 punkti. Lisaks on tähtedega A...E tähistatud 5 lisa. Punktidel on mitmeid alapunkte ja selgitusi, millest osa on nummerdatud ja osad on nummerdamata. Seega täpne regulatsioonide arv on määratlematu, kuna sõltub sellest kuidas kellelegi meeldib alapunkte ja selgitusi jaotada.

Üks olulisemaid reegleid korvpallimängus on palli staatus. Pall saab olla kas elus või surnud. Kokkuvõtvalt tähendab elus pall mängu toimumist ja surnud pall mängu peatumist. Üldiselt peab surnud pall enne elus palliks muutumist käima läbi kohtuniku käest. Palli staatus määratletakse selleks, et oleks selge, millal mängija võib palli käsitseda ja millal mitte. Enamiku reeglite rikkumisi saab esineda vaid elus palli puhul. Näiteks surnud palliga võib mängija platsil liikuda seda põrgatamata ja see ei ole reeglite rikkumine.

Mängija on alas kus vise on väärt 3 punkti, tema mõlemad jalad on joone taga

Oluline põhimõte on seotud kohtunike ja mängijate asukohaga. Mängija asukoht on see, kus ta platsil asub või kust ta üles hüppas. Kui pall satub mängija kätte, siis loetakse, et pall puudutas seda kohta väljakul, kus mängija seisis. Seega kui mängija seisis palli saamise hetkel audis, loetakse pall väljaku piiridest väljunuks. Samuti määratakse 2 või 3 punkti vise just selle koha järgi, kust vise toimus. Kohtunikku puudutanud pall loetakse puutuvat samuti seda väljakupunkti, kus kohtunik seisab. Seistes ühe jalaga audis või osaliselt piirjoonel ja teisega väljakul, loetakse mängija audis olevaks. Kolm punkti teenib mängija viske eest vaid siis, kui tema mõlemad jalad on viskele minnes kolmepunkti joone taga. Niisiis on mängija ja pall asukoha määramise kontekstis omavahel seotud. Näiteks võib mängija hoida palli väljaspool väljaku välispiiri mõttelist kõrgendust, kuid seistes ise reeglitele vastavalt väljakul, ei ole see reeglite rikkumine. Erandiks palli asukoha määramisel on palli väljaku piiridest väljumine. Eeldusel, et pall puudutab põrandat või muud objekti (sh korvilauda hoidvat konstruktsiooni, mis on väljaku kohal ja selle kõrval) väljaspool väljakut, loetakse pall audis olevaks. Audi registreerimiseks ei ole tingimata vaja, et mängija seisaks audis ja saaks seal palli.

Pallita mängija võib liikuda piiranguteta igas suunas. Reeglistik ei sea talle piiranguid liikuma hakkamiseks ja lõpetamiseks. Vallates palli on olukord teine. Saanud palli seistes, võib ta palliga pöörata, s.o ühte jalga paigal hoides teisega igas suunas samme astuda. Paigal olevat jalga nimetatakse tugijalaks ja seda ei tohi palli käest lahkumiseni vahetada. Liikuma hakates peab pall puudutama maad ehk põrkest tõusma, enne kui liikumise suunast arvestatuna tagumine jalg platsilt tõuseb. Liikumise pealt palli saanuna võib mängija teha põrgatuseta kaks sammu ja peab seejärel pallist vabanema. Samas võib liikumise pealt palli saanuna ka seda põrgatama asuda. Põrgatus peab toimuma nimetatud kahe sammu sees. Palliga liikudes seda põrgatatakse või veeretatakse. Eelistatakse põrgatamist kui paindlikumat liikumisviisi. Põrgatatakse ühe käega, vajadusel käsi vahetades. Põrgatamine (ja ühes ka liikumine palliga) lõpeb, kui mängija võtab palli kahte kätte või kui pall puudutab mõlemat mängija kätt vahepeal maad puudutamata. Erand tehakse, kui mängija ebaõnnestub ja nii-öelda pudistab palli. Pudistamine on oskamatu palli põrgatamine, mis toimub kogemata. Õigus uuesti palli põrgatada tekib pärast kaasmängija palli valdamist. Peatumine saab toimuda kahel viisil. Peatumine hüppelt leiab aset, kui mängija lõpetab oma liikumise hüppega ja maandub kahele jalale samal ajal. Sel juhul, küll põrgatusõiguseta, valib ta tugijala ja võib soovi korral pöörelda. Teisel juhul kasutab mängija sammpeatust ehk õigust teha põrgatuse lõppemise järel kaks sammu. Sel juhul tekib peatunud mängijale automaatselt tugijalg (liikumissuunas vaadates tagumine) ja ta võib soovi korral ümber selle pöörelda. Mängija võib palli sööta mõlema või ühe käega. Niisamuti võib ta visata korvile ühe või mõlema käega.

Ajareeglid ja aja kasutamine mängus

Korvpalli reeglistik sisaldab mitmeid piiranguid võistkondade ajakasutusele mängu jooksul. Ajalised piirangud on reeglites osaliselt nimetatud eraldi punktidena, osaliselt aga välja toodud teiste punktide täiendusena. Eraldi punktidena on nimetatud 24 sekundi, 8 sekundi ja 3 sekundi reeglit, mistõttu järgnevas kannavad need oma pärisnimetust "reegel". Ülejäänuid on siinkohal nimetatud piiranguks.

Mängu normaalaeg koosneb neljast kümneminutilisest veerandajast. Neist kahe esimese vaheaeg on 2 minutit ning kolmanda ja neljanda veerandaja vaheaeg on samuti 2 minutit. Esimest ja teist veerandaega nimetatakse kokkuvõtvalt esimeseks poolajaks ning ülejäänuid teiseks poolajaks. Poolaegade vaheaeg on 15 minutit. Täiendava ajana kasutatakse lisaaega, kui normaalaja lõpul on punktiseis viigiline. Lisaaja pikkus on viis minutit. Igale lisaajale eelneb kaheminutiline vaheaeg. Lisaaegu kasutatakse, kuni võitja on selgunud. Nii normaalajal kui ka lisaajal peatatakse aja lugemine reeglite rikkumise ja palli korvi langemise korral. Mängitakse nn seisvat aega. Aeg käivitatakse kohtuniku märguande peale. Jooksvat aega ehk olukorda, kus mänguaeg peatatakse vaid veerandaegade lõpul, FIBA reeglites ei lubata.

20 ja 10 minuti piirang puudutab võistluse administratiivset poolt. Võistkonna peatreener esitab mängust osa võtvate mängijate ja treenerite nimed ja numbrid vähemalt 20 minutit enne mängu algust mängu sekretariaadile. Rikkumise korral kindlat sanktsiooni määratud ei ole. Samas võib täiendava sanktsiooni kehtestada võistluse korraldaja. Võimalik on näiteks rahatrahv. Võimalik on ka mängule mitte lubamine, ehkki selline piirang eeldab tavaliselt turniirist osavõtjate kokkulepet. Punkti eesmärgiks on sekretariaadi töö lihtsustamine, sest kiirustades mängijate nimede protokolli kandmine põhjustab eksitusi. Viimast eriti võõrapäraste nimede puhul. 10 minuti piirang on seotud 20 minuti piiranguga. Andmed tuleb küll esitada 20 minutit enne mängu algust, kuid nende allkirjaga kinnitamine võib viibida kuni 10 minutini enne mängu algust. Allkiri kantakse mängu protokolli. Praktikas on siiski tavaline, et andmed esitatakse ja kinnitatakse samal ajal.

15 minuti piirang. Võistkond, kes ei ole pärast mängu väljakuulutatud algust 15 minuti jooksul kohale jõudnud, loetakse kaotanuks. Võistkonnale arvestatakse loobumiskaotus.

24 sekundi reegel

Rünnaku aeg ehk aeg, mille kestel üks võistkond võib palli järjest vallata, on 24 sekundit. Võistkond, kes aja lõppedes ei soorita viset korvile, peab palli loovutama vastasvõistkonnale. 24 sekundi arvestamiseks on mängu sekretariaadis 24 sekundi arvestusseadme operaator. Iga kord kui palli valdav võistkond vahetub, lülitab ta seadme lugema uut 24 sekundi pikkust aega.

8 sekundi reegel

Saades oma väljakupoolel ehk tagaalas palli peab võistkond jõudma vastase väljakupoolele ehk eesalasse 8 sekundiga. Ees- ja tagaala lahutab keskjoon. Selle reegli puhul on levinud väärtõlgenduseks arusaam, et reegel kehtib vaid pärast palli audist mängupanekut. 8 sekundi reegel kehtib sõltumata palli võistkonna valdusse minemise viisist. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele.

Vabaviske tegemisel kehtib 5 sekundi piirang

5 sekundi piirang. Viie sekundi piirang on seotud vabavisete, palli audist mängu paneku ja mängija paigal seismise ajalise piiramisega. Vabavise sooritatakse 5 sekundi jooksul. Aja lugemine algab palli mängijale ulatamisest ja lõpeb palli käest lahkumisega. Mängija, kes hoiab palli kauem kui viis sekundit, rikub reegleid ja pall antakse vastasele. Audist tuleb sissevise sooritada viie sekundi jooksul. Aega loetakse mängijale palli ulatamisest kuni hetkeni, mil palli puutub teine mängija. Mängija, kes hoiab palli kauem kui viis sekundit, rikub reegleid ja pall antakse vastasele. Palli oma valdusse saanud mängija peab palliga põrgatades liikuma, selle edasi söötma või peale viskama viie sekundi jooksul. Hoides palli kauem kui viis sekundit, rikub mängija reegleid ja pall antakse vastasele.

3 sekundi reegel

Ründav mängija ei tohi viibida rohkem kui kolm sekundit järjest vastaste kolmesekundi alas. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele. Mängija võib kolme sekundi alasse naasta, olles sealt 3 sekundi jooksul lahkunud. Erandina ei loeta reeglite rikkumiseks olukorda, kus ründav mängija küll püüab alast lahkuda, kuid ei saa seda teha, näiteks siis, kui ta on kaitsemängijate vahele surutud.

Täiendavalt on reeglites ka soovitusliku iseloomuga ajapiirangud. Nende rikkumine otseseid sanktsioone ette ei näe ja need on mõeldud mängu sujuva kulgemise soodustamiseks. Soovituslik ühe mängija välja vahetamisele kulutatav aeg on 30 sekundit ning väljakul arstiabi andmise soovituslik aeg on 15 sekundit.

Vead

Korvpallis on mitmeid reegliterikkumisi, mida tuntakse vea nime all. Vigadeks ei nimetata kõiki reegliterikkumisi, vaid ainult neid, mida mängu reeglites vigadeks nimetatakse. Tuntakse isiklikku viga, kahepoolset viga, ebasportlikku viga, tehnilist viga ja diskvalifitseerivat viga. Vigadeks nimetatud rikkumised erinevad teistest rikkumistest selle poolest, et need seotakse mänguprotokollis iga mängijaga personaalselt. Iga mängija võib teha kõige rohkem 5 viga, kusjuures isiklikud, ebasportlikud ja tehnilised vead liidetakse. Viienda vea saanud mängija peab mängust lahkuma ning ta ei saa kestvas mängus enam osaleda, aga võib osaleda järgmistes mängudes. Vigade arvuga on seotud ka võistkonna vigade lugemine. Võistkonna vigadeks on kõigi ühe võistkonna liikmete poolt tehtud vead. Kui võistkonna vigade arv ühel veerandajal ületab 4, määratakse iga järgmise isikliku vea eest karistuseks alati vabavisked. Kuni nelja võistkondliku vea korral määratakse vabavisked vaid siis, kui isiklik viga tehti korvile viskamise (pealeviske) takistamisel.

Isiklikuks veaks loetakse mängija kehalist kontakti vastasega, mis annab talle ebaausa eelise. Korvpalli mängitakse piiratud ruumis liikudes, mistõttu iga kehakontakti ei loeta veaks. Isikliku vea määramisel on keskseteks teguriteks silindri ja vertikaalsuse põhimõte kehakontakti põhjustaja määramisel ning loetelu korvpallis keelatud tegevustest. Isiklik viga määratakse ründavale ja kaitsvale mängijale erinevatel alustel, kusjuures palliga ründavat mängijat vaadeldakse teatava erandina. Isiklik viga on korvpallis kasutatavatest vigades kõige sagedamini määratav viga.

Mõistmaks isiklikku viga on vaja mõista korvpallis kasutatavat silindri ja vertikaalsuse põhimõtet. Silindri põhimõte tähendab, et kaitsval mängijal ja pallita ründajal on õigus teatud ruumiosale väljakul. Selle ruumiosa piiritlevad tagant mängija istmik, eest peopesad ja külgedel jalalabade välisküljed. Seletust illustreerib antud joonis. Ühtlasi on vertikaalsuse põhimõtte alusel mängijal õigus selle mõttelise silindri sees üles ja alla hüpata ehk tal on õigus õhuruumile oma silindri kohal. Mängija, kelle kehaosa väljub nimetatud mõttelisest silindrist ning puudutab vastast (ehk tungib vastase mõttelisse silindrisse) loetakse kehakontakti põhjustajaks. Juhul kui vastasmängijate kontakt on kohtuniku hinnangul mängureegleid rikkuv, mäng peatatakse ja kehakontakti põhjustajale määratakse karistus.

Palliga ründaja ei oma mõttelist silindrit enda ümber. Kehakontakti põhjustaja olukorras kaitse vs palliga ründaja määratakse järgnevalt. Palliga ründaja loetakse põhjustajaks siis, kui kaitsja oli enne kontakti kahe jalaga maas ja näoga vastase poole, hoides käsi oma "silindri" sees. Jalad peavad olema korvpalli kaitseasendile omaselt harkseisus. Vastupidisel juhul loetakse kontakti põhjustajaks kaitsja.

Kohtunik signaliseerib isiklikku viga parema tõstetud rusikaga, vasakuga osutab vea sooritanule

Kahepoolne viga ehk nn topeltviga vilistatakse siis, kui mängijad teevad samaaegselt üksteisele isikliku vea. Kahepoolsed vead on harvad ja juhtuvad kõige sagedamini korvialuses võitluses lauapõrkest langeva palli (lauapalli) pärast.

Ebasportlik viga on vananenud nimetusega sihilik viga. Ebasportlik viga määratakse kohtunike poolt siis, kui mängija proovib saavutada edu läbi vastasmängija otsese füüsilise mõjutamise. Korvpallis on kehakontaktid küll tavalised, kuid edu saavutamine mängus ei põhine vastase suunatud ründamisel. See tähendab, et eesmärgi saavutamine tõukamise, löömise, kinni hoidmise või muu sarnase tegevuse abil ei ole lubatud. Olukorras, kus mängija ilmselt loobub selle põhimõtte järgimisest, vilistatakse ebasportlik viga. Näiteks lööb mängija vastast vastu käsi saamaks palli oma valdusse, tegemata seejuures katset lüüa ära palli ennast.

Tehniline viga määratakse karistuseks mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule "vaimse vägivalla" eest ja on teatud mõttes paariline ebasportlikule veale. Kui ebasportlik viga määratakse füüsilise tegevuse eest, siis tehniline viga määratakse ebasportliku "vaimse" tegevuse eest. Selleks võib olla sõimlemine, ebaviisakas käitumine ja solvavate žestide kasutamine. Samas karistatakse tehnilise veaga ka mängu tahtliku venitamise, vea teesklemise ja vabaviske ajal vastase ehmatamise jmt eest. Vea teesklemine toimub korvpallis reeglina stiilis, kus hetk enne eeldatavat tugevat kehakontakti vastasmängijaga visatakse ennast platsile selili ja nõutakse vea määramist vastasele.

Diskvalifitseeriv viga on korvpalli reeglites nimetatutest kõige karmim. Antud viga määratakse karistuseks kas iseseisvalt või seoses ebasportlike vigadega. Ühes mängus kaks ebasportlikku viga teeninud mängijale määratakse täiendavalt diskvalifitseeriv viga. Diskvalifitseeriv viga määratakse mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule teo eest, mis on märkimisväärses vastuolus spordieetikaga ja tõuseb oma iseloomult esile kui eriti räige. Selliseks veaks on näiteks kellegi võistlusel viibija löömine vigastamise eesmärgil. Diskvalifitseeriva vea saanu peab lahkuma kohe mängust ja spordisaalist.

Mänguolukorrad

Korvpallimängus võivad väljakul mitte viibivad mängijad vajadusel asendada väljakul viibijaid. Vahetusi tehakse surnud palli olukorras. Ainult vahetuse tarbeks mängu ei peatata. Kumbki võistkond võib mängijaid piiramatult vahetada. Korralduse selleks annab võistkonna treener. Treener saadab mänguks valmis mängija mängu sekretariaadi juurde, kes palub lauakohtunikult vahetust. Surnud palli olukorras signaalib lauakohtunik (tavaliselt iseloomuliku heliga) vahetuse soovi. Väljakule minekuks annab loa väljakukohtunik. Mängijaid võib vahetada ka mitme kaupa. Reeglite rikkumise järgselt surnud palli olukorras võib mängijaid vahetada see võistkond, kelle liikmed ei rikkunud reegleid.

Kumbki võistkond võib võtta üheminutilise vaheaja igal veerandajal ja kaks minutilist vaheaega viimasel veerandajal. Lisaajal võib võtta üheminutilise vaheaja. Minutiline vaheaeg on olukord, kus võistkonnad kogunevad pärast vastavat kohtuniku korraldust oma treenerite juurde nõuannete saamiseks. Minutiline vaheaeg antakse pärast treeneri vastavat palvet lauakohtunikule.

Aut. Pall on audis, kui:

• see puudutab mängijat, kes on audis, näiteks mängijat, kelle jalg on joonel või väljaspool joont audis.
• see puudutab väljaspool mängu olevat isikut, põrandat või mingit muud objekti joonel või väljaspool joont, konstruktsioone või laua tagumist osa. Vastutab see, kes mängijatest viimasena palli puudutab.

Kui pall läheb auti

• pärast mõlema mängija üheaegset palli puudutamist,
• kohtunik kahtleb, kumb mängija palli viimasena puudutas ning
• kohtunikud ei jõua ühisele otsusele,

jätkatakse mängu hüppepalliga.

Hüppepall keskringis. Mängijad püüavad palli suunata oma võistkonna kaaslastele

Kui pall läheb auti, siis pannakse see mängu lähimast kohast, kust pall auti läks, välja arvatud otse korvilaua alt.

Pooleks palli võib välja kuulutada,

• kui vastasmängija(te)l on üks või kaks kätt tugevalt palli küljes ja ilma "vägivaldsete" võteteta ei saa seda kätte,
• kui pall jääb korvi konstruktsioonidesse kinni.

Pooleks palli puhul määratakse hüppepall, mis pannakse mängu lähima ringi keskelt.
Visatud korv ja selle väärtus. Mängu käigus võib teha kahe- ja kolmepunktiviskeid. Kaks punkti antakse tavalise viske eest, kuid viske eest, mis on tehtud väljaspool poolringi (6,25 m korvist), antakse kolm punkti. Üks punkt antakse vabavisetest.

Mängu tehniline läbiviimine

Korvpallikohtunik

Kohtunikud. Mängu juhivad vanemkohtunik ja kohtunik, keda abistavad lauakohtunik ja sekretäride brigaad.

Kohtunik ja vanemkohtunik peavad kandma vormi, milleks on pikad mustad püksid, hall särk ja mustad spordijalatsid.

Kohtunik ja vanemkohtunik teevad mängu vältel koostööd. Nende kohustuste hulka kuulub:

• palli mängupanek,
• mängu peatamine, kui pall on "surnud",
• minutilise vaheaja korralduste andmine,
• viset sooritavale mängijale ettenähtud kohast palli viskamine,
• vaikne sekundite lugemine reeglitest kinnipidamiseks ja
• reeglite rikkumise või ebasportliku käitumise eest karistamine.

Mäng peatatakse ühe kohtuniku vile peale, kui on vaja teatada reeglite rikkumisest. Vanemkohtuniku ülesannete hulka kuulub:

• varustuse kontroll ja heakskiit,
• palli lahtiviskamine väljaku keskelt,
• lõpliku otsuse tegemine, kas korv loeb või ei,
• ühe võistkonna loobumiskaotuse kinnitamine,
• ajamõõtja ja kohtuniku vahel tekkinud lahkarvamuste lahendamine,
• protokolli uurimine ja kinnitamine mängu lõpus ja
• reeglites mitteilmnevate olukordade lahendamine.

Vajalik on 24 sekundi ajamõõtmissüsteem. Kui sellist seadet ei ole, siis asendab seda stopperiga ajamõõtja.

Lauakohtunike varustuse hulka kuuluvad protokoll, signaal (pasun või kell), viis nummerdatud (1–5) veaviita ja kaks võistkonna veaviita. Lauakohtunikud peavad:

• üles kirjutama kõigi mängijate nimed ja numbrid ning teavitama kohtunikku, kui on rikutud reegleid numbrite muutmises ja mängijate vahetuses,
• pidada kronoloogilist kokkuvõtet kummagi võistkonna teenitud punktidest,
• üles märkima kõik vead ja otsekohe teatama kohtunikule, kui kellelgi on 5 viga täitunud või kui võistkond on teinud 4 viga,
• teavitama, mitu viga on mängija teinud, tõstes vastava numbriga veaviida,
• üles märkima minutilised vaheajad ja hoiatama võistkonda, kui see on võtnud teise minutilise vaheaja ja
• andma signaali, kui on tehtud vahetus või võetud minutiline vaheaeg.

Protokoll koosneb kolmest lehest:

• valgel paberil originaal on mängu korraldajatele;
• kollasel paberil koopia võitjavõistkonnale;
• roosal paberil koopia kaotajatele.

Mängijate positsioonid

Tagamängija tegutseb tavaliselt oma võistkonna ründe ajal keskjoone ja kolmepunktijoone vahel. Ta on võistkonna üks lühemaid mängijaid ja vastutab palli üle platsi toomise eest. Kogenud ja osav tagamängija peab suutma tuua palli võimalikult korvi lähedale. Ta ei pruugi viset sooritada, meelitab aga enda peale kaitse ja söödab siis palli paremas positsioonis mängijale, kes sooritab viske.

Ääremängija mängib ründel paremal või vasakul pool korvi keelutsooni ja küljejoonte vahel.

Keskmängija kohale valitud mängija on tavaliselt võistkonna pikim liige ja ründel mängib ta korvi lähedal. Keskmängijal peavad olema järgmised oskused:

• ta peab olema osav lähivisete sooritaja;
• ta peab oskama end vabaks mängida, söötu kätte saada ja olema korvi läheduses ning
• ta peab resultatiivselt lauapalle võtma.

Rahvusvahelised võistlused

 Pikemalt artiklites Korvpall olümpiamängudel, Korvpalli maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused korvpallis

Naiste korvpall

Olümpiamängudel oli meeste korvpall esimest korda ametlikult kavas 1936. ja naiste korvpall 1976. aastal. Näitliku alana oli korvpall kavas juba 1904. aastal Saint Louises.

Maailmameistrivõistlusi peetakse alates 1950. aastast meestele ja 1953. aastast naistele.

Euroopa meistrivõistlusi peetakse alates 1935. aastast meestele ja 1938. aastast naistele. Euroopas korraldatakse ka Euroopa karikavõistlusi riikide meistritele (mehed 1958, naised 1959) ja karikavõitjatele (mehed 1967, naised 1972). Korraldatakse ka kontinentidevahelisi karikavõistlusi (meestele alates 1975. aastast).

Vaata ka

Lahtihüpe ratastoolikorvpallis

• 3x3
• Aasta korvpallur
• Baltic Basketball League
• Eesti korvpalliklubide loend
• Eesti korvpallikoondis
• Eesti tegevkorvpallurid välisliigades
• Kaksikduubel
• Kolmikduubel
• Korvpalli Meistriliiga
• Korvpallurite loend
• New Generation Mini Cup
• NBA
• Ründav kaitsja
• Tänavakorvpall
• Viis miinust

Kirjandus

• Vello Lään, "Korvpall". Eesti Korvpalliliit 2002; ISBN 9985788303
• Chris Mullin, "Korvpall. Proff annab nõu". Inglise keelest tõlkinud Kadri Haljamaa. Koolibri 2002; ISBN 9985012100
• Märt Ibrus ja Vello Lään, "Eesti korvpall. Portreed". Eesti Korvpalliliit 2006

Välislingid

• FIBA koduleht
• Eesti Korvpalliliit