Kiletiivalised

Rippkehalised
	; Arukuklane
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Kiletiivalised Hymenoptera; L., 1758

Kiletiivalised (Hymenoptera) on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukaseltse.

Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, puiduvaablased ja käguvamplased.

Eestis elab kiletiivalisi oletatavasti kuni 7000 liiki^[1] – suur osa pisematest on seni määramata.

Kehaehitus

Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane Scolia capitata, väikseim on munakireslane Alaptus magnanimus pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas.

Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Eesmine ja tagumine tiivapaar on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagumised tiivad on eesmistest tiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub.

Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.

Peas on tundlad, mille lülide arv võib olla 3–70. Peas asub ka paar liitsilmi ja kolm lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad.

Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks – niinimetatud kabetamissälk.

Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks.

Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid.

Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.

Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste – tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõnel sipelgaliigil on töölised veelgi enam jagunenud, näiteks sõduriteks, ammedeks jt. Selliseid alamkaste võib olla koguni kuus – kõik kastid täidavad sipelgapesas erinevaid ülesandeid.

Eluviis

Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Mitmed kiletiivalised on keeruka käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded. Selliseid putukaid nimetatakse ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Pesa hoitakse puhtana, seda kaitstakse vaenlaste eest. Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru.

Süstemaatika

Kehaehituse alusel, eriti selle järgi, kuidas on rindmik ühendatud tagakehaga, jagatakse kiletiivaliste selts mitmesse rühma (alamseltsi).

Pidevkehalised (Symphyta)
Rippkehalised (Apocrita)
- Munetilised (Parasitica)
- Astlalised (Aculeata)

Ohtlikkus

Mesilased ja herilased võivad ka inimesi rünnata. Aastail 1994–2016 registreeriti 32 Euroopa riigis 1691 kiletiivaliste rünnaku tõttu toimunud surmajuhtumit ehk keskmiselt 73,5 juhtumit aastas. Surmajuhtumite arv elanike kohta kõige suurem Eestis ja Austrias.^[2]

Viited

↑ Martin, Mati 2014. Kuidas putukat ära tunda VII: Kiletiivalised. Eesti Loodus 8: 40–46.
↑ Feás, X.; Vidal, C.; Remesar, S. What We Know about Sting-Related Deaths? Human Fatalities Caused by Hornet, Wasp and Bee Stings in Europe (1994–2016). Biology 2022, 11, 282.

Välislingid

Mati Martin. Kuidas putukat ära tunda VII. Kiletiivalised Eesti Loodus 8/2014, lk 40–46

[1] Martin, Mati 2014. Kuidas putukat ära tunda VII: Kiletiivalised. Eesti Loodus 8: 40–46.

[2] Feás, X.; Vidal, C.; Remesar, S. What We Know about Sting-Related Deaths? Human Fatalities Caused by Hornet, Wasp and Bee Stings in Europe (1994–2016). Biology 2022, 11, 282.

[1]

[2]