Kartuli-lehemädanik

Kartuli-lehemädanik on levinuim kartuli ja tomati haigus. Seda tekitab ebajahukaste (Peronosporales) seltsi kuuluv munasseen Phytophthora infestans. Haigus levib eostega õhus, rändeostega vees ja suguliselt tekkinud püsieostega. Haiguse levikut soodustavad vihm ja suur õhuniiskus.

Sümptomid

• Kartuli-lehemädaniku (edaspidi lehemädanik) esimesed sümptomid on ebakorrapärase kujuga kahvaturohelised vettinud välimusega laigud lehel.
• Kahjustused ilmnevad esmalt taime alumiste lehtede tipus või servades.
• Jaheda ja niiske ilmaga laienevad lehemädaniku kolded kiiresti suurteks tumepruunideks või mustadeks kahjustusteks, mille ümber on nähtav valkjas ebajahukaste.
• Sooja ja kuiva ilmaga muutuvad kahjustatud kohad tuhmiks.
• Lehemädanikku ümbritseb sageli kollane klorootiline halo.
• Nakatunud kohad arenevad leherooni ja uute nakkuste tekkimisel. Olemasolevate nakkuste ühinemisel võivad terved lehed mõne päeva jooksul pruunistuda ja kuivada.
• Kahjustused võivad esineda ka taime mugulatel ja varrel.
• Laiaulatusliku nakkuse korral võib põllul tunda ebameeldivat lõhna.
• Mugulal olevad kahjustada saanud kohad muutuvad pruuniks või violetseks.

Tõrje

Lehemädaniku tõrjemeetodid on järgmised: haiguskindlamate sortide kasutamine, põlluhügieeni korrashoidmine, eelidandamine koos eelneva soojendamisega, varajase kartuli mahapanek, tõhus muldamine ning seemnematerjali hoolikas sorteerimine ja pidev uuendamine. Nende nõuete järgimine võib lehemädaniku nakkust ära hoida või vähendada. Vaatamata paljudele katsetele ja uurimustele ei ole õnnestunud leida taimse, vetikalise või antagonistliku bakteri päritolu ainetest efektiivset vahendit lehemädaniku vastu.