Joonia saared Veneetsia võimu all

	Joonia saared ; Joonia saarte kubermang veneetsia: Ixołe Jonie ; kreeka: Ἰόνιοι Νῆσοι 1363–1797
	Veneetsia vabariigi suur vapp, sealhulgas Korfu, Zákynthose ja Kefalloniá vapid
Valitsusvorm	koloonia
Osa	Veneetsia vabariik
Pealinn	Kérkyra
Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkond	Prantsuse võim Joonia saartel (1797–1799)

Joonia saared oli Veneetsia vabariigi ülemere valdus 14. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi lõpuni. Saarte vallutamine toimus järk-järgult. Esimesena omandati Kýthira ja naabersaar Antikýthira, kaudselt 1238. aastal ja vahetult pärast 1363. aastat. 1386. aastal sai Korfu vabatahtlikult Veneetsia kolooniate osaks. Sajand hiljem vallutas Veneetsia Zákynthose (1485. aastal), Kefalloniá (1500. aastal) ja Ithaka (1503. aastal). Vallutamine viidi lõpule 1718. aastal, kui vallutati Lefkáda. Kõik saared jäid Veneetsia Stato da Mari osaks, kuni Napoleon Bonaparte Veneetsia vabariigi 1797. aastal likvideeris, annekteerides Korfu. Joonia saared asuvad Joonia meres Kreeka lääneranniku lähedal. Lõunapoolseim Kýthira asub Peloponnesose lõunatipu lähedal ja põhjapoolseim Korfu asub Aadria mere sissepääsu juures. Uuskreeka keeles tuntakse Veneetsia valitsemisperioodi Kreeka territooriumi üle Venetokratia või Enetokratia (kreeka: Βενετοκρατία või Ενετοκρατία) ja see tähendab sõna-sõnalt "veneetslaste valitsemist". Arvatakse, et Veneetsia periood Joonia saartel oli meeldiv, eriti võrreldes samaaegse Tourkokratia – Türgi võimuga ülejäänud tänapäeva Kreeka üle.

Joonia saarte kuberner Veneetsia perioodil oli provveditore generale da mar, kes asus Kérkyras. Lisaks jagunesid iga saare võimud Veneetsia ja omamaisteks võimudeks. Saarte majandus põhines kohalike kaupade väljaveol, peamiselt rosinad, oliiviõli ja vein, kusjuures saarte valuutaks oli ka Veneetsia liir. Mõned Veneetsia kultuuri jooned liideti Joonia saarte kultuuriga, mõjutades seega kohalikku muusikat, kööki ja keelt tänapäevani. Näiteks veneetsia keel, mis saartel ametliku keelena kasutusele võeti ja mille ülemklass omaks võttis, on tänapäevalgi populaarne kogu saartel.

Veneetsia ja Bütsantsi vahelised suhted

Veneetsia asutati 421. aastal pärast seda, kui hunnid ja langobardid hävitasid lähedalasuvad kogukonnad. Järgnevate sajandite muutuvatel Itaalia piiridel oli Veneetsiale kasulik jääda Rooma riigi kontrolli alla - üha enam uue Konstantinoopoli keskvõimu kaugeima loodepoolse eelpostina. Justinianus I Itaalia läänegootidelt tagasivallutamise ajal oli Veneetsia keisririigi Ravenna eksarhaadile üha olulisem tugipunkt. Eksarhaadi poliitiline keskus ja enamik keisririigi kõrgemaid sõjaväelasi asusid Ravennas. Alluvaid sõjaväeametnikke, kes olid nende esindajad Veneetsia laguunides, kutsuti tribuunideks, ja alles u. 697. aastal tehti laguunidest eraldi sõjaväeline komando dux (doodž) juhtimise all. Hoolimata esimese doodži valimisest viitavad vasallilikud tõendid, nagu doodžile keisrilt saadetud autasud ja korraldused, et Veneetsiat peeti Bütsantsi osaks isegi pärast Ravenna hõivamist langobardide poolt. Vaatamata Pax Nicephori (803), mis tunnistas Veneetsiat Bütsantsi territooriumina, kadus Ida-Rooma keisrite mõju aeglaselt ära. 814. aastaks toimis Veneetsia täiesti iseseisva vabariigina. Sellest hoolimata sai Veneetsiast keisririigi partner ja keisrid andsid talle kaubanduslikke privileege lepingutega, näiteks 1082. aasta ''chrysobull''.

Neljas ristisõda (1202–1204) oli algselt mõeldud moslemite kontrolli all olevatele aladele tungimiseks; selle asemel ründasid ristisõdijad Bütsantsi pealinna Konstantinoopolit, mille tulemuseks oli keisririigi ajutine likvideerimine ja selle pealinna rüüstamine. Kuna Veneetsia oli üks ristisõja osalisi, olid suhted Bütsantsiga sel perioodil pingelised. Pealegi pärast ristisõda end "Kogu Rooma riigi veerandi ja kaheksandiku isandaks" kutsudes aitasid Veneetsia doodžid kaasa kahe riigi vaheliste suhete halvenemisele. Püüdlused suhete parandamiseks, näiteks Nikaia–Veneetsia 1219. aasta lepingu kaudu, osutusid edutuks. Sõbralike suhete periood järgnes alles Sitsiilia vesprile 1282. aastal, kui Veneetsia, nähes ette prantslasest Sitsiilia kuninga Charlesi langemist, asus Bütsantsiga tihedamaid suhteid looma. Veneetsia oli 1281. aastal sõlminud Charlesiga Bütsantsi-vastase liidu.

Nimetus

Saari nimetati nii üksikult kui ka kollektiivselt erinevate nimedega. Pärast seda, kui Veneetsia vallutas 24. detsembril 1500 Kefalloniá, delegeeriti kõigi saarte kaitse juhtimine Korful asuvale ametnikule. Seda ametnikku kutsuti "Kolme saare peaprovveditoreks" (Provveditore Generale delle Tre Isole) ja ta asus 1387. aastast 16. sajandi lõpuni Angelókastro kindluses. Kolm saart viitavad Korfule, Zákynthosele ja Kefalloniále. Veneetsia ekvivalent "Joonia saartele" on Ixołe Jonie, mis on itaalia keeles Isole Ionie ja kreeka keeles Ιόνια Νησιά (uuskreeka keeles) ja Ἰόνιοι Νῆσοι (Katharévousa).

Allpool on loetletud seitse peamist saart põhjast lõunasse, sealhulgas nende kreeka- ja itaaliakeelsed nimed sulgudes:

Korfu (Κέρκυρα; Corfu)
Paxoí (Παξοί; Passo)
Lefkáda (Λευκάδα; Leucade)
Kefalloniá (Κεφαλονιά; Cefalonia)
Ithaka (Ιθάκη; Itaca)
Zákynthos (Ζάκυνθος; Zante)
Kýthira (Κύθηρα; Cerigo)

Kýthira ja Lefkáda saari kutsusid Osmanid vastavalt Çuha Adası või Çuka Adası ja Ayamavra.

Ajalugu

Rooma ja Bütsantsi periood

Rooma riigi ajal olid Joonia saared erinevalt Ahhaia ja Epirus vetuse provintside osa. Nendest (peale Kýthira) moodustati 8. sajandi lõpul Bütsantsi Kephallēnia teema. 11. sajandi lõpust olid Joonia saared lahinguväli Bütsantsi–Normanni sõdades. Korfu saart valdasid normannid aastatel 1081–1085 ja 1147–1149, samas kui veneetslased piirasid seda edutult aastatel 1122–1123. Kefalloniá saart piirati edutult ka 1085. aastal, kuid rüüstati 1099. aastal pisalaste ja 1126. aastal veneetslaste poolt. Lõpuks 1185. aastal vallutasid Korfu ja ülejäänud teema (peale Lefkáda) normannid Wilhelm II juhtimisel. Kuigi bütsantslased võtsid Korfu 1191. aastaks tagasi, jäid teised saared edaspidi Bütsantsile kadunuks ning moodustasid Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkonna Wilhelmi kreeklasest admirali Margarituse Brindisist juhtimisel.

Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvide dünastiad

Anjou-Durazzo koja vapp
Krahvkonna viimaste valitsejate, Tocco perekonna vapp

Frankokraatia

Pärast Neljandat ristisõda ja Partitio terrarum imperii Romaniae allkirjastamist läks Korfu Veneetsia valitsemise alla. 1207. aastal loovutas doodž Pietro Ziani saare feoodina kümnele Veneetsia aadlikule tingimusel, et nad näitavad üles lojaalsust ja pühendumust ning maksavad makse. Korfu läks 1214. aasta paiku Epeirose despootkonna kätte ja 1257. aastal vallutas selle Sitsiilia Manfred, kes pani seal oma admirali Philippe Chinardi oma idapoolsete valduste eest vastutama. Sellegipoolest sai Korfu pärast Manfredi kaotust Benevento lahingus ja Viterbo lepingu sõlmist 27. mail 1267 Anjou Napoli kuningriigi valduseks. Samal ajal moodustasid ülejäänud saared jätkuvalt pfaltskrahvkonna osa, mida kogu selle eksisteerimise ajal valitsesid kolm perekonda: Orsini (kelle seos Rooma Orsini perekonnaga on tõendamata), Anjou koda ja Tocco perekond. Tocco perekonna valitsemine kestis 122 aastat, kuni 1479. aastani, kui Osmanid vallutasid Kefalloniá, Zákynthose, Lefkáda ja Ithaka.

Veneetsia vallutus

13. veebruaril 1386 läks Korfu taas Veneetsia valdusse ja seekord kestis Veneetsia valitsemine vabariigi lõpuni. Korfu elanikud tegid seda vabatahtlikult. 10. mail määrasid korfulased viis saadikut Veneetsia senatile alluma. Osmanid tegid mitu katset Korfut vallutada, millest esimene toimus 1537. aastal. See rünnak viis Veneetsia Osmanite riigi vastase liiduni paavsti ja keiser Karl V-ga, tuntud kui Püha Liiga. Veel üks suur edutu Osmanite rünnak oli 1716. aasta juulis.

Pärast Bütsantsi jagamist 1204. aastal langes Kýthira saar 1238. aastal Veneetsia kätte Marco Venieri abielu kaudu saare kreeka isanda tütrega. Kýthira ja Antikýthira moodustasid Stato da Mari osa esmakordselt 1363. aastal, millele järgnes katkestus kolmeaastase Türgi valitsemisega aastatel 1715–1718. Passarowitzi rahuga läksid Kýthira ja Antikýthira Veneetsia vabariigile ja jäid selle kontrolli alla kuni selle langemiseni 1797. aastal.

Türklaste valitsemine Kefalloniá, Zákynthose ja Ithaka saartel oli lühiajaline. 1481. aastal, kaks aastat pärast türklaste valitsemise algust tungis Antonio Tocco ja okupeeris lühikeseks ajaks Kefalloniá ja Zákynthose, kuid veneetslased tõrjusid ta peagi välja. Veneetslased said Zákynthose ametlikult tagasi 1485. aastal. Seejärel sai Kefalloniá pärast 16 aastat Türgi okupatsiooni (1484–1500) 24. detsembril 1500 Püha Jüri linnuse piiramisega Stato da Mari osaks. Lõpuks vallutas Veneetsia 1503. aastal Ithaka, sarnaselt Kefalloniá saatusega.

Ithaka oli türklaste valitsemise ajal rahvast tühjendatud ja metsistunud. 1504. aastal andsid veneetslased ametliku korralduse Ithaka taasasustamiseks maksusoodustustega, et meelitada ligi asunikke naabersaartelt. Veneetsia võimud leidsid, et saart asustab juba Galatise perekond, kes väitis selle oma varaks, olles saanud õigused Ithakale Tocco režiimi ajal.

Lefkáda saare, mis oli Epeirose despootkonna osa alates selle asutamisest 1205. aastal, liidendas Leonardo I Tocco Kefalloniá krahvkonnaga 1362. aastal. Epeirose despootkond oli üks kolmest Bütsantsi riigist maapaos, mis loodi pärast Neljandat ristisõda 1204. aastal. Sarnaselt teiste Kesk-Joonia saarte saatusele vallutasid türklased selle 1479. aastal ja seejärel veneetslased 1502. aastal. Kuid Veneetsia valitsemine ei kestnud kaua, kui Lefkáda aasta pärast Osmanite riigile tagasi anti. Türklaste valitsemine Lefkáda üle kestis üle 200 aasta (1479–1684), kuni Francesco Morosini ründas ja allutas saare Morea sõja ajal. Kuid Lefkáda sai ametlikult Veneetsia osaks 1718. aastal Passarowitzi rahuga.

Vabariigi likvideerimine ja tagajärjed

Pikemalt artiklis Veneetsia vabariigi langus

Napoleon Bonaparte kuulutas Veneetsiale sõja 3. mail 1797. Campo Formio rahu sõlmimine 17. oktoobril 1797 tähistas Veneetsia vabariigi likvideerimist ning selle territooriumite Prantsusmaa ja Austria vahel jagamist. Terraferma maad kuni Adige jõeni, linn ise ja Balkani poolsaare valdused Istria ja Dalmaatsia loovutati Austriale. Joonia saared, mis olid osa Veneetsia mereterritooriumitest, loovutati Prantsusmaale. Napoleon jagas saared kolmeks departemanguks: Corcyre, Ithaque ja Mer-Égée. Esimene hõlmas Korfu ja Paxoí saari, samuti endisi Epeiroses asuvaid Veneetsia asulaid Butrinti ja Párgat. Teise departemangu moodustasid Kefalloniá, Ithaka ja Lefkáda saared ning Préveza ja Vónitsa linnad, samas kui Zákynthos ja Kýthira olid kolmanda departemang osad. Kuid Prantsuse võim ei kestnud kaua, sest Venemaa asus 1798. aasta septembris liitu Osmanite riigiga ja 1799. aastal vallutas Vene-Osmanite laevastikuekspeditsioon saared. Venemaa ja Kõrge Värava vahelise lepinguga 21. märtsil 1800 loodi iseseisev saartevabariik mõlema riigi kaitse all. Uue riigi nimeks lepiti kokku "Seitsme Saare Vabariik" ja see hõlmas kõiki kolme endise Prantsuse departemangu territooriume, väljaarvatud mandrivaldused Párga, Préveza, Vónitsa ja Butrint. Tilsiti rahuga 1807. aastal anti seitse saart Venemaa poolt Prantsusmaale tagasi. 1809. aasta oktoobris võttis Ühendkuningriik oma valdusse kõik saared peale Korfu ja Paxoí, mis alistusid alles 1814. aastal. 1815. aastal said Joonia saared Briti protektoraadiks nime all Joonia Saarte Ühendriik.

Valitsemine

Joonia saarte tsiviil- ja militaarkuberner oli Provveditore generale da Mar, kes elas Korful ja omas Veneetsia mereväe kõrgeimat rahuaja juhtimist. Sõja ajal asendas teda laevastiku juhi kohalt puudumise tõttu mõnikord Provveditore generale delle Tre Isole, viidates Korfule, Zákynthosele ja Kefalloniále. Kahe 17. sajandi pikaleveninud sõja – Candia sõda (1645–1669) ja Morea sõda (1684–1699) – tulemusena omandas amet püsivama olemuse ja sai pärast Santa Maura vallutamist 1684. aastal nimeks Provveditore generale delle Quattro Isole.

Saarte võimud jagunesid kahte tüüpi: Veneetsia võimud, mille hõivasid veneetslased ja mis esindasid suveräänset riiki ning selle poliitilist ja sõjalist võimu saarte üle, ning kohalikud võimud, mille määras ametisse kommunaalnõukogu (Consiglio della Comunità). Veneetslasi määras Ülemnõukogu. Iga saare reggimento ("režiimi") moodustas kolm ametnikku. Reggimento juhil oli provveditore tiitel kõigil saartel, välja arvatud Korful, kus teda kutsuti bailoks. Seda tiitlit võis kanda ainult aadlik. Veneetsia alluvad ametnikud olid consigliered, kaks igal saarel, kes täitsid haldus- ja kohtufunktsioone koos iga saare provveditorega. Provveditore kohustuste hulka kuulus ka julgeolek vaenulike rüüsteretkede eest, maksustamine, usu- ja muud küsimused.

Korful kuulusid Veneetsia ametnike hulka bailo, provveditore ja capitano, kaks consiglieret, capitano della cittadella ja castellano della fortezza. Kefalloniál ja Zákynthosel oli ainult üks provveditore ja kaks consiglieret. Kui Lefkáda (Santa Maura) liidendati, määrati provveditore, samas kui arhiivis on kirjas ka aeg-ajalt provveditore straordinario määramine, kuigi 1595. aastal määrati teine provveditore Ásose kindlusesse. Kýthiral hõlmas reggimento nii provveditore kui ka castellano. Metropoli jäljendades koosnesid kohalike võimude nii Consiglio Maggiore kui ka Consiglio Minore kohaliku aristokraatia liikmetest.

Üle kogu saarte oli 10 kindlust, millest üks igal saarel oli pealinn. Kuid Korful oli kolm kindlust; kaks Kérkyra linnas ja 1 Angelókastros. Kefalloniál oli kaks, Püha Jüri linnus või Kefalloniá kindlus (Città di Cefalonia) ja Ásose kindlus (Fortezza d'Asso) põhjaosas.

Majandus

Joonia majandus Veneetsia perioodil põhines suuresti kohalike toodete väljaveol. Kõige olulisem põllumajandustoode Korful oli oliiviõli. Kefalloniá ja Zákynthose saartel olid peamised väljaveokaubad rosinad, oliiviõli ja vein. Üks olulisemaid väljaveokaupu oli oliiviõli. Õlipuudesalusid istutati Veneetsia perioodil kogu saartele, kuna oliiviõli oli oluline Veneetsia majandusele. Kuigi selle toodang oli edukas, lubas vabariik väljavedu vaid Veneetsiasse. Statistika aastatest 1766–70 näitab 1 905 917 õlipuud Korful, 113 161 Zákynthosel, 38 516 Kefalloniál, 44 146 Lefkádal ja 31 884 Kýthiral.

Sellegipoolest oli rosinate väljavedu Veneetsia valitsemise ajal saarte kõige olulisem väljaveokaup. 18. sajandi alguseks olid Zákynthos, Kefalloniá ja osa Ithakast muutunud peamiseks rosinakaubanduse keskuseks. Veneetsia ja Ühendkuningriigi vahelise rosinakaubanduse karmi konkurentsi tõttu keelas Veneetsia rosinate vaba väljaveo saartelt. Teine meede oli nuova imposta, välismaiste laevade raske ekspordimaks.

Saarte valuutaks Veneetsia valitsemise ajal oli Veneetsia liir, nagu Veneetsiaski. Saarte jaoks oli eriväljalase; selle esiküljel oli kolmes reas täielik või lühendatud kiri CORFU/CEFALONIA/ZANTE. Tagaküljel oli esiplaanil kujutatud tiivulist ja halodega Püha Markuse lõvi, hoidmas esikäppades evangeeliumiraamatut. Joonia saared moodustasid osa Veneetsia merekaubateest Orienti.

Demograafia

Kui Veneetsia vallutas Kesk-Joonia saared, oli nende elanikkond väga väike ja Ithaka oli täiesti asustamata. Selle probleemi lahendamiseks toimus väike koloniseerimine saartele. Koloniseerimise raames viidi saartele Terraferma katoliiklikud itaallased (korfuitaallased) ja Stato da Màri õigeusklikud kreeklased. Rahvaarv lõpuks suurenes: aastatel 1765–66 ulatus see 111 439-ni; 1780. aastal oli elanike arv 150 908. 14 aastat hiljem oli saartel 155 770 elanikku.

Siin on mõned arvud iga saare elanikkonna kohta Veneetsia perioodil:

Saar	1470	1500	1528	1532	1568	1583	1675	1684	1760	1766
Korfu				14 246		19 221	20 000			44 333
Paxoí									4150
Lefkáda								9000	12 000	11 760
Ithaka					300				2500
Kefalloniá		14 000				25 543				21 659
Zákynthos			17 255			14 054	25 000			25 325
Kýthira	500								6000	6183

Keel ja haridus

Veneetsia perioodil koostati kõik avalikud aktid veneetsia keeles, mis oli valitsuse ametlik keel. Talurahvas kõneles endiselt kreeka keelt, samas kui veneetsia keele võttis omaks ülemklass ja seda eelistati üldiselt linnades (nagu Kérkyra linnas, kus peaaegu kogu elanikkond kõneles Veneto de Mar). Nii sai veneetsia keelest kui mitte joonialaste üldkeel, siis vähemalt mainekas keel. Hariduse vallas tegid veneetslased vähe, peamiselt seetõttu, et kooliharidust ei peetud Euroopas tol ajal riigi kohustuseks, vaid eraasjaks. Mõned autorid usuvad, et Veneetsia tegi seda tahtlikult oma koloniaalpoliitika osana. Kõrgematesse klassidesse kuuluvad inimesed olid suurema tõenäosusega haritud ja õppinud Itaalia ülikoolis, tavaliselt Padova ülikoolis. Esimese kirjandusakadeemia Accademia degli Assicurati asutasid 1656. aastal Korful eraisikud, järgides tollal Veneetsias tegutsenud akadeemiaid. Sellel oli embleemina kaks kaljut tiivulise lõvi all ja õhus hõljus kiri "His Semper".

Religioon

Veneetslased, kes olid katoliiklased, säilitasid pfaltskrahvide ajal saadud saarte ladina piiskopkonna privileegid. Katoliiklasi ei olnud palju ja Veneetsia perioodil olid nad koondunud peamiselt Korfule ja Kefalloniále. Enamik neist olid Itaalia asunike järglased, kuid olid ka mõned katoliiklusesse pöördunud kreeklased. Seaduse järgi pidid kreeka õigeusu preestrid ja mungad aktsepteerima katoliiklasi oma ülemustena, kuigi veneetslased seadsid vabariigi huvid paavsti huvidest ettepoole. Segaabielud katoliku ja õigeusu kristlaste vahel olid lubatud. Need kaks olid peamised tegurid katoliikluse languses saartel.

Juudid olid Veneetsia ajal ka saarte põline usurühm. Neid oli isegi vähem kui katoliiklasi; 1797. aastal näib juutide arv Korful olevat vaid 2000. Juutide kohalolekut Korful saab jälgida Taranto vürstkonna ajast. Kefalloniás on tõendeid juutide elamisest vanas pealinnas, Püha Jüri linnuses, 17. sajandi algusest. Kui saare pealinn viidi üle Argostólisse, asusid juudid sinna ümber.

Sotsiaalne struktuur

Saarte sotsiaalne struktuur järgis Veneetsia oma. Kogu elanikkond jagunes kolme klassi: aadel (nobili), kodanlus (citadini) ja lihtrahvas (populari).

Pärand

Varasemal Veneetsia omanduses olnud Kreeka territooriumil, eriti Joonia mere saartel, elab vabariigi mälestus kohalike elanike sotsiaalses teadvuses nostalgiatundega, vaatamata selle segasele ajaloole. Veneetsia perioodi kestus on muutnud tänapäeva Heptaneesia kultuuri Kreeka ja Itaalia pärandi sulamiks kõigis igapäevaelu aspektides. 1800. aastal rajati Seitsme Saare Vabariik; selle lipu kujundus põhines Veneetsia vabariigi lipul. Lisaks oli itaalia keel nii Seitsme Saare Vabariigi kui ka Joonia Saarte Ühendriigi kaasametlik keel. Oma staatuse tõttu õpetati koolides kreeka ja inglise keele kõrval ka itaalia keelt (Joonia saared oli aastatel 1815–1864 Ühendkuningriigi protektoraat). Näiteks keskhariduse esimesel aastal õpetati kreeka keelt neli korda, itaalia keelt kolm korda ja inglise keelt kaks korda nädalas. 1907. aasta Kreeka rahvaloendusel nimetas 4675 Joonia saarte inimest oma usuks katoliikluse, u. 1,8% kogu elanikkonnast (254 494). Samal ajal nimetas 2541 joonialast (1,0%) itaalia keelt oma emakeeleks, mis teeb sellest kõnelejate arvut teise keele. Itaalia keel on saartel endiselt populaarne. Seitsme Saare kultuuri edendamise nimel tegutsev mittetulundusühing Heptaneesialaste Hellenistlik Liit oli vastu ministeeriumi otsusele kaotada koolides itaalia keele õpe, väites, et õpilastel on "õigus saada õppida keelt, mida nad soovivad, ja eriti itaalia keelt" kui "eelistatud keelt Joonia saartel ja mujal". Nad kaitsesid selle kohta piirkondlikus õppekavas kui "traditsiooni" ja pidasid seda "vajalikuks (…) nii Itaalia turismi ulatuse kui ka muude, näiteks kultuuri- ja kaubandussidemete tõttu riigiga".

Need Veneetsia perioodi kultuurijäänused olid ettekäändeks Benito Mussolini soovile liita Joonia saared Itaalia kuningriigiga. Juba enne Teise maailmasõja ja Itaalia-Kreeka sõja puhkemist väljendas Mussolini soovi annekteerida Joonia saared osana oma laiematest plaanidest luua Vahemere ümber koonduv Itaalia impeerium. 15. oktoobril tegi ta kohtumisel Palazzo Venezias lõpliku otsuse Kreekasse tungida. Tema esialgne siht oli okupeerida Korfu, Zákynthos ja Kefalloniá. Pärast Kreeka langemist 1941. aasta aprilli alguses jagasid sissetungijad maad kolmeks okupatsioonitsooniks; itaallased okupeerisid enamiku riigist, sealhulgas Joonia saared. Mussolini teatas kindral Carlo Gelosole, et Joonia saared peavad moodustama eraldi Itaalia provintsi de facto annekteerimise kaudu, kuid sakslased ei kiitnud seda heaks. Itaalia võimud jätkasid siiski pinnase ettevalmistamist annekteerimiseks. Lõpuks 22. aprillil 1941, pärast Saksa ja Itaalia valitsejate vahelisi arutelusid, nõustus Saksamaa Führer Adolf Hitler, et Itaalia võib jätkata saarte de facto annekteerimisega. Sealt alates kuni sõja lõpuni läbisid saared italianiseerimise etapi kõigis valdkondades haldusest majanduseni.

Vaata ka