Jõgitiir
| Jõgitiir | |
|---|---|
 ⓘ | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Tiirlased Sternidae |
| Perekond |
Tiir Sterna |
| Liik |
Jõgitiir |
| Binaarne nimetus | |
|
Sterna hirundo Linnaeus, 1758 | |
Jõgitiir (Sterna hirundo) on tiirlaste sugukonda tiiru perekonda kuuluv linnuliik.
Jõgitiir elab Euroopas, välja arvatud selle äärmises põhjaotsas, Lääne-Siberis, Väike-, Ees- ja Kesk-Aasias, osalt Sise-Aasias ja Mongoolias, samuti Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerika idaosas. Ta talvitub Aafrikas, Hindustanis, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Eestis on jõgitiir tavaline haudelind nii rannikul kui paljudel sisevetel[1], tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 5000–7000 paarile[2].
Jõgitiir on keskmise suurusega lind. Ta kaalub 100–175 grammi[1]. Ta on hakist väiksem, pikkade ja kitsaste tiibadega, mille pikkus on 26–29 cm[3]. Saba on sügava sisselõikega[1]. Hundsulestikus on ta ülapool hele-sinihall, alapool valge, lagipea must[1]. Nokk on punane musta tipuga[1]. Kolju pikkus on 8 cm[3].
Jõgitiir sarnaneb randtiiruga. Neid saab eristada jõgitiiru musta nokaotsa järgi (randtiirul on see punane). Jõgitiirul on suhteliselt pikemad jalad ja lühem saba kui randtiirul, istuva jõgitiiru saba ei ulatu üle tiivaotste[3].
Jõgitiir lendab kergelt ja väsimatult, tihti õhus peatudes ja tiibadega rapeldes. Seejärel võib ta vette söösta ja sealt saagi haarata. Ta võib hetkeks ka üleni vee alla jääda. Maapinnal kõnnib ta vähe ja vastumeelselt, aga mõnikord kuumal ajal ujub vee peal.[1][3]
Jõgitiir sulgib kaks korda aastas. Pesitsusjärgne sulgimine algab juuli lõpul või augusti algul ja lõpeb talvituspaigas, vahel alles jaanuaris-veebruaris. Pesitsuseelne sulgimine toimub täielikult talvituspaikades, veebruaris-märtsis.[1]
Jõgitiir kuulub soodsas seisundis liikide hulka, aga Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Eestis ta arvukus väheneb. Jõgitiire ohustab pesade tallamine.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Jõgitiir pesitseb jõgede ja järvede ääres ning mererannikul. Ta eelistab kasina taimestikuga liivast, kruusast või soolakuranda[1]. Ta sallib ka põõsaste ja puude lähedust.[3]
Vahel pesitseb jõgitiir ka eraldi paarina, aga sagedamini kolooniana. Kolooniasse võib kuuluda tuhandeid paare[1]. Vahel on need segakolooniad koos teiste kurvitsaliste ja tiirudega[1]. Eesti suurimates kolooniates on loendatud umbes 300 lindu[3].
Jõgitiirud saabuvad pesitsuspaika alles pärast jääminekut, aprillis-mais. Varsti pärast saabumist toimuvad mängulennud. Vahel tõusevad mõlemad linnud kõrgele õhku ja planeerivad siis allapoole. Tihti mängivad linnud maapinnal, sealjuures saba kergitades ja pead noogutades[1]. Isaslind toidab rituaalselt emast[3].
Pesad paiknevad lihtsalt maapinna lohus, mis on rohuga kasinalt vooderdatud, 8–10 cm läbimõõduga ja varjamata[1]. Pesad on üksteisest koloonia kohta suhteliselt kaugel: nende vahe on 3–4 meetrit[3].
Täiskurnas on 2-3, vahel 4 muna[1]. Munetakse mais-juunis[1]. Linnud saavad suguvõimeliseks aastavanuselt, aga aastavanused linnud pesitsevad pisut hiljem kui vanemad linnud[3]. Munade põhitoon on väga muutlik, kuid sagedamini pruunikashallid tumedate laikude ja tähnidega[1]. Muna on 38–50 mm pikk ja 29–32 mm lai[1]. Mõlemad vanalinnud hauvad mune, kokku 20–22 päeva[1]. Haudumine algab juba esimese muna munemise järel[1]. Sellepärast on pojad pesas eri vanusega ja nooremad surevad sageli nälga[3].
Vanemad kaitsevad pesa aktiivselt ja ründavad ägedalt kõiki, kes neile vaenlaste moodi tunduvad, eriti emaslind. Isaslind toob poegadele toitu.[1]
Pojad kasvavad kiiresti. Vastsündinud pojad kaaluvad 12–15 g, viiepäevased pojad 38 g ja kümnepäevased 87 g. Juba kahepäevaselt käivad nad pesast väljas, ent söögiajaks tulevad pessa tagasi. Ujuma hakkavad nad väga noorelt ja 24 päeva vanuselt nad lennuvõimestuvad. Varsti algavad hulgulennud toidu otsimiseks. Hulgulennud lähevad sügisrändeks üle levila põhjaosas septembris, lõunaosas oktoobris.[1]
.jpg)
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Jõgitiir sööb ainult loomset toitu. Põhiosa toidust moodustab peenkala. Palju sööb ta putukaid: mardikaid, kiile, kaerasorisid ja rohutirtse. Ta sööb ka limuseid, vähilaadseid ja usse. Kohtades, kus rändtirtsud sigivad, teeb jõgitiir nende söömisega suurt kasu.[1]
Teistest sagedamini esineb toiduparasitismi: jõgitiir ründab kalapüüdmisest väsinud liigikaaslast ja võtab talt kala ära. Niisugustest rünnakutest õnnestub ainult kümnendik ja see võtab nii palju energiat, et tasub ennast ära üksnes suurte kalade korral või kui kalapüük on sombuse või vihmase ilma tõttu raskendatud.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 "Loomade elu", 6. kd., lk. 245-246
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Liigikirjeldus TÜ Loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkonnas bio.edu.ee (vaadatud 20. aprillil 2010)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jõgitiir andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jõgitiir |