Internatuur
Internatuur (inglise keeles internship, vene keeles интернату́ра) on spetsiaalse õppeprogrammi alusel toimuv arsti töötamine ja samaaegne õppimine raviasutuses. Internatuuri lõpetanud arst sai eriarsti kutse. Rõhutamaks õppeprogrammi tulemusena saadavat eriarstikutset, nimetati internatuuri vahel ka eriinternatuuriks.
Internatuur kui õppevorm oli kasutusel endise NSV Liidu meditsiinihariduse süsteemis. Siiani on selline õppevorm kasutusel näiteks Vene Föderatsioonis ja Ukrainas. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel oli internatuur õppevormina kasutusel aastani 2001. 2001. aastal võeti kasutusele residentuur.
Residentuur ja internatuur on alusideelt sarnased. Eesmärk on anda arstile süvendatud praktiline ja teoreetiline ettevalmistus ühes arstiteaduse valdkonnas. Internatuuri saab astuda arstikraadi omandamise (s.o arstiteaduskonna lõpetamise) järel. Internatuuri astumine ei ole kohustuslik. Internatuuri läbimiseks kulub tavaliselt üks aasta.
Nõukogude meditsiinhariduses oli kasutusel ka teine eriarstikutse omandamise õppevorm. Seda nimetati ordinatuuriks. Võrreldes internatuuriga kestis ordinatuur kauem. Tavaliselt oli õppeaja pikkus 2–3 aastat ning õpe lõppes lõpueksamiga. Tulenevalt nõukogude tervishoiukorraldusest, korraldasid ordinatuuriõpet tavaliselt suurhaiglad või elundkonna haigustele spetsialiseerunud instituudid. Internatuuri võis läbida ka väikehaiglas. Lähtudes õppe põhjalikkusest ja pikkusest eeldati, et ordinatuuri läbinud on kõrgemalt kvalifitseeritud kui internatuuri läbinu, kuigi mõlemad said eriarsti kutse.