Henri de Toulouse-Lautrec

Henri de Toulouse-Lautrec
Sünniaeg	24. november 1864 Albi, Albi vald
Surmaaeg	9. september 1901 (36-aastaselt) Saint-André-du-Bois
Amet	Plakatikunstnik, litograaf, maalikunstnik, graafik, graafik, ehitusjoonestaja, graafiline disainer, keraamik, disainer, joonistaja, kujutav kunstnik
Stiil	portree, loomamaal, žanrimaal
Autogramm

Henri de Toulouse-Lautrec [ɑ̃ʁi də tuluz loˈtʁɛk] (täisnimi Henri Marie Raymond de Toulouse-Lautrec-Monfa; 24. november 1864 – 9. september 1901) oli prantsuse kunstnik. Ta sai kuulsaks Moulin Rouge'i reklaamplakatiga.

Elukäik

Toulouse-Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede piirkonnas Tarni departemangus Albi linnas.

Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiži suurelt jaolt kaotanud – pärast Prantsuse revolutsiooni oli perekond langenud üsna heal järjel oleva, kuid vähem tähtsa provintsiaristokraatia seisusse. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adèle de Toulouse-Lautrec. Nad olid esimese astme sugulased ning väga mitmed tema sugulased olid mingil viisil, kas esimese või teise astme sugulussuhetes. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal.

Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal. Aristokraadist vanemate laps Henri de Toulouse-Lautrec ilmutas juba varakult erakordset kunstiannet. Onu avastas varakult tema kunstiande.

Tolle ajastu ühiskonnas olid elukutselised kunstnikud väga haruldased, mis tähendab, et Toulouse-Lautrec oleks pidanud perekonna traditsioone järgima ja alustama karjääri sõjaväelasena. Sõjaväelisele karjäärile said takistuseks suguvõsasisestest abieludest tingitud nõrk tervis. Pärilik süüfilis ja halvasti paranenud jalaluumurrud takistasid teda sõdurina alustamast: 12-aastaselt murdis Henri vasaku jala ja 14-aastaselt parema jala. Et ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuuduse all, ei kasvanud ta luud korralikult kokku ning ka jalad ei kasvanud enam. Kui ta jõudis täisikka, oli tal normaalse suurusega kere, kuid jalad olid tal ebanormaalselt lühikesed. Tema kasv oli umbes 150 cm. Ta pidi oma puude tõttu palju voodis lamama. Hiljem vajas käimisel keppi.

Enamik Henri de Toulouse-Lautreci varasemast elust möödus emapoolsete sugulaste kodude vahel rännates. Aeg-ajalt veetis ta aega ka Loury jahimõisas. Toulouse-Lautreci elu oli selgelt jaotunud kahe maailma vahel. Ühelt poolt oli armastust täis naiste maailm, kus ema, vanaema ning hulk tädisid ja nõbusid tema eest hoolitsesid. Teiselt poolt karm meeste maailm, kus arstide ja raviprotseduuridega käis kaasas isa ja onude ükskõiksus, mis oli tingitud sellest, et nende meelest oli mees ainult siis mees, kui suutis ratsutada ja jahti pidada.

Henri tervis halvenes pidevalt, kuid siiski alustas esimest õppeaastat Condorcet', endises Bonaparte'i lütseumis oktoobris 1872, kuu aega enne oma kaheksandat sünnipäeva. Pärast kolme kooliaastat muutusid 11-aastase Henri de Toulouse-Lautreci jalavalud väljakannatamatuks ning ametliku hariduse omandamine katkes. Teismelisena oli ta paljude arstide pidev uurimisobjekt. Pärast koolist lahkumist saadeti ta kõigepealt Neuillysse, seejärel Pariisi-lähedasse linnakesse, kus ta viibis härra Verrier` kliinikus, kus elasid põhiliselt liigesevalude all kannatavad patsiendid. Poja järjest halveneva seisukorra ja lugematute ebaõnnestunud ravikuuride pärast tundis ema pidevat süütunnet ja muret poja edaspidise elu suhtes. See võis ema ajendada poja kunstiannet arendama. Juhtimaks poja mõtteid eemale kannatustelt, püüdis ema kõigiti rahuldada tema armastust loomade ja nendega seotud kunsti vastu.

Toulouse-Lautreci suguvõsa traditsioon pärast edukat jahilkäiku saak ka maalile jäädvustada andis tulevasele kunstnikule varakult võimaluse kätt proovida. Samuti oli ka Henri de Toulouse-Lautreci onu Charles andekas harrastuskunstnik, kes oli võimeline töötama mitmes kunstistiilis. Perekonnas liikus jutt, et kui onu maalitud pilt suguvõsa jahilossist esialgu hästi välja ei tulnud, siis aitas Henri de Toulouse-Lautrec seda lõpuni maalida. Noore kunstniku esimesed tööd kujutavad perekonna aristokraatlikku elustiili, jahiteemasid ja ratsutamisstseene. Sügavaks mõjutuseks oli ka tema loomamaalijast eraõpetaja René Princeteau, tänu kellele puutus Toulouse-Lautrec esimest korda kokku ateljee-eluga ning kohtus teiste maalikunstiõpilastega. Henri de Toulouse-Lautrec ei käinud kunagi kunstikoolis, tema haridus pärines kunstiateljeedest. Haiguse kiuste huvitus ta enim liikumise ja looduse jäädvustamisest maalidele. Toulouse-Lautreci arvates ei olnud maalimine tegelikkuse otsene jäljendamine, vaid reaalsuse tõlgendamine.

Loominguline periood

1882 lahkus Toulouse-Lautrec oma vanemate lossist ja läks Pariisi. Seal õppis ta Joseph Florentin Léon Bonnat' ja Fernand Cormoni juures joonistamist ning käis Edgar Degas', Pierre-Auguste Renoiri ja Édouard Manet' näitustel.

Kui Toulouse-Lautrec veendus, et tal ei ole akadeemilistelt maalijalt nagu Bonnat ja Cormon enam midagi õppida, leidsid tema veendumustes ja laadis aset muutused. Uudne õlivärvide kasutamise tehnika, kus värvile lisati rohkelt lahustit, võimaldas tal tekitada õlimaalil akvarelliliku efekti ning täita kompositsioon värelevate värvide abil loodud liikumisega, näiteks "Au Moulin Rouge – La dance". Toulouse-Lautreci muutunud arusaamad kunstist väljendusid enim Pariisi ööelu kujutavatel maalidel. Pariisi muljete jäädvustamiseks kandis ta alati kaasas paberiplokki ja joonistussütt. Nende abil kogutud ideede ja motiivide järgi valmisid ateljees hoolika teostusega joonistused, millest ta hiljem osa teostas õlimaalidena. Tal oli eriline anne kasutada pintslit nagu joonistuspliiatsit. Toulouse-Lautrec'il läks korda leida väga lühikese aja jooksul kordumatu ja uudne pildikeel, mis erines väga senisest kunstist. Ta avas maalikunstile senitundmatu liikumisvabaduse, kasutades joonistuslikku esteetikat, joontel põhinevat kujutusviisi ning eskiislikke pintslitõmbeid. Toulouse-Lautreci esimesed suuremad maalid sisaldavad juba kõiki tema hilisematele töödele omaseid tunnusjooni. Tihti maalib ta tugevalt lahjendatud värvidega, lastes aluspinnal läbi kumada. Selline tehnika rõhutab tasapinnalisust ja liikumist ning oli meetodina küllaltki uudne. Piirjoontega esile tõstetud figuurid eralduvad tihti siluettidena ning on selgelt eristatavad. Jaapani puulõikest inspireeritult rõhutab ta piltidel juhuslikkust, lõigates pildiservaga selle aja kunstikäsitluse järgi mõeldamatul moel figuuridesse.

Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile. Temast sai tähtis postimpressionistlik maalikunstnik, juugendstiilis raamatuillustraator ja litograafiakunstnik, kes jäädvustas 19. sajandi lõpu Pariisi boheemlaste elu. Ta elas Montmartre'il ja teda kutsuti Montmartre'i hingeks. Vastu oma vanemate soovi nautis ta elu täiel rinnal.

1885. aastal avas Aristide Bruant kabaree Le Mirliton ning Toulouse-Lautrec kavandas lugematuid plakateid, millel torkab silma eelkõige punase salliga Bruant.

1888. aastal hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive, millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas. Tema maalidel on muuhulgas kujutatud kankaani looja tantsija Louise Weber.

Ta äratas uuesti ellu peaaegu unustatud litograafia.

Teda mõjutasid Degas, Paul Gauguin ja jaapani puulõige.

Palju tema pilte avaldati ajalehtedes.

Moulin Rouge

"La Goulue"

1890. aastal kavandas ta vastavatud kabaree Moulin Rouge'i afiši, mis tegi ta hoobilt kuulsaks, nii et ta hakkas saama palju tellimusi, kujundades plakateid, ajakirjade esikaasi ja illustratsioone. Samal ajal töötas ta ka Pariisi ööelustseenide kujutamise kallal. Toulouse-Lautreci armuseiklused kabareede ja kontserdikohvikute naisartistidega vaheldusid sagedaste külaskäikudega prostituutide juurde. Sel eluetapil töötas 30-aastane kunstnik intensiivselt, et väljendada oma kunstis kõiki lugematuid muljeid. Samal ajal süvenes alkoholilembus, mis sai hiljem kunstnikule saatuslikuks.

Edaspidi lihtsustas Toulouse-Lautrec plakateil kujutisi veelgi. Sarnaselt suurte kompositsioonidega lõikab ta figuuri plakati servadest, jättes mulje juhuslikult püütud hetkedest. Selline vormiline uuendus tõstis seni tähtsusetuks käsitööks peetud plakatitootmise modernseks graafiliseks kunstiks. Plakatikujunduse uuendamisega pani Toulouse-Lautrec aluse kunsti ja reklaami vahelise piiri ähmastumisele, see tähendas plakati maine tõusu ja tõi kaasa kvaliteetsete reklaamide hulga suurenemise.

Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga.

Elu lõpuaastad

Elu lõpuperioodil kunstniku stiil muutus. Erksad värvid ja jõulised viirutused asendusid tihedama ja pehmema värvikasutusega. Juba enne 1900. aastat oli tema loomingus märgata muutust. Kui varasemates töödes eelistas ta maalida väiksemaid pildiväljalõikeid, kujutades mõnd konkreetset inimest, siis nüüdsetes töödes ilmub tema piltidele valgustuse kaudu, teistsugune meeleolu. Pöördudes nii tagasi 18. sajandi Prantsuse maalikunsti traditsioonide juurde, millele olid omased harmoonilised värvid ja lähedane õhkond. Õrnad valgusefektid ja objektide peen kujutamine näisid valmistavat talle erilist naudingut.

Vaatamata Toulouse-Lautreci rõõmsameelsele loomusele, saatis teda terve elu haiguse tume vari. Pärast kunstilise edu saavutamist langes ta vaimsesse ja füüsilisse kriisi. Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta õpetas maalimist ja kelle kunstnikupüüdlusi ta julgustas. Armusuhte temaga lõpetas järsult Suzanne'i enesetapukatse. Toulouse-Lautrec langes sügavasse depressiooni. Ta pöördus alkoholi poole, mis viis ta 1898. aastal esimest korda delirium tremens'ini. 1899. aastal saatis ema ta Neuillysse võõrutuskuurile.

1899. aastal psühhiaatriahaiglast vabanedes võttis kunstnik vaatamata haigusele ja talle seatud piirangutele ette uusi töid. Tal ei olnud aga enam piisavalt aega oma kõigi mõtete jäädvustamiseks. Toulouse-Lautreci tervis halvenes järsult 1900/1901. aasta talvel ning ta pöördus tagasi ema majja.

Henri de Toulouse-Lautrec suri 9. septembril 1901 alkoholist ruineeritud tervise tõttu Malromés vanemate lossis vanemate ja nõbu Gabrieli juuresolekul.

Ta on maetud Verdelais'sse Gironde'i departemangus, mõne kilomeetri kaugusele oma sünnikohast.

Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum.

Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks.

Toulouse-Lautreci maali hind võib ulatuda 15,5 miljoni USA dollarini. Et Toulouse kasutas sageli odavat paberit või pappi, on tema teosed mõnikord halvas seisukorras.

Tuntumaid maale

• 1892 "Ambassadeurs: Aristide Bruant"
• 1892 "Moulin Rouge'i promenoir'is"
• 1892 "Moulin Rouge'is: kaks valssi tantsivat naist"
• 1892 "Jane Avril tantsimas"
• 1894 "Rue des Moulinsi salongis"
• 1894 "Yvette Guilbet tervitab publikut"
• 1895 "May Belfort"
• 1896 "Tualett"

Kirjandus

• Henri Perruchot, "Toulouse-Lautrec". Prantsuse keelest tõlkinud Ülle Udam. Kunst, Tallinn 1980
• David Sweetman, "Toulouse-Lautrec". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu. Varrak, Tallinn 2001
• Udo Felbinger, "Toulouse-Lautrec". Tõlkinud Kadri Viin. Sari "Väike kunstiraamat", Koolibri, Tallinn 2007

Välislingid

• Arno Pauli Henri de Toulouse-Lautrecile pühendatud koduleht (prantsuse ja inglise keeles)
• Vapp