Giotto di Bondone

See artikkel räägib kunstnikust; kosmosesondi kohta vaata artiklit Giotto (sond)

Giotto di Bondone (1267 Colle di Vespignano Firenze lähedal – 8. jaanuar 1337 Firenze), üldtuntud lihtsalt Giotto nime all, oli Itaalia maalikunstnik ja arhitekt.

Bondone oli koos Cimabuega esimesi Firenze koolkonna kunstnikke; itaalia renessansi teerajaja.

Traditsiooniliselt peetakse Cimabued Giotto õpetajaks. Tänapäeval on selles kahtlema hakatud. Leidub neid, kes väidavad, et Giotto polnud kunagi Cimabue õpilane olnud. Cimabue olevat sel ajal Roomas töötanud.

Giotto di Bondone oli pärit vaesest talupojaperest. Giorgio Vasari on kirja pannud legendi, kus Cimabue avastas tema ande, kui nägi 12–aastast Giottot visandamas kaljule pilti ühest oma isa lambast.

Selliseid jutte kirjutas Vasari Giottost teisigi. Oma õpetaja äraolekul olevat Giotto joonistanud pooleliolevale maalile juurde elusuuruses kärbse ja kui Cimabue tagasi tuli, olevat ta püüdnud seda maalilt minema peletada. Paavst olevat saatnud käskjala Giotto juurde, et see talle oma ande tõestamiseks midagi joonistaks. Giotto olevat joonistanud punase värviga niivõrd täiusliku ringjoone, justkui oleks ta sirklit kasutanud, ja saatnud selle paavstile.

1287, umbes 20-aastaselt abiellus Giotto Ricevuta di Lapo del Pelaga, kelle hüüdnimi oli Ciuta. Nad said palju lapsi, võib-olla koguni kaheksa.

Vasari toetus Giotto välimuse osas Giovanni Boccacciole, kes oli Giotto sõber. Vasari väitel ei olnud Firenzes inetumat inimest kui Giotto ja tema lapsed olevat samuti isalt inetuse pärinud. Rahvajutu järgi olevat Dante Alighieri Giottot külastanud ja küsinud talt, kuidas mehel, kes suudab niivõrd kauneid teoseid luua, saavad olla sedavõrd koledad lapsed. Giotto, kes Vasari järgi olevat alati olnud teravmeelne, olevat vastanud: "Sest ma tegin nad pimedas."

Dante mainis Giottot oma "Jumalikus komöödias" peatükis "Purgatoorium", kus kunstnik räägib, et Cimabue uskus, et tal on koht kunsti ajaloos, aga nüüd, kus Giotto tegutseb, on Cimabue kunagine kuulsus kustunud.

Looming

Giotto maalis traditsioonilistel religioossetel teemadel, kuid erinevalt keskaegsest kujutuslaadist oli tema maalidel elu, jõulisust ja loomulikkust.

Giotto maalil sellest, kuidas kolm idamaa tarka Jeesuslast kummardavad, on näha Petlemma täht. See täht meenutab komeeti ja arvatakse, et selles andis Giottole inspiratsiooni Halley komeet, mis lähenes Maale 1301. Seetõttu anti Giotto nimi kosmosesondile, mis 1986 Halley komeeti uuris.

Oluline osa Giotto teoseid (freskosid) asub kirikutes:

Cappella degli Scrovegni, Padova
San Francesco d'Assisi basiilika, Assisi
Santa Croce kabelid, Firenze.

Surm ja säilmed

Giotto surma-aasta on teadmata. Traditsiooniliselt tuginetakse selles osas Firenze heeroldile Antonio Puccile, kes tema mälestuseks kirjutas oodi ja selles teatas, et Giotto suri 70-aastaselt. Kuid arv 70 sobib oodis riimi märksa paremini pikematest arvudest ja seetõttu on võimalik, et Pucci kasutas kunstilist vabadust.

Vasari andmetel maeti Giotto Firenze katedraali Santa Maria del Fioresse, teistel andmetel Santa Reparata kirikusse. Siin siiski vastuolu pole: Santa Maria del Fiore rajati Santa Reparata kiriku kohale, kasutades sealjuures varasema kiriku struktuure. See ümberehitus algas 1296.

1970. aastatel korraldati katedraalis väljakaevamised. Avati katedraali põrand ja selle all olev Santa Reparata kiriku põrand. Viimase all Vasari näidatud koha lähedal leitigi inimluud. Kummalgi põrandal oli see matmise koht tähistamata. Neid luid uuris antropoloogi Francesco Mallegni juhitav töörühm, mis avaldas oma aruande 2000.

Need kondid kuulusid väga lühikesele mehele. Ta oli pisut üle 4 jala (1.20) pikk. Tõenäoliselt kannatas ta kaasasündinud nanismi ehk kääbuskasvu all. See toetab rahvapärimust, et Firenze katedraalis freskol olev kääbus on Giotto autoportree. Teisalt väidetakse ka, et hoopis Padovas "Pühal õhtusöömaajal" olev valge kübaraga mees on Giotto portree, ja need kaks ei ole omavahel sarnased.

Leitud säilmed kuulusid umbes 70-aastasele mehele. Tema luudesse oli kogunenud arseeni ja pliid, mis mõlemad kuulusid tollal kasutatavate värvide koostisse. Mehel oli väga suur pea, suur kõver nina ja üks silm rohkem esileulatuv kui teine. Kaelaluud näitasid, et mees oli veetnud kaua aega pead tahapoole kallutades. Esihambad olid kulunud niisugusel viisil, nagu ta oleks sageli pintslit hammaste vahel hoidnud. Kuigi Mallegni töörühm oli veendunud, et leitud säilmed kuulusid Giottole, ja need säilmed maeti pidulikult ümber samasse katedraali Filippo Brunelleschi haua lähedale, ei ole kõik teadlased siiski veendunud, et säilmed Giotto omad olid.

Välislingid

Giotto tööd veebigaleriis vaadatud 2012-05-02