Mine sisu juurde

Gilles Deleuze

Allikas: Vikipeedia
Gilles Deleuze
Sünniaeg 18. jaanuar 1925
Pariisi XVII ringkond
Surmaaeg 4. november 1995 (70-aastaselt)
Pariisi XVII ringkond
Amet filosoof, kunstiteoreetik
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Gilles Deleuze [žill delööz] (18. jaanuar 1925 – 4. november 1995) oli prantsuse filosoof, kes on tuntud oma empiristliku immanentsuse filosoofia poolest.

Oma tuntumad raamatud – "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platood", ühise alapealkirjaga "Kapitalism ja skisofreenia" – kirjutas ta koos Félix Guattariga, lisaks palju mõjukaid töid filosoofia, kirjanduse, filmi, arhitektuuri, poliitika ja kunsti teemadel.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Deleuze sündis Pariisis. Tema isa oli insener. Suurema osa elust veetis ta Pariisis, lahkudes sealt nooruses vaid paaril korral. Teise maailmasõja ajal elas ta Normandias, kus luges õpetaja soovitusel Gide'i ja Baudelaire'i. Hiljem viitas ta oma tollasele õpetajale kui esimesele positiivsele kogemusele akadeemilises vallas. Pärast aastat Normandias jätkas ta õpinguid Pariisis Lycée Carnot's ning prestiižikas Henri IV koolis aastasel ettevalmistuskursusel. 1944–1948 õppis Sorbonne'is filosoofiat, käies tihedalt läbi teiste seas Michel Butori, Michel Tournier' ja François Châtelet'ga. Tema õpetajate seas olid Ferdinand Alquié (Descartesi ja sürrealismi filosoofia ekspert), Georges Canguilhem (Michel Foucault' üks juhendajaid) ning Jean Hyppolite (Hegeli filosoofia ekspert). Sarnaselt teiste sõjajärgsete üliõpilastega köitsid teda Hyppolite'i hegelianismi asemel hoopis Jean-Paul Sartre'i jmt autorite tööd.

Järgnes tüüpiline akadeemiline karjäär. 1957. aastani õpetas Deleuze lütseumides, seejärel siirdus ta Sorbonne'i. 1953. aastal ilmus tema esikteos "Empirism ja subjektiivsus", mis käsitles David Hume'i filosoofiat. Nagu enamik tema ajastu filosoofe, eriti aga tema õpetaja Canguilhem, oli Deleuze huvitatud ratsionalismi ja essentsialismi kriitikast. Sellest on tingitud ka tema lähtetööde teatav sarnasus Michel Serresi ja Gaston Bachelardi töödega. Siiski ei liitunud Deleuze paljude prantsuse sõjajärgseid intellektuaale haaranud vaimustusega kommunismi, fenomenoloogia ega strukturalismi suhtes.

1956. aastal abiellus Gilles Deleuze Denise Paul Grandjouaniga, D. H. Lawrence'ile keskendunud tõlkijaga.

1960. aastatel toimus suur muutus. 1960–1964 töötas ta Centre National de Recherche Scientifique'is. 1962 ilmus "Nietzsche ja filosoofia". Samal ajal sai alguse tema pikaajaline sõprus Michel Foucault'ga. 1964–1969 töötas Deleuze professorina Lyoni Ülikoolis, seejärel võttis Foucault' soovitusel vastu professori ametikoha Vincennes'is, Pariisi VIII Ülikoolis. Saatuslikul 1968. aastal esitas ta oma doktoritöö "Différence et répétition" ("Erinevus ja kordus") ning uurimuse "Spinoza ja väljenduse probleemid" ("Spinoza et le problems de l'expression"). Deleuze'i töö osutus väga viljakaks 1968. aasta mais toimunud tudengimässude seletamisel. Tema töödest sai esimesi katseid mõista tollaseid proteste ja nende tähendust filosoofia tasandil.

1969. aastast kuni pensionile minekuni 1987 töötas Deleuze Vincennes'is, eksperimentaalses koolis, mis kutsuti ellu haridusreformi katselavana. See tõmbas ligi arvukalt andekaid õpetlasi, teiste seas õpetas seal korraks ka Michel Foucault. Seal sai alguse tema tutvus Félix Guattariga, kellega koostöös valmisid mõjukaks osutunud "Kapitalism ja skisofreenia" kaks köidet.

Juba 1960. aastate lõpul alanud tuberkuloos süvenes ja 4. novembril 1995 võttis Deleuze endalt elu, hüpates alla oma Pariisi korteri aknast.

"Ce sont les organismes qui meurent, pas la vie" – "Surevad organismid, mitte elu."

Filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Deleuze kasvas välja pikast kontinentaalfilosoofide liinist, kelle eesmärgiks oli viia essentsialism (Baruch Spinoza, Friedrich Nietzsche) välja tasakaalust. Igaühel neist oli pakkuda oma asendus sellele. Deleuze'i jaoks oli selleks kõik-üks ehk totaalsus. See totaalsus laieneb meie füüsilise universumi ja selle võimalikkuse tingimuste piirideni. Selline põhieeldus tundub pärinevat Platonilt – tema ideede maailma teooriast ning mõistetava ja tajutava eristusest. Deleuze tegeleb platonismi ümberpööramisega. Seda tehes püüab ta anda eesõigust füüsilisele maailmale, kõigutades ideaalide 'ideed'. Platoni järgi on need ideaalid tegelikud ning muutumatud. Enamgi veel. Kui need laskuvad füüsilisse tegelikkusse, on nende füüsiline väljendus alati ebatäiuslik. Deleuze nägi selles halvasti sõnastatud tegelikku virtuaalset maailma (tema ideede maailma). Deleuze'ile on mistahes aktualiseerumine (tegelikuks füüsiliseks ja vaadeldavaks saamine) virtuaalsuste võrgustik, mille vastasmõjud on loomuldasa ebatäiuslikud. See ebatäiuslikkus tekitab probleeme ehk alasid, milles järgmine aktualiseerumine lubab veel ühel virtuaalsusel lõikuda eelmistega.

Moraalsel ja poliitilisel tasandil lubab see mõte (ning hulk teisi) Deleuze'il tõrjuda fašismi selle makro- (natsionaalsotsialism) ja mikrovormides (sisemine kapitalism). Deleuze uskus, et me peame sallima ja ülistama füüsilise maailma ebapüsivust ja kulgema läbi virtuaalse aktualiseerumiste selmet neid piirata. Neid piirates ja reguleerides piirame ja reguleerime ka elu ja protsesse. See arendus on andnud alust siduda tema filosoofiat anarhismiga.

Sellelt aluselt arendab Deleuze oma karjääri jooksul välja algupärase filosoofia, mille põhialuseks on immanentne erinevus. Oma töödes loob ta "mittehegelianismi" otsides ontoloogilise muutuse põhjusi immanentsest erinevusest. Selle asemel, et toetuda terviklikele olevustele, kes mõjutavad üksteist oma tahtega ning luua reaktsiooni abil sidusust (nagu Deleuze võiks arvata, et Hegel teeb oma dialektikaga, näiteks peremees-ori suhtes), otsib Deleuze filosoofilisilt eelkäijailt kontsepte, mis eristavad sisemist ja välist kausaalsust (põhjuslikkust) ning eelistavad sisemist, või siis võimu, selle rakendusest (implementatsioonist) lahutamata. Nii innustas teda näiteks Henri Bergsoni kestuse (durée) kontsept – keha elamise ja eneseeristuse aeg, ilma viiteta välistele mõjutajatele.

Deleuze'i käsitlust võimu ja selle tegevuse vahelisest ühtsusest võib näha tema poliitilistes kommentaarides. "Tuhandes platoos" arendavad Deleuze ja Guattari kuningliku teaduse kontsepti (vs. nomaadliku teaduse kontsept). Kuninglik teadus lahutab võimu ja tegevuse ning olemuslikult intellektuaalse töö ja käsitöö. Nomaadlikul teadusel on omad tööjaotused, kuid intellektuaalne ja käsitöö jäävad lõimituks. Seal näeme Marxi varajaste kapitalismi ja eraomandi võõrandumist tekitavate omaduste kriitikate järelkajasid.

Tema tööd on täis ootamatuid viiteid, sageli tsiteerides vähetuntud autoreid. Ta kirjutas raamatuid filmist ("Liikumine-pilt" (1983) "Aeg-pilt" (1985)), maalist (Francis Baconist (1981)), rohkelt kirjandusest – Marcel Proustist (1964), Leopold von Sacher-Masochist (1969), Franz Kafkast (1975). Lühemates tekstides on ta käsitlenud selliseid kirjanikke nagu F. Scott Fitzgerald, Herman Melville, Samuel Beckett, Antonin Artaud, Heinrich von Kleist ja Fjodor Dostojevski. Nendega ei ehita ta üles kunstifilosoofiat, vaid esitab filosoofilisi probleeme, luues nende abil uusi filosoofilisi kontsepte. Raamatus "Mis on filosoofia" ütlevad Deleuze ja Guattari: "(Filosoofid) ei tohi enam võtta kontsepte vastu kingitustena, et neid pelgalt puhastada ja poleerida. Nad peavad need esmalt looma, esitama ja muutma need veenvaiks." Kontseptid on aktiivsed ja mõjutavad, mitte ei ole ideede sisu tähistajad.

Siin peegeldub Deleuze'i arusaamist mõttest. Selle asemel, et võtta 'idee' kui elatud aktiivsuse võõrandumine või transtsendents, võtab Deleuze "kontsepti", kui määramatuse antud asjade vahel – katkestused olemiste vahel, mis teevad võimalikuks nende muutumise ja põhjusliku vastastikuse lõikumise. Deleuze nõuab, et filosoofia, selle asemel, et püstitada transtsendentseid ideid, peab lähenema mõelda üritava immanentsetele tingimustele. Mõte peab looma liikumist ja tagajärgi. Kontsept toodab asjade vahele uusi sidemeid, ületades nendevahelisi virtuaalseid määramatusi. Seega võime Deleuze'i ja tema eelkäijate Spinoza ja Nietzsche filosoofiat nimetada puhta jaatuse filosoofiateks: mitte mingil juhul ei esine Hegeli mõttes "eitust", mitte mingil juhul ei esine maailmas mingit tõelist negatiivset transtsendentsust või transtsendentsust läbi "abstraktsiooni". Isegi mitte inimeste mõtteis.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Empirisme et subjectivité" (1953) / "Empirism ja subjektiivsus"
  • "Nietzsche et la philosophie" (1962) / "Nietzsche ja filosoofia"
  • "La philosophie critique de Kant" (1963) / "Kanti kriitiline filosoofia"
  • "Nietzsche" (1965)
  • "Proust et les signes" (1964, 2nd ed. 1970) / "Proust ja märgid"
  • "Le Bergsonisme" (1966). Eesti keeles: "Bergsonism", Ilmamaa, Tartu 2008, tõlkinud Margus Ott, 120 lk
  • "Présentation de Sacher-Masoch" (1967) / "Masohhism: külmus ja julmus"
  • "Différence et répétition" (1968) / "Erinevus ja kordus"
  • "Spinoza et le problème de l'expression" (1968) / "Spinoza ja väljenduse probleem"
  • "Logique du sens" (1969) / "Mõtteloogika"
  • "Spinoza – Philosophie pratique" (1970, 2nd ed. 1981) / "Spinoza – praktiline filosoofia"
  • "Dialogues" (1977, 2nd ed. 1996) / "Dialoogid"
  • "Superpositions" (1979)
  • "Francis Bacon – Logique de la sensation" (1981) / "Francis Bacon – aistinguloogika"
  • "Cinéma I: L'image-mouvement" (1983) / "Kino I: Pilt-liikumine"
  • "Cinéma II: L'image-temps" (1985) / "Kino II – Pilt-aeg"
  • "Foucault" (1986)
  • "Le pli – Leibniz et le baroque" (1988) / "Kurd – Leibniz ja barokk"
  • "Périclès et Verdi: La philosophie de Francois Châtelet" (1988)
  • "Pourparlers" (1990) / "Läbirääkimised"
  • "Critique et clinique" (1993) / "Kriitiline ja kliiniline"
  • "Pure Immanence" (2000)
  • "L'île déserte et autres textes" (2002) / "Asustamata saar ja teisi tekste"
  • "Deux régimes de fous et autres textes" (2004). "Kaks hullude režiimi ja teisi tekste"

Koos Félix Guattariga:

  • "Capitalisme et Schizophrénie 1. L'Anti-Œdipe". 1972/3 /. Eesti keeles: "Kapitalism ja skisofreenia. Anti-Oidipus", tõlkinud Mart Kangur, toimetanud Margus Ott. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017, 620 lk, ISBN 978-9985-58-829-1
  • "Kafka: Pour une Littérature Mineure". 1975 / "Kafka. Väikese kirjanduse poole". Eesti keeles 1998 Hasso Krulli tõlkes.
  • "Rhizome". 1976.
  • "Capitalisme et Schizophrénie 2. Mille Plateaux". 1980 / "Kapitalism ja skisofreenia 2. Tuhat platood"
  • "Nomadology". 1986.
  • "Qu'est-ce que la philosophie?" 1991 / Eesti keeles: "Mis on filosoofia?", tõlkinud Anti Saar, saatesõna Eik Hermann. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2014, 256 lk; ISBN 978-9985-58-790-4

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Badiou, Alain (2000) "Deleuze: The Clamour of Being". Minneapolis, University of Minnesota Press. / "Olemise kära"
  • Hardt, Michael (1993) "Gilles Deleuze: an Apprenticeship in Philosophy". Minneapolis, University of Minnesota Press / "Gilles Deleuze: Filosoofia õpiaeg"

Muu

[muuda | muuda lähteteksti]

Claire Parnet intervjuud Gilles Deleuze'iga "L'abécédaire de Gilles Deleuze" / "Gilles Deleuze'i tähestik", esmaeetris sügisel 1995 kanalil ARTE.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gilles_Deleuze&oldid=6652895"