Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
| Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
17. veebruar 1699 Krosno Odrzańskie |
| Surmaaeg |
16. september 1753 (54-aastaselt) Berliin |
| Amet | arhitekt, maalikunstnik |
Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff (17. veebruar 1699 – 16. september 1753) oli Preisi sõjaväelane, kunstnik ja Friedrich II Suure õukonnaarhitekt. Tema loomingu hulka Friedrich II Suure teenistuses kuuluvad Sanssouci loss, Berliini Riigiooper, Charlottenburgi palee idatiib ja Tiergarteni pargid Berliinis. Tema arhitektuuristiil oli friedrichilik rokokoo.
Isiklik elu ja sõjaväeteenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff sündis 1699. aastal Preisimaal Crossen an der Oder (Krosno Odrzańskie) linna lähedal Kuckädeli (Kukadło) külas. Von Knobelsdorffid olid tuntud maa-aadlike perekond, kel olid lähedased suhted Preisimaa õukonnaga. Georg Wenzeslausil oli kolm õde ja kolm venda, isa Georg Siegmund von Knobelsdorff ja ema Ursula Barbara von Knobelsdorff. [1]
Sõjaväeteenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Georg Wenzeslausi isa oli olnud Preisimaa armees kõrgel ametikohal, seega oli ootuspärane, et ka poeg astus aasta pärast isa surma 15-aastaselt kapralina Preisimaa jalaväkke. Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff osales Põhjasõjas, sh Stralsundi piiramises. 1729. aastal lahkus von Knobelsdorff sõjaväest kehva tervise tõttu. Sõjaväe karjäärist loobunud, soovis von Knobelsdorff tegeleda kunstiga, peamiselt maalikunstiga.[1]
Pereelu ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]1746. aastal kohtus Knobelsdorff Sophie Charlotte Schönega, kellest sai hiljem tema abikaasa. Neil sündis kaks tütart, Charlotte Sophie (sünd. 1748) ja Caroline Juliane (sünd. 1751). Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff suri Berliinis 16. septembril 1753 54-aastaselt. Ta maeti kaks päeva hiljem Gendarmemarktil (tänap. Platz der Akademie) asuvas Saksa toomkirikus (saksa keeles Deutscher Dom). [1]
Loometöö
[muuda | muuda lähteteksti]Inspiratsioon ja õpingud
[muuda | muuda lähteteksti]Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff avastas huvi arhitektuuri vastu oma sõjakarjääri ajal. Sõjaväeteenistusest lahkunud Knobelsdorff õppis kunsti Antoine Pesne käe all. Reisides Saksamaa, Preisimaal, Itaalias, Madalmaades ja Prantsusmaal tutvus ta erinevate arhitektuuriliste stiilidega, mida ta hiljem oma loomingus inkorporeeris. Lisaks õpingutele arhitektuurivaldkonnas, luges ta palju klassikalist arhitektuurifilosoofiat. Knobelsdorffi inspireerisid enim Giovanni Lorenzo Bernini, Claude Perrault, François Blondel. Tema loometöö peegeldab Preisimaa hiilgust ning Itaalia, Prantsusmaa ja Inglismaa palladionismi segunemist Põhja-Saksamaa hilisbarokse arhitektuuriga. Knobelsdorff tegeles lisaks edukalt maalikunsti ja joonestamisega.[1]
1736.–1737. aastal külastas von Knobelsdorff kroonprintsi Friedrich II Suur soovil Itaalia linnu, et koguda inspiratsiooni sealsetest kaunitest kunstidest, arhitektuurist ja teatrist. Knobeldorffile avaldas Itaalia kõrgbarokk rohkem muljet kui antiik- ja renessansskunst.[1] 1740. aastal saatis Friedrich II Knobelsdorff kunstiga tutvuma Pariisi ja Dresdenisse. Samal aastal tellis Friedrich II oma ametlikult õukonnaarhitektilt Knobelsdorffilt esimesed ehitusprojektid.[2]
Friedrich II Suur ja Friedrichi rokokoo
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich II Suur oli Preisimaa kuningas ajal, kus Euroopas olid klassidevahelised pinged teravnemas ja kulutused sõjapidamisele suurenenud.[1] Friedrich II Suure valitsusajal hakati rohkem panustama Preisimaa kultuuriellu ja arhitektuuri, mida hakati nimetama ka "friedrichilikuks rokokooks". Friedrich II Suure õukonnaarhitekt Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff hakkas Preisimaa kuninga ambitsioonikaid ideid ellu viima.[3] Friedrichi II soovis arhitektuuris kuvada end kui kunstide ja teaduse edasiviija.[1] Friedrich II ja Knobelsdorffi rokokoo stiilis projektidesse panustas sisekujunduses šveitsi meister Johann Melchior Kambly oma metallitöödega. Kambly tööd on näha Charlottenburgi palee pronksist kaunistuses ja Sanssouci palee skulptuurides ning dekoratsioonides. [4] Knobelsdorffi ja Friedrich II ajastu arhitektuur oli Kesk-Euroopa absolutistlike ideaalide sümbol. [5] Friedrich II osales aktiivselt oma tellimustööde planeerimises, mis tekitas õukonnaarhitekti ja monarhi vahel lahkarvamusi. [2]
Friedrichi foorum (Forum Fridericianum)
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich II Suure eesmärgiks oli luua Berliini Friedrichi foorum hooneansambliga, mis pidi saama Berliini kultuurseks keskuseks. Friedrichi idee pärines Vana-Rooma linnafoorumitest, kus ühiskondlikud hooned paiknesid ühes ansamblis. Knobelsdorffi foorumi visioon oli inspireeritud Rooma baroksetest väljakutest, nt Giovanni Lorenzo Bernini Peetri kiriku väljak.[1] Esimene hoone, mis püstitati foorumit planeerides oli 1742. aastal valminud Berliini riigiooper. Friedrich plaanis ehitada foorumile uue kuningapalee, kuid uus kuninglik residents, Sanssouci loss, ehitati hoopis Potsdami. Foorumile ehitati Kuninglik Raamatukogu (1775–1780) ja Püha Hedvigi kirik (1747–1773). Foorumi planeering realiseerus vaid osaliselt ning seda peamiselt majanduslikel põhjustel.[6][1]
Berliini riigiooper
[muuda | muuda lähteteksti]
Berliini riigiooper oli värskelt troonile asunud Friedrich II esimene suur projekt Knobelsdorffile. Ooperihoones taheti korraldada nii õukonnaüritusi kui ka ooperietendusi. Itaalia oli 18. sajandil Euroopa kultuurne keskus, sh teatrikultuuri keskus, mistõttu oli Friedrich II motiveeritud oma võimu demonstreerimiseks, rajada Berliini oma ooperihoone. Ooperilava ja lavatehnikat paigaldas Veneetsiast päris Jacopo Fabri.[1] Berliini riigiooper avati 1742. aastal. Ooperihoone esimene korrus oli jaotatud kolmeks: Apollo, teatri (ka Parterre[1]) ja Korintose saal.[6] Apollo saalis on Knobelsdorffi käekirja kõige paremini näha, teisi saale dekoreerisid Johann August Nahl ja Johann Christian Hoppenhauft. [1] Ooperihoones on näha mõjutusi Inglise palladionismist, nt klassikaline kolmnurkviil ja sambad. [2] Riigiooperi hoone esifassaadil on nišid skulptuuridega. Kolmnurkviilul on ladina keeles Fridericus rex apollini et musis, mis tähendab "Kuningas Friedrichilit Apollonile ja muusadele".
Berliini riigiooperi hoone sai sõdade jooksul kannatada ning rekonstruktsiooniga alustati 1955. aastal.[5]
Charlottenburgi palee
[muuda | muuda lähteteksti]
Charlottenburgi palee Berliinis oli Friedrich II Suure ametlik residents. Knobelsdorffilt tellis kuningas 1740. aastatel palee idatiiva ümberehituse. "Kuldne galerii" idatiiba dekoreeriti võimsate kullatud voluutide, taime- ja lillekujutistega ning on tänaseni üks peenemaid rokokoo banketisaale Euroopas.[2]
Sanssouci loss
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Potsdami linnas asuvat Sanssouci lossi peetakse von Knobersdorffi tippteoseks. Lossi ehitus kestis kaks aastat ning valmis 1747. aastal. Lossi ümbritseb suursugune prantsuse stiilis[5] park koos viinamarjaistandustega. Kolme tiivaga lossi fassaadil on 16 kullatud pilastrit skulptuuridega ja kuppel, mis oli inspireeritud Rooma Panteonist. Sanssouci nimi on tulnud prantsuse keelest sans souci ('ilma mureta'). Friedrich II planeeris osaliselt lossi ise ja sellest sai "friedrichiliku rokokoo" sümbol. Knobelsdorff ja Friedrich II sattusid ehituse ajal eriarvamustele kõrgendatud vundamendi ja keldri osas, kuid domineerima jäi Friedrichi visioon. Nii fassaadi- kui ka sisedekoratsioonid oli inspireeritud antiikaja ainestikust. [3] Lossiruumid oli hilisbarokses ja palladionistlikus stiilis. Ruume on kaunistatud rokokoo stiilis kullatud taimede, lillede, muusikainstrumentide, inimeste, lindude ja loomakujutistega. Lossis on mitmeid antiikaja jumalate skulptuure.[1][5] Lossi tagust aeda ümbritsevad kolonnaadid.
Sanssouci loss jäi Friedrichi armastatud suveresidentsiks, ta suri seal ja hiljem maeti ümber Sanssouci lossiaeda.[2]
Tiergarteni pargid Berliinis ja Knobelsdorffi meierei
[muuda | muuda lähteteksti]1741. aastal alustas Knobelsdorff Berliini Tiergarteni parkide ümberkujundamist. Friedrich I ajal olid pargid jahialadeks. Poeg Friedrich II ei olnud huvitatud jahipidamisest ning soovis pargid muuta kohalikele elanikele meeldivaks ajaveetmiskohaks. Friedrich II lasi parkidesse rajada uued alleed ja kõnniteed koos uhkete antiikaja jumalate skulptuuridega. Tiergarteni parkidesse istutati palju uusi erinevaid puid ja taimi, et pakkuda pealinnas maaelu idülli. Knobelsdorff ostis endale pargis asuva maatüki ja lasi endale ehitada ühekorruselise suveresidentsi, mida kutsuti Knobelsdorffi meiereiks. Knobelsdorffi meiereid kaunistasid maalid Knobeldorffi õpetaja Antoine Pesnelt. Peale Knobelsdorffi surma müüsid ta tütred maalapi koos majaga maha.[1]
Tähtsus kunstiajaloos
[muuda | muuda lähteteksti]Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff on läinud ajalukku Friedrich II Suure õukonnaarhitektina ja friedrichiliku rokokoo loojana. Friedrichilik rokokoo oli sümbioos üle Euroopa levivatest ehituskunsti stiilidest. Knobelsdorffi peetakse üheks silmapaistvamateks 18.sajandi Preisimaa arhitektiks palladionismi esindajana. Palladionism ja hilisbarokk Preisimaal leidis oma lõpu koos Knobelsdorffiga.[1] Knobelsdorffi loometöö koos Friedrich II Suurega näitlikustab, kuidas sooviti arhitektuuriga mõjutada monarhi kuvandit.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 Kadatz, Hans-Joachim (1983). Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff (saksa). Leipzig: VEB E.A Seemann Verlag. Lk 19–44, 125–136, 200–202, 226–228, 243-265 (pildid), 341–343, .
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ehrenfried, Kluckert; Toman (toim.), Rolf (2013). Baroque. Architecture. Sculpture. Painting (inglise). H.Fullmann. Lk 198–199.
- ↑ 3,0 3,1 Borngässer, Barbara; Toman, Rolf (2003). Baroque and Rococo (inglise). Feierabend. Lk 142–143. ISBN 3936761574.
- ↑ Locker, Tobias (2016–2017). "Frederician Rococo at the Service of the German Empire:
The 1900 Paris World's Fair
and the Decorative Arts". Acta/Artis. Estudis d’Art Modern. 4-5. academia.edu. Lk 92–93. Vaadatud 16.11.2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: kuupäeva vorming (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Mielke, Georg (1982). Barock (saksa). Leipzig: VEB E. A Seemann Verlag. Lk 61–64.
- ↑ 6,0 6,1 Schmitz, Frank (juuli–august 2005). "Kleine Baugeschichte der Staatsoper Unter den Linden" (PDF). staatsoper-berlin.de (saksa). Vaadatud 20.11.2023.[alaline kõdulink]