Dimetüülsulfoksiid
Dimetüülsulfoksiid (DMSO) ehk (metaansulfinüül)metaan (CH3)2SO (M = 78,13 g/mol) on väävelorgaaniline aine. DMSO on värvitu lõhnatu vedelik, kuid võib sisaldada halva lõhnaga dimetüülsulfiidi ebapuhtusena. Sulamistemperatuur on 18,5 °C ja keemistemperatuur on 189 °C. Tihedus on 1,1 g/ml[1]. DMSO on veest viskoossem (2,47 mPa·s, 20 °C[2]). Kõrgelt niiskustimav, lõpmatult seguneb vees. DMSO-t kasutatakse peamiselt lahustina, olles polaarne ja aprotoonne, lahustab nii paljusid orgaanilisi kui ka anorgaanilisi aineid.
Omadused
[muuda | muuda lähteteksti]DMSO tautomeriseerub sulfooniumvormiks: (CH3)2SO ↔ (CH3)2S+O–. Lewise alus. DMSO on ligandiks koordinatsioonikeemias, moodustades komplekse, nt RuCl2(dmso)4[3]. DMSO-t saab ka deprotoneerida väga tugevate alustega, nt naatriumhüdriidiga, moodustub dimsüülanioon: CH3S(O)CH2–[1].
Tootmine
[muuda | muuda lähteteksti]DMSO-t toodetakse dimetüülsulfiidi oksüdeerimisel hapniku või lämmastikdioksiidiga katalüsaatori manulusel[1].
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]DMSO on levinud lahusti. Kuna ta läbistab nahka, kasutatakse DMSO-t ravimite transdermaalseks transpordiks. DMSO takistab ka jääkristallide teket, mistõttu kasutatakse teda krüobioloogias.
Orgaanilises keemias kasutatakse DMSO-t lisaks lahustina ka oksüdeerijana Swerni-laadsetes reaktsioonides (Albright-Goldmani, Parikh-Doeringi ja Pfitzner-Moffatt oksüdeerimised), nendes kõigis ta ise redutseerub dimetüülsulfiidiks.
Ohutus
[muuda | muuda lähteteksti]DMSO-t peetakse üsna ohutuks lahustiks, kuid naha peale sattudes võib suus tekkida küüslaugumaitse.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Roy, K.-M. Sulfones and Sulfoxides. Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry. Weinheim: Wiley-VCH, 2000. doi:10.1002/14356007.a25_487
- ↑ PubChem. Dimethyl sulfoxide. https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/Dimethyl-Sulfoxide (vaadatud 1.11.2024)
- ↑ James, B. R., Ochiai, E. & Rempel, G.I. Ruthenium (II) halide dimethylsulphoxide complexes from hydrogenation reactions. Inorg. Nucl. Chem. Lett., 1971, 7(8), 781–784. doi:10.1016/0020-1650(71)80091-0