Cesvaine kihelkond

Cesvaine kihelkond (saksa keeles Sesswegen Kirchspiel, läti keeles Cesvaines draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Võnnu vojevoodkonnas, Rootsi Liivimaal ja Võnnu kreisis.

Ajalugu

Cesvaine kihelkonda mainitakse allikais esimest korda 1429. aastal. 1456. aastani kuulus selle koosseisu ka Bērzaune, ajuti oli selle osa Liezēre kihelkond. 1845−1847 läks õigeusku üle umbes 2000 lätlast, kellele ehitati kirikud Bučauskasse ja Kārzdabasse. Kirikut ja preestrit on esmamainitud 1417. aastal. Kirikut on mainitud veel 1643. aastal, kuid hiljem see hävis. 1680−1758 asus Cesvaines puidust kirik, mis 1765. aastal kivikirikuks ümber ehitati. 1879. aastal ehitati uus ja suurem, 1000-kohaline kirik.^[1]

Cesvaine kihelkonna mõisad

Aizkuja (Aiskuje) rüütlimõis
Apeltiene (Appelthen) rüütlimõis
Biksēre (Libbien) rüütlimõis
Bučauska (Butzkowsky) rüütlimõis
Cesvaine (Pastorat Sesswegen) kirikumõis
Cesvaine (Schloß Sesswegen) rüütlimõis
Dzelzava (Selsau) rüütlimõis
Graši (Alt-Geistershof, varem Geistershof) rüütlimõis
Kārkli (Neu-Geistershof) rüütlimõis, hiljem Graši karjamõis
Kārzdaba (Kerstenbehm) riigimõis
Kraukļi (Gravendahl) rüütlimõis
Kroņamuiža (Kronenhof) rüütlimõis, hiljem Dzelzava karjamõis
Kūrēni (Engelhardtshof) rüütlimõis, hiljem Graši karjamõis
Kusa (Kussen) rüütlimõis
Lode (Lohdenhof, ka Thielen) rüütlimõis
Oļi (Ohlenhof) rüütlimõis

Viited

↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 588.

Kirjandus

Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 588.
Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 379.
Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 193–198.
Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk 267–268.
von Hagemeister, Heinrich (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1. Riga: Eduard Frantzen. Lk 230–239.

[1] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 588.

[1]