Avalik haldus

Avalik haldus on täidesaatva riigivõimu tegevus. Avalik haldus keskendub riigi tegevuse korraldamisele, selle institutsionaalsele aspektile.

Õigusalases kirjanduses on tüüpilised järgmised avaliku halduse määratlused:

avalik haldus formaalses mõttes on haldusorganite kogu tegevus, vaatamata selle materiaalsele sisule. Siia kuuluvad peale materiaalselt mõistetud halduse ka teised riikliku tegevuse liigid;
avalik haldus materiaalses mõttes on haldustegevus, s.o riikliku tegevuse liik, mida teostavad peamiselt haldusorganid ja teised haldusinstitutsioonid. Avalik haldus materiaalses mõttes on täidesaatev tegevus, mis on riigi üks põhifunktsioone;
avalik haldus organisatsioonilises mõttes. See on avalik haldus haldusorganisatsiooni tähenduses, mis koosneb avaliku halduse kandjatest, haldusorganitest ja muudest haldusinstitutsioonidest. Avaliku halduse kandjaks võib olla riik või mõni muu avaliku võimu kandja, näiteks kohalik omavalitsus.

Uus avalik haldus

Uus avalik haldus (New Public Management – NPM) on nimetus, millega peetakse silmas 1980. aastatel alguse saanud avaliku sektori reforme, mille peamine eesmärk oli muuta avalike institutsioonide töö efektiivsemaks näiteks läbi personalireformide, erasektori praktikate ülevõtmise, tulemusnäitajate kasutamise, era ja avaliku sektori organisatsioonide koostöö tihendamise ja ametkondade loomise ministeeriumide juurde.^[1]^[2] NPM reformid said alguse Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ja Uus-Meremaal toimunud reformidest, mis on nüüdseks levinud üle maailma. Tegemist on reformide kogumiga, mitte ühe konkreetse reformi mudeliga. Kõik reformid on saanud alguse vajadusest vastata tol ajal esile kerkinud poliitilistele väljakutsetele, tagamaks senisest efektiivsema täidesaatva riigivõimu tegevuse nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. ^[2] Peamised väljakutsed, mis 1970. aastate lõpus esinesid, puudutasid finantskriise, administratiivprotseduuride vähest paindlikkust ja agiilsust, vähenevat usaldust avalikkuse poolt ning reformide ja muutuste vajadusi kohalikul tasandil. ^[1]

Põhielemendid^[2]

Organisatsiooni struktuur. Avaliku sektori institutsioonide struktuuride muutmiseks sooviti vähendada hierarhiat juhtimises, delegeerida vastutust madalamale tasandile ning muuta poliitiliste ja juhtivate töötajate rolli asutuses läbi täiendavate töökohtade loomise juhtimisstruktuuris, ülesannete delegeerimiseks. Siia alla kuuluvad ka täiendavate rakendusüksuste loomine asutuse-siseselt ja ka väliselt. Näiteks ametkondade loomine või uue osakonna tööle panemine.

Juhtimisinstrumendid. Erasektori kogemustest tulenevalt sooviti suurendada efektiivsust ja keskenduda sisendi asemel rohkem väljundile. Selle tarbeks loodi eri riikides tulemuspalga süsteemid ühes mõõdikutega ning leiti võimalusi täiendavate toodete ja teenuste turule toomiseks ettevõtliku organisatsioonikultuuri viljelemiseks.

Eelarvereformid. Peamine eesmärk on varasemast rohkem sarnaneda erasektori eelarvestamise meetoditele/mudelitele. Sellega kaasneb näiteks kulupõhine(tekkepõhine) eelarvestamine ning kasumiaruannete juurutamine.

Kodanike osalus. Kodanike senisest suurem kaasamine on uue avaliku halduse üks olulisimaid alustalasid lisaks erasektori kogemustest õppimisele. Seda on võimalik juurutada läbi e-osaluse juurutamise, erinevate nõuandvate organite kokku kutsumise ning esindusühingute kaasamise otsustusprotsessidesse.

Kvaliteedijuhtimine ja kliendikesksus. Teenuste pakkumise juures on oluliseks osaks kliendi tagasiside ja rahulolu, millega ühes on vaja senised teenused ümber mõtestada. Lahendusteks on ühe ukse teenus, mis muudab tarbija jaoks soovitavad teenused ühest kohast kättesaadavaks, e-valitsemise juurutamine ja kodanike jaoks teenuste kättesaadavuse parandamine ning teenusetaseme lepingute loomine.

Erastamine ja turustamine. Täiendava konkurentsi loomiseks ning avaliku sektori suuruse vähendamiseks leitakse täiendavaid võimalusi ava- ja erasektori koostööks ning seniste ülesannete välja delegeerimiseks lepingutega. Hinnatakse üle, milliseid avalikke teenuseid peab pakkuma riik ning mida on võimalik erastada.

Erinevused riigiti

Olgugi et põhiline kontseptsioon uuel avalikul haldusel on ühine, kasutavad eri riikide poliitikud erinevaid elemente ning vajadused erinevad samuti riigiti suurelt. Lisaks on NPM reformid tänapäevaks aeglustunud, omades hiilgeaega enne sajandivahetust. Tugeva erandina on võimalik välja tuua Balti riike, kes Nõukogude võimu alt vabanedes on implementeerinud NPM reforme riigisektori ehitamisel tugevalt ka pärast sajandivahetust, mille indikatsioone on võimalik näha ka tänapäeval (asutuste konsolideerimine, ülesannete delegeerimine, e-valitsemine jne). ^[1]

Mõned riigid (Suurbritannia ja Uus-Meremaa) on kasutanud väga mitmeid NPM põhimõtteid oma riigi avaliku halduse reformimisel, mistõttu on muutused väldanud mitu kümnendit. Teised riigid, nagu Põhjamaad, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania, on valinud kindla elemendi elementide "tööriistakastist" ning võtnud selle aluseks muutuste elluviimisel. ^[1]

Uue avaliku halduse põhimõtete rakendamine erineb riigiti suurelt. Riigiti võivad esineda suured erinevused ka sektorite vahel, mis muudab põhimõtete rakendamise keerulisemaks. Tulemuspõhiseid meetmeid on kergem rakendada väiksemas organisatsioonis, mis osutab mõnda üksikut teenust (näiteks Transpordiamet) versus suures ja komplekses organisatsioonis nagu tervishoid (Terviseamet) või haridus (Haridus- ja Noorteamet). Lisaks on riigiti väga erinev korruptsioonitase avalikus sektoris, mis muudab poliitilise tasandi soovi muutusteks väga vastuoluliseks rakendajate soovidega. Ka valdkonniti erineb töötajate kvalifikatsioon. Näiteks arstide ja advokaatide veenmine erasektori meetodite juurutamiseks võib osutada keeruliseks, sest nad võivad leida, et nende senised standardid ja töömehhanismid on kõrged ja professionaalsed ning hästi toimivad. Kõige selle tõttu ei ole võimalik viidata ühele konkreetsele NPM reformile, vaid pigem tuleb rääkida kontseptsioonist, mida on igal riigil võimalik rakendada vastavalt enda keskkonnale.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Christopher Pollitt, Sandra van Thiel, Vincent Homburg (2007). "New Public Management in Europe" (PDF). Vaadatud 13.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Kuno Schedler, Isabella Proeller (2002). "The New Public Management: A perspective from mainland Europe" (PDF). Routledge. Vaadatud 13.01.2022.

Välislingid

Urmas Arumäe, Mari Männiko, Peeter Kutman. "Avaliku halduse ülesannete ja -funktsioonide täitmise võimalikkusest Eesti eraõiguslike isikute ja/või välisriikide eraõiguslike isikute ja/või -avaliku halduse kandjate poolt". Jaanuar 2000

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Christopher Pollitt, Sandra van Thiel, Vincent Homburg (2007). "New Public Management in Europe" (PDF). Vaadatud 13.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Kuno Schedler, Isabella Proeller (2002). "The New Public Management: A perspective from mainland Europe" (PDF). Routledge. Vaadatud 13.01.2022.

[1]

[2]