Auto (žanr)

Auto (hispaania keeles auto sacramental) oli ühevaatuseline armulaua sakramenti lahtimõtestav näidend 16.–18. sajandi Hispaanias ja Portugalis. Selle tegelasteks olid näiteks Usk, Lootus, Õhk, Patt, Surm ning muud voorused, pahed ja elemendid; muid tegelasi mõnikord ei olnudki.

Autosid etendati Kristuse ihu ja vere püha ajal linnaväljakuil tasuta. Etendusele eelnes mööda peatänavaid kulgev protsessioon. Majad, millest protsessioon möödus, olid dekoreeritud. Preestrid kandsid hiilgava baldahhiini all hostiat. Sellele järgnesid usklikud, kelle seas oli Madridis sageli ka kuningas ja õukond. Seisusevahesid ei tehtud. Kõige lõpuks tulid ilusate vankritega etenduses osalevad näitlejad avalikest teatritest. Tavaliselt peatus protsessioon mõne aukandja maja ees, kusjuures preestrid toimetasid teatud tseremooniaid ja rahvas põlvitas nagu kirikus. Lõpuks etendati auto nii suure hiilgusega, kui linna jõukus võimaldas.

Autod avaldasid inimestele tugevat muljet.

Ajalugu

Juba 13. sajandil olid religioossed etendused Hispaanias rahva seas populaarsed. Tavaliselt olid need lihtsad dialoogid, mida etendati kirikupühade, näiteks jõulude, ülestõusmispüha ja Kristuse vere ja ihu püha ajal.

Aastal 1504 kirjutas portugallane Gil Vicente esimese armulaua sakramendile pühendatud auto "Auto de São Martinho". Selliseid autosid kirjutati kogu 16. ja 17. sajandil. Täiuseni viis selle žanri hispaanlane Pedro Calderón de la Barca.

Enne Gil Vicentet paistis taoliste näidenditega silma hispaanlane Juan del Enzina. Auto kõrgaja autorite seas oli ka Lope de Vega, kes kirjutas neid vähemalt nelisada. Neist on järel üksikud; parimate seas on "Lõikus" ja "Hunt lambanahas". Siis tuli Montalván, kelle tuntuim auto on "Polyphemos", Valdivielso ja kes kirjutas ka "Kadunud poja", ning lõpuks Calderón.

Calderóni pärandis on umbes 70 autot, millest tuntumad on kirjanduslikult kõrgetasemeline "Jumalik Orpheus", "Andumus missale" ja "Noa laeva vangipõlv".

Portugalis kirjutasid autosid teiste seas Luís de Camões ja Dom Francisco Manuel de Mello.

Autod avaldasid publikule tugevat muljet.

Aastal 1765 keelas Carlos III autode avaliku esitamise, kuid väiksemates linnades etendati neid veel aastaid.

Vaata ka

Välislingid