Apuulia krahvkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2020) |
Apuulia ja Calabria krahvkond, hiljem Apuulia ja Calabria hertsogkond, oli Guillaume de Hauteville'i poolt aastal 1042 asutatud normannide riik Gargano, Capitanata, Apuulia, Campania ja Vulture territooriumitel.
Apuulia ja Calabria krahvkonnast sai hertsogkond, kui Robert Guiscard ülendati paavst Nicolaus II poolt aastal 1059 Apuulia ja Calabria hertsogiks. Hertsogkond kaotati aastal 1130, kui viimane Apuulia ja Calabria hertsog Roger II sai Sitsiilia kuningaks. Hertsogitiitlit kasutati seejärel hooti Sitsiilia kuningriigi ilmse pärija tiitlina.
Pikemalt artiklis Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse, Hauteville
Krahvkonna loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Guillaume I de Hauteville, kes naasis septembris 1042 Melfisse, tunnistati kõigi normannide poolt kõrgeimaks juhiks. Ta pöördus langobardist Salerno vürsti Guaimario IV ja Aversa krahvi Rainulf Drengot poole ning pakkus mõlemale liitu. Kahe normanni perekonna, Altavilla ja Drengot ühinemisel pakkus Guaimario vallutustele ametlikku tunnustust ja aasta lõpul kohtus langobardide ja normanni parunite koosolek Melfis Rainulfi ja Guillaume'iga, mis lõppes järgmise aasta (1043) alguses. Sellel kohtumisel kinnitas Guaimario V di Salerno Hauteville'i domineerimist Melfi üle. Guillaume de Hauteville moodustas oma valdustest teise tuumiku ja eraldas end Rainulfist, Campania territooriumite peast. Kõik esindatud parunid pakkusid vasallina tribuuti Guaimariole, kes tunnistas Guillaume I de Hauteville'i esimeseks Apuulia krahviks. Sidemete tugevdamiseks pakkus ta abielu Guido di Sorrento tütre Guida'ga. Guaimario kinnitas krahvitiitli ka Rainulfile, luues Apuulia krahvkonna.
Guillaume sätestas, et krahvkonna esimene pealinn ja krooni kodu peab olema Melfi, linn, mis peab jääma väljapoole jagunemisi. See võis jääda pealinnaks neljakümneks aastaks enne Salernosse viimist: linnasüda jagati 12 ringkonnaks, igas palee ja krahv kontrolliga selle linnaosa üle.
Apuulia ja Calabria hertsogkond
[muuda | muuda lähteteksti]1059. aastal sai Apuulia ja Calabria krahvkonnast, Apuulia ja Calabria hertsogkond, kui Robert Guiscard ülendati Apuulia ja Calabria hertsogiks.
Robert Guiscard alustas oma Apuulia ja Calabria krahvivalitsust kohese sõjaretkega Calabrias. Selle katkestas lühidalt tema kutsumine Melfi kirikukogule 23. augustil 1059, kus ta Apuulia ja Calabria hertsogiks nimetati. Seejärel naasis ta Calabriasse hiljem samal aastal, kus tema väed Cariatit piirasid. Linn alistati hertsogi saabudes ja enne hooaja lõppu alistati ka Rossano ja Gerace. Tähtsatest poolsaare linnadest jäi ainult Reggio Bütsantsi kätte, kui Robert naasis talveks Apuuliasse. Apuulias eemaldas ta Bütsantsi garnisoni Tarantost (kuigi ajutiselt) ja Brindisist. Kui ta naasis aastal 1060 Calabriasse, oli see suuresti Sitsiilia sõjakäigu käivitamine. Reggio langemine nõudis pikka ja rasket piiramist. Roberti vend Roger valmistas siiski vahepeal piiramismasinaid.
Pärast Reggio langemist põgenes Bütsantsi garnison Reggio saarekantsi Scillasse, kus nad kergesti alistati. Rogeri väike rünnak üle väina Messinasse tõrjuti ja Robert kutsuti tagasi suurte Bütsantsi jõudude tõttu Apuulias, kelle oli saatnud Kōnstantinos X Doukas 1060. aasta lõpul. Katepano Miriarca juhtimisel võtsid bütsantslased tagasi Taranto, Brindisi, Oria ja Otranto. Jaanuaris 1061 piirati normannide pealinna Melfit. Mais surusid kaks venda bütsantslased siiski välja ja kehtestasid Apuulias rahu.
Robert Guiscard ja tema noorem vend Roger Bosso tungisid esimest korda Sitsiiliasse mais 1061, ületades Reggio di Calabria ja piirates Messinat, et kontrollida strateegiliselt elulist Messina väina. Robert ründas taas Palermot aastal 1071, kuid ainult linn langes ja mitte selle kants. Ta nimetas Rogeri Sitsiilia krahviks Apuulia hertsogi vasallina. Kants langes jaanuaris 1072. Saare jagamisel oma vennaga jättis Robert endale Palermo, pool Messinat ja Val Demone, ülejäänud, sealhulgas veel vallutamata alad, jäid Roger I-le.
1078. aastal sõlmis Robert Guiscard dünastilised sidemed Barcelona krahvkonnaga, naites tütre Matilda Barcelona krahvi (1076–1082) Ramon Berenguer II-ga.
Pärast bütsantslaste väljaajamist Apuuliast ja Calabriast (nende Langobardia thema) unistas Robert Guiscard rünnakust Bütsantsi valdustele Balkanil, Kreekas endas; bütsantslastel olid aga toetajad Abelardo ja Ermanno, krahv Umfredo varatu poeg ja Roberti vennapojad. Normannide invasiooni vastu sõlmis Bütsantsi keiser Alexios I Itaalia normannide vastase liidu Veneetsia vabariigi ja Saksa kuningas Heinrich IV-ga, vältimaks normannide kontrolli Otranto väina üle.
Robert võttis oma esimese Balkani-retke ette mais 1081, kui ta lahkus Brindisist umbes 16 000 mehega ning vaatamata esimesele kaotusele Veneetsia laevastikule Durazzo juures vallutas veebruaris 1082 Korfu ja Durazzo, alistades oktoobris (1081) isegi keiser Alexios I Dyrrhachiumi lahingus. Roberti poeg Bohémond omandas mõneks ajaks Tessaalia ja püüdis Roberti äraolekul edendada 1081.–1082. aasta vallutusi, kuid ebaõnnestus selles lõpuks.
Rooma paavstiga investituuritülis olev Saksa ja Itaalia kuningas Heinrich IV tungis aga märtsis 1084 Robert Guiscardi toetavasse Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui paavst Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrich IV-t keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks vastupaavst Clemens III poolt. Seejärel tungis Robert Guiscard Rooma, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma.
Robert naasis seejärel aastal 1084 vallutusi taastama Balkanile, lõi Veneetsia laevastikku 3. merelahingus ja hõivas Korfu ja Kefalloniá, kus ta suri palavikku 15. juulil 1085. Väike linn Fiskardo Kefalliníal on tema järgi nimetatud. Normannide juhi, Apuulia ja Calabria hertsogi Robert Guiscardi surm 1085. aastal leevendas veidi normannide survet Bütsantsile.
Robert Guiscardi poeg Taranto vürst (1088–1111) Bohémond I ei jätkanud vallutusi Kreekas, vaid naasis Itaaliasse, et vaidlustada Roberti järglus oma poolvenna Apuulia hertsogi (1085–1111) Roger Borsaga.
Pärast Roger II saamist Sitsiilia kuningaks aastal 1130 sai Sitsiiliast normannide võimu keskus. Apuulia ja Calabria hertsogkond kaotati aastal 1130, kui viimane Apuulia ja Calabria hertsog Roger II sai Sitsiilia kuningaks.
- Pikemalt artiklis Sitsiilia kuningriik
Krahvide ja hertsogite loend
[muuda | muuda lähteteksti]Guillaume'i peetakse tavaliselt esimeseks Apuulia ja Calabria krahviks. 1047. aastal võttis keiser Heinrich III Guaimariolt hertsogitiitli. Ta ristis Guillaume'i venna ja järglase Drogoni Dux et Magister Italiae comesque Normannorum totius Apuliae et Calabriae ja tegi temast keisri otsese vasalli.
- krahvid
- Guillaume I Raudkäsi 1042–1046
- Drogon 1046–1051
- Onfroi 1051–1057
- Robert Guiscard 1057–1059
- hertsogid
- Robert Guiscard 1059–1085
- Roger Borsa 1085–1111
- Guglielmo II 1111–1127
1127. aastal läks hertsogkond Sitsiilia kuningale.
- Roger II 1127–1134, ka Sitsiilia kuningas (1130–54)
- Roger III 1134–1148, eelmise poeg, tema vastu oli . . .
- Rainulfo 1137–1139, paavst Innocentius II ja keiser Lothar II kandidaat
- Guglielmo III 1148–1154, ka Sitsiilia kuningas (1154–66)
- Roger IV 1154–1161, eelmise poeg
Tiitel jäi pärast Roger IV surma vabaks. Selle võis olla taastanud lühikese eluga Guglielmo II poeg. Selle taastas kuningas Tancredi 1189. aastal oma vanemale pojale.