Anatoli Martšenko

Anatoli Martšenko
Sünniaeg	23. jaanuar 1938
Surmaaeg	8. detsember 1986 (48-aastaselt)
Amet	kirjanik, memuarist

Anatoli Tihhonovitš Martšenko (vene keeles Анатолий Тихонович Марченко; 23. jaanuar 1938 Barabinsk, Novosibirski oblast – 8. detsember 1986 Tšistopol, Tatari ANSV) oli Nõukogude Liidu dissident, kirjanik ja inimõiguste aktivist.

Elukäik ja tegevus

Ta sündis 23. jaanuaril 1938 Barabinskis Novosibirski oblastis. Isa oli masinisti abi raudteel ja ema raudteejaama koristaja, mõlemad olid kirjaoskamatud. Pärast kaheksat aastat koolis käimist langes ta koolist välja ja siirdus komsomolilähetusega Novosibirski hüdroelektrijaama ehitusele, kus omandas puurimismeistri eriala. Hiljem töötas ta mitmes Siberi hüdroelektrijaamas, Tomski oblasti kaevandustes ja Karaganda elektrijaamas.

1958. aastal süüdistatuna osalemises massikakluses kohalike tööliste ja asumisele saadetud tšetšeenide vahel (tegelikult ta ei osalenud, miilits lihtsalt vahistas kõik ühiselamus viibijad) saadeti ta kaheks aastaks vangi Karaganda tööparanduslikku laagrisse (Karlag). Pärast aastast vangistust põgenes ta ebainimlike olude tõttu laagrist ja elas ligemale aasta ilma dokumentide ja kindla elukohata. Ta üritas Turkmeenia kaudu põgeneda Iraani, kuid peeti 29. oktoobril 1960 piirivööndis kinni ja pisteti Ašhabadi KGB eeluurimisvanglasse. 3. märtsil 1961 mõistis Turkmeeni NSV Ülemkohus ta süüdi kodumaa reetmises ja määras talle kuueaastase vabaduskaotuse. Istus vangis Mordvas poliitvangide laagrites ja Vladimiri linna vanglas, kus tutvus teiste poliitvangidega. Vanglas olles haigestus ta raskelt ja kaotas kuulmise. Olles kõigest kaheksaklassilise haridusega, haris ta ennast laagris, tutvudes vangi mõistetud dissidentidest intellektuaalidega.

2. novembril 1966 vabanes ta vanglast ja asus laadijana tööle Vladimiri oblasti Aleksandrovi linnas. Laagritutvus kirjanik Juli Danieliga viis ta kokku Moskva dissidentliku intelligentsiga.

1967. aastal kirjutas ta oma vanglamälestustest raamatu "Minu tunnistus" ("Mои показания"). Raamat levis samizdat'i väljaandena juba samal 1967. aastal. Käsikiri toimetati välismaale, ning 1969. aastal ilmus ingliskeelne tõlge ("My Testimony"), mis leidis suurt vastukaja, tõestades läänemaailmale, et vangilaagrid eksisteerivad Nõukogude Liidus ka pärast Stalini surma. Raamat tõlgiti veel mitmesse keelde.

1968. aastal asus ta kirjutama avalikke kirju. 27. märtsil 1968 saatis ta avaliku kirja ajalehe Literaturnaja Gazeta peatoimetajale Aleksandr Tšakovskile, kes oli samal päeval avaldanud artikli, kus kurdeti, et dissidente toidetakse Nõukogude riigi kulul. Martšenko lükkas oma kirjas Tšakovski väited ümber, öeldes, et toiduportsjonid on minimaalsed ja et vangid teevad üle jõu käivat tööd. 17. aprillil saatis ta samateemalise avaliku kirja Nõukogude Punase Risti esimehele, NSV Liidu tervishoiuministrile, NSV Liidu Teaduste Akadeemia presidendile jmt juhtivale persoonile (nende hulgas ka kirjanikud Konstantin Simonov ja Jevgeni Jevtušenko). Oma kirjas kutsus ta neid üles nõudma poliitvangide olukorra avalikku uurimist. "Inimsusvastaste kuritegude lõpetamine on meie kodanikukohustus, inimliku südametunnistuse kohus. Kuritegu ei alga mitte krematooriumide suitsevate korstnate ega Magadanisse viidud vangide aurikutega. Kuritegevus algab kodaniku ükskõiksusega."

Jälgides sündmusi Tšehhoslovakkias (Praha kevad) kirjutas ta 26. juulil 1968 avaliku kirja paljudele ajakirjandusväljaannetele, kus ennustas, et Nõukogude Liit teeb Praha kevadele lõpu. Kaks päeva hiljem 28. juulil 1968 arreteeriti ta süüdistatuna passirežiimi rikkumises (elas Moskvas ilma sissekirjutuseta) ja saadeti Butõrka vanglasse. 21. augustil 1968 (samal päeval, mil Nõukogude Liit koos teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmetega tungis Tšehhoslovakkiasse) mõistis Moskva Timirjazovi rajooni rahvakohus talle antud "kuriteo" eest maksimumkaristuse – aasta vabadusekaotust range režiimiga koloonias.

Ta saadeti vangilaagrisse Permi oblastis. Ta oleks pidanud vabanema juulis 1969, kuid enne seda esitati talle uus süüdistus "Nõukogude Liidu laimamises". Kohtuistung Martšenko üle toimus 22. augustil 1969 Permi oblastis asuva Nõrobi vangilaagri raamatukogu lugemissaalis. Teda süüdistati sellistes väljendustes nagu "Nõukogude Liit rikub teiste riikide suveräänsust ja Nõukogude väed saadeti tankidega Tšehhoslovakkiasse vabadust tooma", "NSV Liidus puudub demokraatia; sõna-, ajakirjandusvabadust ja loovust ei eksisteeri", Hiina-Nõukogude piiril toimunud sündmuste eest (märtsi algul 1969 toimus Ussuuri jõel asuva Damanski saare juures relvakokkupõrge Nõukogude Liidu ja Hiina vägede vahel) on süüdi Nõukogude Liit. Lisaks nendele avaldustele süüdistati Martšenkot tööst teatamisest keeldumises ja arestikambris viibimisel teatamises: "Kommunistid on joonud kogu minu vere." Ta mõisteti süüdi "Nõukogude ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi rüvetava laimu levitamises” ja talle määrati kaks aastat vabadusekaotust range režiimiga koloonias.

Paljud tema tuttavad ei uskunud teda vanglat üle elavat, arvestades tema kehva tervist. Sellegipoolest vabanes ta augustis 1971 vangistusest. Nüüd järgnes asumisele saatmine, kusjuures Martšenkole anti võimalus kohta valida. Tema valikuks osutus Irkutski oblastis asuv Tšuna linn, kus oli asumisel Juli Danieli endine elukaaslane Larissa Bogoraz, kes oli sinna saadetud neljaks aastaks, pärast seda, kui ta protesteerides Nõukogude Liidu sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse augustis 1968 Moskvas arreteeriti. Martšenko abiellus temaga enne septembrit 1972, kui värske abielupaar asus elama Kaluga oblastis asuvasse Tarusa väikelinna. Martšenko renoveeris nende eluasemeks lagunenud ja mahajäetud puumaja ning töötas katlakütjana kohalikus vabrikus. Sellel talvel sündis neil poeg Pavel.

Kuna Tarusa asus kõigest 100 km kaugusel Moskvast, taastasid nad sidemed pealinna dissidentliku seltskonnaga, keda oli järjest enam võimude poolt represseeritud. 23. augustil 1973 saatis ta kirja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, kurtes ühe Nõukogude vanglas istuva kirjaniku saatuse üle. Kirjas Lääne-Saksa liidukantslerile Willy Brandtile hoiatas ta pingelõdvendusega seotud ohtude eest (Nõukogude Liit kasutab olukorda ära). 10. detsembril 1974 kirjutas ta kirja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Nikolai Podgornõile, kus ta teatas oma loobumisest Nõukogude kodakondsusest ja kavatsusest emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Vastuseks julgustasid võimud teda taotlema Iisraeli viisat, mida Nõukogude Liit oleks saanud kasutada propaganda eesmärkidel. Seetõttu keeldus Martšenko koostööst, ehkki oleks võinud Nõukogude Liidust välja saades hõlpsasti oma sihtkohta muuta.

Vastusena tema igasugusele koostööst keeldumisele vahistati ta 26. veebruaril 1975 oma kodus Tarusas ja talle esitati süüdistus eelmisel suvel talle kehtestatud "haldusjärelevalve" meetmete rikkumise eest. Vanglas alustas ta näljastreiki. 31. märtsil 1975 toimus tema üle Kaluga linna rahvakohtus istung, selleks ajaks oli ta nälginud juba viis nädalat. Kohus saatis ta neljaks aastaks asumisele, asumiskohaks jällegi Tšuna Irkutski oblastis. Ta jätkas nälgimist ka pärast kohtuistungit, lõpetades alles 53. päeval, kui olukord oli läinud eluohtlikuks. Tema transport Siberisse kulges Sverdlovski, Novosibirski ja Irkutski vanglate kaudu ning kestis paar kuud.

Tšunas asus ta tööle palgikäitlejana saeveskis. Oktoobris 1975 lõpetas ta oma teise teose "Tarusast Siberisse", kus ta käsitleb oma äsjast kohtuprotsessi ja näljastreiki (ilmus 1980 Ameerika Ühendriikides pealkirjaga "From Tarusa to Siberia"). 1976. aastal oli ta üks Moskva Helsingi grupi asutajatest, millest kujunes juhtiv inimõiguste eest võitlev organisatsioon Nõukogude Liidus.

Septembris 1978 asumiselt vabanedes pöördus ta tagasi Moskvasse, kus ta seati võimude poolt valiku ette: kas emigreeruda välismaale või minna vangi, kuid ta ignoreeris seda. Sel perioodil kirjutas ta oma viimase raamatu "Ela nagu teised" ("Живи как все"), milles käsitleb oma eluperioodi aastatel 1966-1969.

Märtsis 1981 arreteeriti ta Moskvas viimast korda ja saadeti Vladimiri linna vanglasse. 4. septembril 1981 mõistis Vladimiri oblasti kohus talle "nõukogudevastase agitatsiooni" eest kümme aastat vabadusekaotust koos viieaastase asumisele saatmisega. Kohtus teatas ta, et peab NLKP-d ja KGB-d kuritegelikeks organisatsioonideks. Tema elu viimasest viiest aastast on vähe teada. Oma vangistuse esimesel perioodil kandis ta karistust Permi oblasti poliitiliste vangide laagris. Detsembris 1984 peksid valvurid teda metsikult. Oktoobris 1985 saadeti ta Tšistopoli vanglasse, kui "kinnipidamisrežiimi pahatahtlik rikkuja." 4. augustil 1986 alustas ta oma viimast näljastreiki (samal päeval saatis ta kirja Helsingi lõppakti konverentsile Viinis. Ta suri näljastreigi tagajärjel 8. detsembril 1986 Tšistopoli vangla haiglas.

Tema naine ja 13-aastane poeg sõitsid Tšistopoli, kuna keelduti lubamast teda matta Moskvasse. 12. detsembril 1986 maeti Martšenko Tšistopoli vangla lähedale õigeusu kalmistule. Tema abikaasale Larissa Bogorazile keelduti väljastamast surmatunnistust ja ta kirjutas hauale pandud männipuust ristile Anatoli Martšenko nime pastapliiatsiga.

1988. aastal hakkas Euroopa Parlament välja andma Sahharovi mõttevabaduse auhinda, selle esimesed kaks laureaati olid Nelson Mandela ja postuumselt Anatoli Martšenko. Auhinna võttis 10. detsembril 1988 Strasbourgis asuvas Euroopa Parlamendi hoones vastu tema abikaasa Larissa Bogoraz. Auhinda kätte andes ütles Nõukogude tuumafüüsik ja inimõiguslane Andrei Sahharov oma kirjas: "Oma raamatus "Minu tunnistus" rääkis Martšenko esimesena tõtt Stalini-järgsete töölaagrite ja vanglate kohta. Tema raamatust sai üks meie riigi inimõigusliikumise alustalasid. Oma moraalivaimuga vägivallatu õiglusvõitluse kaudu ning püüdlusega varjamata ja täieliku tõe poole äratas raamat repressiivorganite viha autori vastu. Terve tema hilisem elu ja traagiline surm Tšistopoli vanglas oli nende viis talle selle tõe, selle vankumatuse ja kõrge moraalse põhimõtte eest tagasi maksta. Martšenko elu ja töö on tohutu panus demokraatia, inimlikkuse ja õigluse saavutamiseks."

Teosed

• Anatoly Marchenko (translator Michael Scammell), "My Testimony" (Dutton, New York, 1969)
• Anatoly Marchenko (editor Joshua Rubenstein), "From Tarusa to Siberia" (Strathcona, Michigan, 1980)
• Anatoly Marchenko (translator Paul Goldberg), "To Live Like Everyone" (Henry Holt & Co., New York, 1989)

Tunnustus

• 1988 Sahharovi mõttevabaduse auhind (postuumselt)