Mine sisu juurde

Aa-laava

Allikas: Vikipeedia
Vana aa-laava
Aa-laava moodustumine

Aa-laava ['a'a] on teravaservaline ja ebaühtlase pinnaga laavavool.

Nimi "aa" tuleb havai keele sõnast ʻaʻā ja tähendab valuväljendust, eestikeelne tõlge oleks "aiai". Nimi tuleneb ilmselt sellest, et laava peal on tema teravuse tõttu paljajalu väga valus käia. Aa-laava tekib, kui voolava ja siledapinnalise pahoehoe pind jahtudes puruneb laava sisemuses liikuva vedelama osa kiiremini voolamise tõttu. Seetõttu on võimalik, et samas laavavoolus esineb nii aa-laavat (näiteks laavavoolu esiosas) kui ka pahoehoed (näiteks laavavoolu tagaosas).

Aa-laava on üks kolmest laava põhivormist pahoehoe- ja padilaava kõrval. Selle termini võttis kasutusele USA geoloog Clarence Dutton (1841–1912).

Aa-laava on keskmise või väikese viskoossusega basaltne laava. Sellel on kare või prügine pind, mis koosneb räbuks nimetatavatest purunenud laavaplokkidest. Aa-laava võib sisaldada kuni 3 m suurusi tardunud laavast koosnevaid palle.

Aa-laava tekib tavaliselt siis, kui vulkaan purskab laavat, mille temperatuur on 1000–1100 °C. See tähendab, et aa-laava moodustub kergemini jahedamast laavast, sest pahoehoe-laava tekib tavaliselt siis, kui vulkaan purskab laavat, mille temperatuur on 1100–1200 °C.

Aa-laava pealmine osa puutub kokku välisõhuga, mille temperatuur on palju jahedam laavast enesest. Seetõttu laavavoolu pealmine kiht jahtub rutem ja tardub. Kuid tardudes tema tihedus suureneb ja ta langeb alla, laavavoolu põhja, kus tagant tulev tardumata laava temast üle voolab. Seetõttu on aa-laaval jahedamad, tardunud kihid nii peal- kui allpool, aga nende vahel voolab kõige kuumem ja vedelam laava.

Aa-laavast koosneva laavavoolu ületamine on väga vaevaline ettevõtmine. Igal sammul kipub tasakaal kaduma, libisemine tekitab sisselõikeid saabastes ning kukkumine lõpeb katkilõigatud käte ja põlvedega.[1]

Aa-laava teravad nurgelised servad peegeldavad hästi radari kiiri. Seetõttu on aa-laava voolusid võimalik avastada satelliidilt.

  1. P. Francis, C. Oppenheimer. "Volcanoes" (2. trükk). Oxford University Press 2003. Lk. 146. ISBN 0199254699