Võtaks koera? Gretel oli täna 2 lapi porokoera kutsikat hoiul. 3 kutsikat pidi veel saadaval olema. See Süsi oli väga rahulik, praegu on 1-kuune. Grete saaks teda vajadusel hoida ka. Frodo ja Simba muidugi üleliia elevil ei olnud kutsikast, pigem kartsid, aga kallale ka ei läinud. Tartski oli nõus, et koer võtta. Ma ei tea…
Ma SALLin külma ilma.
See on tore ja normaalne, et kuigi meil on talved soojemaks läinud, viskab vahel miinus kümme ja enamgi sekka. Saab ahju kütta, silmirõõmustav, nii hingele kui kehale soojust andev SALL õlgadel teed rüübates telekat vaadata ja uut SALLi luua.
Ma SALLin sallijaid.
Eriti kui nad väga kurjad pole ja sallivad pigem armastatud meestearsti kui kurja, naisarste mittesallivat, võõrast kultuuriruumist pärit klienti. Kuigi võiks aru saada ka kurjast võõramaalasest, kes on harjunud oma naiste päid kaunite sallidega katma. Meil paraku on peas sallikandmine lootusetult moest läinud… Kui aga panna värvipomm kaela (ma kujutan ette, et musta või halli mantliga sobiks eriti kenasti) või jahedal suveõhtul õlgadele, on hoopis teine tera.
Ma SALLin sinist.
Sinine on veebruari värv. Soovin, et veebruaris oleks sinist taevast! Sinikirjuid salle niikuinii.
… ehk aastavahetus Kanaaridel, Gran Canaria saarel. Tegemist oli minu elu esimese soojamaareisiga, sellist kogemust, et minna talvel rannapuhkusele, ei osanud ausalt öeldes ihaldadagi, kuna tundus, et turiste on seal meietagi küll ja reis sinna on kallis kah veel. Pealegi on tegu ajaga, mil igasugu viirushaigused, köhad-nohud-kõrvapõletikud on lastega peres vägagi tõenäolised. Siiski suutsid sõbrad meid pehmeks rääkida, et talvine koolivaheaeg tuleks kuidagi sisustada ja miks mitte päikese all. Selgus, et kuigi turiste on Kanaaridel palju (aga kus neid ei oleks), on hinnatase kohapeal pigem odav. Väljaspool supermarketeid on ka paljud hinnad läbiräägitavad, kui peaks olema kauplemissoovi.
Ilm oli hoopis parem kui ma oskasin loota – kui hommikul oligi nõrk pilvevine, siis keskpäeva paiku siras päike kõigest jõust. Samas tänu pidevalt puhunud tuulele polnud kordagi palav, päevasel ajal ei hakanud ka kordagi külm, temperatuur oli nii 23-25 kraadi ringis. Õhtuti seevastu, kui päike kell 7.20 loojus, oli kerge jope omal kohal, hoidmaks päikest saanud nahka tuuleiilide jaheduse eest, mis andsid end eriti tunda kõrgemates punktides, ranniku ääres oli alati soojem. Ehk et kui on kavas ronida mõnda kõrgemasse mäetippu, siis soojad riided kaasa! Meie saare keskossa ei jõudnud, oli plaanis küll, kuid viimasel hetkel jäime kergesse ajapuudusesse (reisil olles jääb alati üks päev puudu, olete märganud?) ning pealegi tundusid kitsad, käänulised ja allasadanud kivikamakaid kohati täispikitud mägiteed pisut hirmuäratavad ning peapööritust ja merehaigust tekitavad. Esimene pildiseeria on San Agustini rannapromenaadi ja selle lähiümbruse olustikust, esimesel fotol vaade meie apartementhotelli Miami Beach Bungalows tagahoovist. Hotelli iseloomustab supermõnus asukoht, otse mere ääres, kuigi ujuma sai harva tänu tugevatele tuultele ja pea iga päev vardas lehvinud punasele lipule. Vetelpäästeputka asus ka kohe aia taga ja vetelpäästjad ilmusid tööle kell 11 ning olid usinad vilepuhujad ja naljalt kedagi ujuma ei lubanud. Ja ega sealkandis polegi väga tark mõte ujuma minna, sest see on eluohtlik. Lained on suured ja nende jõud on hoopis midagi muud, millega me siin rahuliku Läänemere ääres harjunud oleme. Karmimates kohtades võis vabalt arvestada sellega, et laine paiskab sind jalust, lohistab mööda merepõhja ranna poole ja siis jälle tagasi mere poole kuniks jalad alla saad, ning kui nudisti teha ei taha, tasub trikooga vees möllata. Laine lihtsalt lööb püksid jalast! Viimasel reisipäeval lehvis kodurannas oranž lipp ning läksin kohe suure hurraaga ujuma. Siiski polnud see kõige meeldivam kogemus. Tavaliselt ma sügavas vees ujumist ei karda, seal aga tekkis tunne, et meri kisub vägisi Aafrika poole! Meist natuke lõuna pool uppus aasta algul üks 65-aastane endine Soome laskesuusataja, kes oli läinud ühte uppumisohus naist päästma. Ning ühes maalilises nudistide rannas, kuhu pääsemine osutus üsna raskeks pähkliks (Sloveenias harrastatud pisuke mägironimine tundus selle kõrval lapsemänguna), puudus näiteks mobiilsidelevi. Teoreetiliselt saab ju vajadusel hädaabinumbril helistada, kui SIM-kaardi telefonist eemaldad, aga need tänapäeva SIM-id vajavad ju mingit spets abivahendit ja ausalt öeldes ma isegi ei tea, kus mu enda telefoni SIM täpselt asub, kuna seadistamise eest hoolitses omal ajal Pojuke. Nii et parem on mitte saatust proovile panna ja parem karta kui kahetseda. Ainuke koht, kus oli turvaline ja ka võimalik ujuda, asus Puerto de Moganis ning oli lainte eest muuliga kaitstud. Alumine pilt ongi sellest rannast. (Reisi planeerides oleks mõistlik tegu teised sarnased rannad üles otsida, või siis valida soojendatava basseiniga hotell, meie hotelli omas ning ka kohaliku veepargi omades oli vesi hullult külm!). Ülemisel kollaažil aga on näha öine Maspalomas ja kummuli kuu, hekitaimena kasvatatav rooshibisk ehk meil tuntud kui hiina toakask, mille õisi leidus seal mitmes eri värvuses ning oli ka topeltõitega eksemplare. Kohalik hiirekuningas on endale peesitamiseks valinud hea koha – tumedatest kivimüüridest õhkub õhtuti päeval salvestatud soojust. Liivaskulptuurid on üks viis, kuidas turistidelt raha välja pommida – teed taiese, lisad tühja ämbrikese ja lapsed saavad peagi aru, et sinna on äge münte loopida. Need, kes pilti tahavad teha, lisavad viisakusest oma panuse.
Taimestiku põhiosa moodustavad saarel palmid, kaktused, aedades ka oleandrid ja bugenvillead, samas kui kuskile on mõni taim istutatud, on sinnasamasse installitud ka voolik, mis antud taime kastab. Väga tore oli pargimaastikul ja kohvikutes pottides kohata jõulutähti, mis sealkandis eriti lopsakad on.
Kui on meri, siis on ka mereannid ja neid osatakse Kanaaridel teha. Kõige rohkem maitsesid muidugi õlis särisevad küüslauguga hiidkrevetid, kala oli igal pool hea, samuti sinimerikarbid. Samas paella kvaliteet kõikus – oli kohti, kus see oli ülesoolatud ja tundus, et Maggie puljongipulbriga maitsestatud, seevastu Puerto de Moganis oli ühes mereäärses restoranis võrratu paella ja seetõttu jäi mulje, et need restoranid on seal kõik võrdselt head. San Agustini parim koht oli meie meelest El Capitan, kus võtsime vastu ka uue aasta ja jäime igati rahule. Kuigi tuleb tõdeda, et teenindus oli selline … kohati pigem jahedamapoolne ja pigem aeglasevõitu, kuid mulle meeldis. Teenindasid meid kaks naisterahvast ja see tundus jahedale põhjamaalasele palju parem ja loomulikum, kui mingit punnitatud nalja viskavad vanemad meeskelnerid, keda seal saarel ka leidus. Teisest äärmusest näitena sattusin San Agustini kaubanduskeskuses ühe poemüüjast türgi härra peale, kel oli eriti tüütu müügitehnika, mis seisnes kliendi pidevas poe ühest otsast teise jooksutamises, “smile, madam!” käsklustes ja ülemäärases pealetükkivuses. Kui veel kohalikest härradest rääkida, siis igal hommikul läks meie aia tagant mööda vaid spordisuspedesse riietunud pikajuukseline Ilus Mees, kes juba esimesel päeval mulle nii 15-meetrise distantsi pealt möödaminnes lehvitas. Hiljem kuulsin naaberboksis peatunud sõprade pere naispoolelt, et ka talle lehvitati. Muidugi oleks olnud huvitav teada, mis asjapulk härra on ja palju tema teenused maksaks, aga no nii uudishimulik või meeleheitel ma paraku ei ole 🙂 . Või siis oli lihtsalt selline sõbralik ja igavlev tüüp…
Firgas:
Käisime ka kohalikus krokodillipargis, mis oli üsna omalaadne kogemus. Meile räägiti, et kõik loomad, kes seal pargis elavad, on politsei päästnud loomadega kaubitsejate käest. Ja siis korraldati seal iga päev üks loomashow, kus näidati ja lasti katsuda madusid, varaane ja fennekrebaseid. Need viimased olid vist šampooniga puhtaks pestud, nii pehme oli nende karv. Mõlemad kandsid trakse nagu korralikud lemmikloomad jalutuskäigul. Ja siis sai iga soovija nendega pilti teha! Talitaja sättis nad kenasti sulle sülle ja palun väga. Pärast mõtlesin, et vaesed loomad! Teine mõte oli, et kas nad olid siis sellise eluga niivõrd harjunud ja taltsad või oli neile midagi rahustavat sisse söödetud… Suurt kanaari koera näidati meile ka ja lasti paitada, ma polnud elu sees sellist Baskerville’i näinud, aga tema oli sama rahulik kui rebased või isegi rahulikum, täielik flegma. Krokodillishow seisnes suures osas selles, et umbes käevarrepikkuste lihatükkidega peksti krokodille latsaki-latsaki! vastu lõugu, et nood endid vähegi liigutaks, meile öeldi, et sel aastaajal on krokodillide jaoks ilmad liiga külmad ja nad on üpris letargilised. Vahepeal meil tekkis isegi kahtlus, kas mitte pole tegu mulaažidega.
Eriti tore oli Kanaaridel olles mõelda: “Meil siin on suvi, päike, meri, rannaliiv; Eestis on talv, lumi ja külmakraadid.”
Tore oli ka 31.detsembri hommikul käia rannas peesitamas ja vaadata päikeseloojangut Maspalomase liivadüünides, samal ajal lugedes sotsiaalmeediast ärevaid teateid selle kohta, kui kaugel keegi oma pidusöömaaja ettevalmistamisega on või mis veel laualt puudub. Meil söögimuret polnud, selle eest hoolitses El Capitani tore kollektiiv. 1. jaanuari hommikul tervitas meid selline rõõmus ja uljas ehitud kivipoiss (tundub, et tuleb samasugune aasta!):
Aastavahetuse menüü:
Käisime veel siin-seal, pealinnas Las Palmases, Moganis ja Agüimesis. Paar korda kuulsime ka eestikeelset juttu, põhimass on muidugi soomlased, rootslased, norrakad, taanlased – neis keeltes olid paljudes kohtades ka menüüd, samuti vene keeles, kuid venelasi kuulsime sama harva kui eestlasi. Tundus ka, et San Agustin on suhteliselt rahulik väike küla võrreldes Maspalomase ja Playa del Inglésiga, seega valisime huupi endi jaoks ideaalse koha. Jäime oma puhkusega väga rahule ja soovitame teistelgi seda saart avastama minna!
Sel suvel käisime teist korda Korčula saarel puhkamas, Horvaatias. Esimest korda olime seal aastal 2007. Seekord leidsime majakese saare teises otsas Vela Lukas, villa Poplat. Võtsime terve maja ja meelitasime Liisi veel perega kaasa, J. ja M. olid ka. Algul saime Manni ja Eriku ja Mia ja PJ-ga Trogiri lähistel kokku, kus me viibisime kaks ööd. Sealne majutus ei olnud kõige mõnusam, voodid olid kõvad ja sääsed olid toas, aga ajas asja ära. Trogir on muidu tore linn, mulle väga meeldib. Ja ujuda sai seal ka. Trogiri saabusime kolmapäeval, 8.6 ja siis reedel läksime praami peale ja sõitsime Vela Lukasse.
Mis me seal siis erilist tegime veel peale basseinis ja meres ligunemise… Käisime õhtuti linna peal söömas, mõnikord tegid J&M süüa, käisime jalutamas, nautisime kauneid vaateid ja kõige meeldejäävam oligi vist kohaliku tipu Hum’i vallutamine. 377 meetrit. Algul muidugi olid kõik minemas, aga pärast esimesi meetreid otsustas Tarts, et lastele on see ikkagi liiast ja nad siis läksid autoga kohale. Meie Eriku, PJ, Manni ja Annaga kõmpisime vapralt omal jalal kohale. Oli raske, sest olgugi, et alustasime pilves ilmaga, tuli päike peagi välja ja lajatas lagipähe. Fel oli koos mu kübaraga auto peale läinud ja viimases hädas kallasin endale sutsu vett pähe, et ära ei minestaks. Vahepeal lõpus selline hirm isegi tekkis. Noorhärra samal ajal ise juba mäetipus turnis mh. sellistes kohtades, et ma ei saanud seda rahulikult pealt vaadata. Allatulek oli hiljem puhas rõõm.
Ühel päeval sadas ka eriti hullu padukat ja viimasel päeval puhus tugev tuul, mille nimi oli jugo, soe ja tugev lõunatuul. Õnneks see vaibus siis, kui me olime praamiga sadamast tagasi mandrile sõitmas ja mul oli alustuseks üsna tõsine hirm, kas see reis ka oksevabalt võiks mööduda, eriti kartsin enda pärast. Ja kogu laeva pärast, sest illuminaatorist oli näha, kui suur oli kõikumise amplituud. Aga jah, tuul vaibus ja veetsime veel ühe kuuma päeva Splitis, enne kui lend väljus. Mul ei saa vist Horvaatiast kunagi isu täis.
Sügisese koolivaheajareisi tegime Amsterdami. Suurelt osalt seetõttu, et kuskile soojemasse kanti ei saanud häid lennupileteid. Ja kui siis EA üsna mõistlik pakkumine tuli, mõtlesime, et miks mitte koduses Euroopas ringi vaadata, on ju siingi veel avastamata kohti. Kujutasin ette, et Amsterdam on pisike, hubane kanalilinn kaunite vaadetega, ja ega ma eriti ei eksinudki, olgugi et kauneid vaateid võibolla jäi pisut väheks – majad on üsna sarnased, mõned neist silmnähtavalt viltu ja mitte ainult tänava poole, nagu hop-on-hop-off bussis räägiti. Tänava poole on nad viltu seetõttu, et oleks kergem mööblit tänavalt üles tuppa hiivata. Iga maja küljes on konks, mille kaudu kolimine käib, kuna treppidest pole võimalik suuri asju tassida, nii kitsad on need. Majad on kesklinnas suures osas sellised imepisikesed, paari akna laiused, ja 4 korrust kõrged. Kesklinn on ehitatud palkide peale, kuna pinnas on seal pehme ja soine.
Ilm oli meie sealviibimise ajal oktoobri keskel üsna mõnus, 10-13 kraadi sooja, sombune peamiselt. Uduvihma sadas ka kohati, aga see ei häirinud kedagi peale prillikandjate. Me panime paksemad joped selga igaksjuhuks, kuna Brüsseli sugulased rääkisid, kui õudsed ilmad neil parasjagu on. Algul tundus, et oli hea valik, viimasel päeval oli täitsa palav ja jope lukku ei viitsinudki kinni panna. Võib vist öelda, et ilmaga vedas, saime kõik kohad läbi käia, mis plaanis olid, näiteks loomaaia. Oli see vast tore koht! Esiteks väga ilus, teiseks olid seal sellised loomad, mida ma varem näinud polnud oma silmaga: kaelkirjakud ja leemurid.
Leemurid olid eriti kihvtid, nad elasid oma väikse saarekese peal täiesti vabalt ja külastajad käisid nende vahel ringi. Pildistada sai neid umbes sammu kauguselt ja mõni julgem katsus ka, sest puu otsas istudes saba rippus kenasti alla ja siis ulatus pai tegema sellele. Valvur seisis sealsamas, et keegi väga hoogu ei satuks, aga kuna nad on piisavalt suured loomad, ja inimestega ise suhtlema ei kippunud, siis ei julgenud neid väga näppida ka. Siiski oli neid näha nii suur elamus, et ununes isegi sildi pealt vaadata, mis sorti leemur see on, guugeldasin nüüd ja võin öelda, et see on punane kirileemur. Ja kaelkirjakud, no super! Nii suured ja majesteetlikud. Elevandid olid ka lahedad, neil sai vist õues olemisest siiber ja siis väike elevandipõnn läks ukse taha ja hakkas oma peaga vastu raudust koputama, et lastagu juba sisse! Flamingod olid ilusad, pelikanid ja raisakotkad jne. Veetsime loomaaias oma julged 4 tundi, vahepeal sai kohvikust kehakinnitust ka, 2.- eest sai väikse käru lapsele laenata. Ja mänguväljak…. Meie 14-aastane kutt isegi ronis seal ja lasi torust alla, toru oli nii 10-meetrine, ma pakun, ainult et ei libisenud nii hästi, kui nad lootsid. Loomaaias oli Akvaarium ka, päris asjalik teine, kuigi Barcelonas oli nagu parem. Siiski on need kohad, mis alati elamusi pakuvad.
Söömas käisime õhtul oma tänava vietnami söögikohas Miss Saigon, küll seal olid head toored kevadrullid! Lapsed muidugi eriti midagi ei söönud peale Suusi, kes on minu krevetisoolika õnneks pärinud. Nii et pärast tuli New York Pizzast läbi käia.
Järgmisel päeval tegime tunnise paadituuri, oli ka väga elamuslik, istusime esimeses reas ja lahe oli jälgida, kuidas kapten laeva igast pisikesest sillaavast läbi roolib ja järske kurve võtab. Kanalite ääres olid vahvad paatmajad, neid pidi olema seaduslikke, kus on gaas ja elekter sees, kui ka ebaseaduslikke, kus siis vastavad hüved puuduvad. Suht sürr oli vaadata neid avatud paatmajade terrasse, kus paar toolikest ja laud peale mahuvad ja piiret ees ei ole. Ehk et väike valesamm ja juba hulbidki kuskil sogases kanalis. Mõnel siiski oli piire ees või oligi nt võrk ümber tõmmatud.
Pärast jalutasime linna peal, käisime Kalverstraatil lilleturul, söömas kenas pubis nimega Calf and Bloom, kus portsud olid kenasti suured ja toit väga hea, mina sõin tagliatellet hiidkrevettidega, millest umbes poole moodustasid suvikõrvitsaseibid, veerandi krevetid ja tagliatellesid oli ka natukene, ehk et väga tervislik hoolimata mõnusast koorekastmest. Burksid olid ka head, mahlase ja seest roosa kotletiga. Koju jõudes tabas meid ehmatav üllatus – hotelli maast laeni aken oli lahti sisehoovi, kuhu pmst igaüks võis sisse minna ja tuli põles sees. Ma läksin uksest, aga lapsed sisenesidki aknast, et miks mitte. Pärast raalisime välja, et me eelmisel päeval ostetud juust vist tingis kerge odööri toas 🙂 ja koristaja otsustas ruumi tuulutada… Muidugi me tuba ja see aken olid vastas asuvast retseptsioonist hästi näha, aga no ikkagi…. Pakkisime kuritegeliku juustu mitmesse kilekotti ja pärast enam aknaid lahti ei jäetud.
Viimasel päeval käisime muuseumides, mida Amsterdamis on kümneid ja kümneid. Me leidsime sellise koha nagu KattenKabinet. Hotelli vastuvõtus oli sooduskupongide stend, sealt leidsimegi. Need kupongid on kasulikud asjad, nt bussituuri saime 6.- odavamalt näost tänu nendele ja kassikabinetist saime kingiks 3 postkaarti; restoranidest saab kas 10% soodukat või tasuta joogi vms. Kassikabinet oli mulle kui kassi-inimesele muidugi täielik jackpot ja me pesamunale samuti, sest tema on ka kassifänn. Kuna muuseumis oli 3 elusat eksponaati, siis temal ja ka ühel teisel väiksel külastajal muu jaoks silmi ei jagunudki, muudkui käisid kassidel kannul ja silitasid neid.
Seejärel mõtlesime Van Goghi muuseumi minna, aga oh kurja, jube suur järts oli. Internetis tehtud eeltöö tulemusel teadsin, et pileteid müüakse ka lähedalasuvas Albert Heijni supermarketis, kuid kohale minnes selgus, et enam see nii paraku pole, ju siis hakkasid poodi ka üle mõistuse suured järjekorrad tekkima, või mine tea. Siis lonkisime Rijksmuseumi juurde, et äkki seal on väiksem järts – oligi, ja pileteid müüdi nii sinna kui Van Goghi kui ka Stedelijki, kuid me ikkagi otsustasime Rijksmuseumi kasuks. Lapsed oli selleks hetkeks juba üsna väsinud ja vanim ka veel külma saanud ja kannatas kurguvalu all, siis jooksime kiirelt läbi nö selle maja, mulle väga meeldis. Kuigi esimesel päeval käisime Haagis Mauritshuisis ja see oli nagu natuke ägedam muuseum, kus muuhulgas selliseid töid nägime:
Haagi sõitsime Schipolist rongiga, ja kuna me ei viitsinud pileteid väga uurida, siis me ei teadnud ka, et need piletid tuleb alati nii enne kui ka pärast reisi valideerida. See põhjustas meile natuke stressi ja närvilisust ja peataolekut, et kas me ikka üldse rongijaamast välja saame oma mittevalideeritud piletiga (nt Londoni ja Pariisi jt metroost ju ei saa). Tagasisõites üleüldse unustasime fakti, et meil oli edasi-tagasi pilet Schipolisse ja valisime Amsterdam Centraal rongi. Jällegi oli kõhe tunne jänes olla, aga õnneks midagi ei juhtunud. Ükskord Amsterdamis nägime küll mingeid mundris mehi trammist väljumas, aga siis me juba olime targad ja alati ostsime (trammis müüakse neid ka) ja valideerisime oma pileteid korralikult.
Amsterdamist rääkides muidugi peab ka jalgratastest rääkima, neid on seal tohutult palju. Igal pool on rattateed kõnniteede kõrval, vanalinna ostutänavatel vaid polnud. Tihti on rattal väike lapsetool lenksu taga, või koguni väike kilekabiinike ees või taga, kus laps või kaks saavad sees istuda. Kaubajalgrattaid ka nägime, sellise paarimeetri pikkuse kastiga. Sadul kaetakse tavaliselt kilekotiga, kui ratas parklasse jäetakse. Ja enamus rattaid on käikudeta. Pole siis ime, et pakse hollandlasi me ei näinud! Nad ikka kimavad seal väga profilt ja väga kiiresti. Nii et targem on end rattateest eemale hoida.
Hollandlased ise on toredad, ütlen ma ühe näite põhjal 🙂 – nimelt istusime enne lennujaama minemist ühes väikses pubis (kus ma sain imehäid rohekarpe), ja rääkisime juttu. Siis tõusid kõrvaltlauast mees ja naine ja küsisid, et “Where are You from?”, et nemad olid mõelnud, et mis keelt me küll räägime, mees oli arvanud, et itaalia keelt, aga naine, et mingit skandinaavia oma. Ütlesin, et Estonia ongi “allmost Scandinavia” ja siis nad veel uurisid ka, et “Do You enjoy Holland?” Of course! 🙂
Barcelonasse ma olen ammu tahtnud minna. Nüüd avanes selleks võimalus, ja veel üsna heal ajal: kaks päeva enne koolivaheaja algust läksime ja tagasi tulime esmaspäeval, kui koolivaheaeg veel ees. Hea aeg oli ka ilma poolest, kui algul pabistasin, et ei tea, kas seal ikka sel ajal veel soe on ja ujumisest vist üldse ei maksa eriti unistada; hea, kui päikese käes jaki ära võtta saaks, siis tegelikult oli olukord üle ootuste hea: päeval 25 ja öösel 21 soojakraadi, õhtul 7-8 paiku 23. Jakki vaja ei läinudki, lapsed õhtul tahtsid rätikut õlgadele. Apartemendiomanik küll kurtis, et ööd on nii külmad, et tal kõik sõbrad on haiged ja nohused, ja tegi suuri silmi meie jutu peale, et meil on juba miinuskraadid öösiti. Rosanna (5) šokeeris seevastu nooremapoolset meesomanikku imestava etteheitega: “But there’s no food in the fridge?” Apartement ise oli selline, mida igati soovitan. Seal oli hästi pikk koridor, mis pikema elamise puhul figuurile ja päevas tehtavate sammude hulgale kindlasti positiivselt mõjuks 🙂 . Korter oli läbi maja, ühelt poolt avanes vaade tänavale ja kauguses paistis ka Tibidabo mägi, teiselt poolt avanes hoovi selline koloriitne pildike, esiplaanil parkla katus:
Ujuda saime ka! Algul kahtlesime, kas üldse võtta ujumisriideid kaasa; siis, et kas linna peale minnes neid kaasa võtta, ja nii esimesel rannapäeval, laupäeval, käiski vees solberdamas vaid pesamuna Rosanna, kes oli kindel, et tema trikoo tuleb kaasa võtta. Teised nii kindlad ei olnud ja sestap piirdusid rannas liivakivi disainimisega (seal on selline järsem kallas ja ei ole igal pool sõmer liiv, vaid kohati on liiv kivistunud). Aga inimesed ujusid ja jalgupidi vees käies saime aru – ei mingit kahtlust enam, homme kõik see mees ujuma! Lained olid suured ja vesi soe ja ohh, see oli imeline.
Esimesel nö rannapäeval käisime Aquariumis, oli see vast äge koht. Ohkimist oli palju, sest kalad olid ilusad ja neid oli palju ja sai ka tunnelis käia, kus suured haid su pea kohal ujusid, elektriraid samuti. Suur elamus oli esimest korda elus näha päris pingviine! Ja veelgi erakordsem oli, kui kaks neist otsustasid omavahel vanainimeste asja tegema hakata 🙂
Need valged on inimkalad, mida leidub ka Sloveenia Postojna koobastes, huvitavad tegelased.
Aga esimesel reisi täispäeval sõitsime hop-on hop-off bussiga kõik linna vaatamisväärsused läbi. Käia küll kahjuks kuskil ei jõudnud, see-eest sai aga aimu, kuhu minna võiks järgnevatel kordadel. Kui võrrelda teiste suurlinnadega, siis Barcelona on tunduvalt turvalisem ja huvitavam kui Lissabon, toit oli seal parem kui Pariisis ja London on liiga steriilne. Sümpaatne oli, et Barcelonas polnud üldse selliseid tumedaid tüüpe, kes pealetükkivalt oleks sulle midagi müüa üritanud, vaid rannas käisid tüübid ringi ja pakkusid külma õlut, vett ja rannarätikuid (neid õhukesi, mille peal lebada või mida endale ümber kleidiks keerata), aga nemad ei olnud sugugi pealetükkivad. Ühtegi taskuvarast me ka ei kohanud ega isegi nende moodi mitte kedagi, kes oleks kahtlane tundunud või nii. Kerjuseid oli, aga enamasti nad ei käinud närvidele.
Nagu ma juba ütlesin, et toit on Barcelonas hea. Eriti muidugi kõrvalisemates kohtades, turul nt oli küll hinnatase üpris kõrge (oi, see turg oli imeline!!! kuuseriisikaid ja kivipuravikke müüdi, mis mulle kui seenesõbrale eriti meeldis, lemmikvaateaken oli aga selline:)
meie ostsime sealt imehäid fuetec-vorste ja minifuetse) aga muidu sellistes tapas-baarides olid hinnad täitsa nagu meil, alates 2.50 oliividest lõpetades hiidkrevettidega 12-14. Me käisime kahes tapas-baaris, üks oli neist kodulähedane LaFlauta, mida apartmendiomanik meile ka soovitas ja siis Barcelonettas Cal Mariner, kuhu oli suht raske kohta saada, aga meil siiski õnnestus. Mina toitusin põhiliselt erinevatest mereannitapastest, aga lapsed ka päris nälga ei jäänud, Feli erutasid kuumad burksikohad mida meil pole nagu Burger King, kus me küll ei käinud, aga KFC-s küll, nagu ka ühel hommikul tuli seetõttu Starbucksis käia, et noorhärral oli vaja kõrvitsamaitselist frappuchinot juua. Starbucks oli ok, seal müüdi ka sarvesaiu, mida tüdrukud hea meelega hommikusöögiks sõid, erinevalt LaFlautas pakutud imeheast hispaania omletist, mis oli kartuli ja rohke sibulaga tehtud. LaFlauta oli kahjuks pühapäeval kinni, sestap leidsime õnneks La Rambla poole suundudes veel ühe toreda tapasbaari, mille nime kahjuks meelde ei jätnud, aga tore koht oli. Apartemendiomanik soovitas meile veel mitut restorani, millesse me ei jõudnud (teadagi, lastega reisimise omapära, kui neil kõht tühjaks läheb, tuleb kohe minna ja esimesse ettejuhtuvasse enam-vähem), aga nt mereannirestorani Botamuferiosse Gran de Gracia 81 ma oleks küll läinud ja siis olid selles nimekirjas veel Ciudad Condal, Taktika berri, Gorria, Cal Pinxo platja, Set Portes, Flash flash ja Farga nimelised kohad. Eks siis järgmisel korral. Sest Barcelona on raudselt selline koht, mida tasub mitmeid kordi külastada.
Pühapäeval nägime veel kahte suurt rongkäiku, üks neist oli roosade, teine kollaste oma. Roosad olid põhiliselt naised ja neil olid rinnal võistlejanumbrid ja nad kõndisid, ma oletan, et tegu oli mingi rinnavähi vastase võitluse üritusega. Igatahes oli väga mastaapne üritus. Teine oli Kataloonia iseseisvuse pooldajate rongkäik, kõik inimesed kandsid kollaseid t-särke kirjaga Si!, laupäeva õhtul nt. toimus Ülikooli väljakul mingisugune debati-üritus, kus laval oli 3-4 toolil istuvat ja rahulikult diskuteerivat inimest ja rahvahulk neid kuulamas, aga pühapäeval olid ikka massid haaratud, koeradki lippudega ehitud, nii pered kui seeniorid, jäi mulje, et sealkandis küll iseseisvuse vastaseid eriti ei leidu. Ühes baariski tehti meile selgeks, kui katsusin praktiseerida reisijuhist saadud lauset “palun arve” ehk “el comte si us plau”, et katalaani keeles on hoopiski “el conta”.
Ja siis esmapäeval terendaski kojusõit, käisime veel kiirelt Gooti Katedraali uudistamas ja saime aru, et vanalinnakvartalisse me polnudki seni jõudnud… Igatahes lastel oli juba esmaspäeva hommikul selline nägu ees, et ega nad polekski väga rohkem jaksanud “turisti teha”. Suurtel seevastu oli pigem tunne, et “üks päev jäi puudu”. Kojusõit sujus kenasti, ja Tallinnas öösel tervitanud 13 soojakraadi ei olnud üldse nii hull, kui kartsin. Praegused miinuskraadid on küll jäledad, eile nt oli -6, realfeel -15… praegu, poole kolme paiku päeval on 0, mis tundub nagu -7. Peale Barcelonat ma ei imesta enam üldse, miks eestlased sinna tööle lähevad või suisa elama kolivad. Muidugi on siin ka hea ja ilus, aga mulle, kes ma polnud siiamaani kunagi sügisest suvesse lennanud, oli see erakordne elamus. Erakordne oli ka see, et kohe esimesel päeval kahmas Fel mult fotoka käest ja asus ise klõpsima. Õnneks õppis ta nende päevade jooksul ka fotokat käes pöörama 🙂 , samas oli tal julgust/jultumust suvalisi inimesi pildistada, nt selline pilt 🙂
Enne Barcelona reisist kirjutama hakkamist lisan veel paar sõna suvise Istria-reisi kohta.
Meil oli kamba peale renditud kaunis basseiniga villa Poreči lähedal ja seal oli ülimõnus viibida, lastele oli ka batuut, kiiged ja mänguatomaate tükki paar, ja snuukerilaud. Sai grillida ja olemine oli täiesti privaatne. Kõndida ümbruskonnas küll eriti ei saanud, küll aga rattaga sõita.
Käisime ka Motovunis, väikeses iidvanas mägikülas, kust avanes imekaunis vaade.
Pulas käisime ja vaatasime amfiteatri üle, vanalinna piilusime ka.
Ujuda ja snorgeldada sai nii palju kui hing ihkas ning sel aastal ei kimbutanud meid ka päikeseallergia, ei teagi, kas äkki oli kasu päikeseallergikute päikesekreemist või mis…
Tihtilugu võis nii vees kui maa peal vastamisi sattuda selliste elukatega, kes siiski olid eranditult väga kuulekad ja lastesõbralikud.
Meres leidus ka mereelukaid:
Ja maa peal rohutirtse:
Söögiarmastajatele on Istria sobilik koht, leidub mereande, kuid siiski põhirõhk on sealkandis igasugu (kitse)juustudel, trühvliroogadel ja kohalikul lihaveisel. Me käisime paar õhtut lähedalasuvas Konoba Danijelis ja seal söödud trühvlipasta ei unune niipea. Et see toit väga fotogeeniline polnud, on taldrikul Motovuni juust ja pršut.
Mereanni-isu sain kenasti rahuldatud Bledis,
kus enne äratulekut kella pealt käia jõudsime.
Eriti mõnusaks tegi selle reisi kahtlemata ka asjaolu, et samal ajal, kui meie seal soojas mõnulesime, oli kodumaal eriliselt külm ja kole juuni, soojakraade oli nii 4-8 umbes. Lõpuks hakkas juba kaasmaalastest kahju ja tuli ka endal pisike mure, mida lähemale kojusõit tulema hakkas… Esimene üsna normaalne suvesoe ilm tuligi alles minu sünnipäevaks 4.juulil ja pärast seda tuli kaunis soe juuli, soojust jagus ka poolde augustisse.
Peagi jätkan soojalainel sügisesest Barcelona-reisist!
Juunis käisime taaskord, peale 5-aastast vaheaega Horvaatias. Lendasime Finnairiga läbi Helsingi Sloveeniasse, kus veetsime 3 mõnusat päeva.
Külastasime muidugi ka Juret, kelle juures mõnusalt aega veetsime
ja imetlesime tema aiast avanevat hunnitut vaadet.
Jurel on lahe koer nimega Jaka
ja eri värvi silmadega kass
Käisime alustuseks Postojna koobastes, mis on tõesti suur vaatamisväärsus. Kuulasime inglise keelse giidi juttu ja kui Felile polnud enam tõlget eriti vaja, siis Suusile kordasin jutu eesti keeles üle. Maa all on stabiilselt 8-10 kraadi sooja, ja see hakkas lõpuks ka tunda andma, eriti viimasel lahtise rongiga sõidul maa peale tagasi, kui tuli läbilõikavalt külma tuult taluda. Sestap pole paha kõige soojemalgi suvel koobast külastades kanda soojemaid riideid. Sel aastal oli Sloveenias väga imelik talv, mis põhjustas paljudel puudel latvade murdumist, nimelt vaheldus kogu aeg sulailm pakasega ja puud jäätusid ning murdusid jää raskuse all. Pildid jäätunud puudest olid koobaste juures ka üleval.
Järgmisel päeval näitasime lastele Ljubljana kesklinna.
Sõime Maarjaga traditsiooniliselt giriceid
ja külastasime kohaliku toidunädala raames turul üleval olnud stande
sõime imemaitsvat jäätist ja vaatasime taevas olnud halo.
Laupäeva hommikul alustasime teed Istria poole, plaaniga Piranist läbi käia. Piran on lihtsalt niivõrd ilus linnake, et olles lähikonnas, oleks patt seal mitte peatuda ja restoranis Pavel üks kaunis mereanniamps ja klaasike külma valget veini võtmata jätta.
Siinkohal aga väike paus, lugu jätkub!
Eelmisel aastal jäid mulle Muis.ee-s silma ühed kenad kindad, mis minu jaoks veelgi kenamaks muutis tõik, et pärit olid need kindad Iisakust, kus minu vanaema koolis käis (sünnikoht oli tal Rannapungerjal) ja kus tal “terve mets vaid sugulasi täis”. Mäletan lapsepõlvest vanaema jutte oma sugulastest, et vanasti oli peredes palju lapsi ja neid täditütreid, lellepoegi jm oli terve hulk, ega suutnud mina tookord küll neid kõiki meeles pidada, sugulussidemetest täpsemalt rääkimata. Samuti ei hoomanud ma seda hulka, kui palju neid täpsemalt olla võis. Aastaid hiljem otsis keegi Piret Perekooli foorumis oma sugulasi, kelle perekonnanimed on nt. Fetka, Pääbus jt. Minu vanaema neiupõlve nimi oli Pääbus. Ma kirjutasin Piretile ja selgus, et me oleme neljanda põlve sugulased ja meie vanavanavanemad olid õde-venda. Pireti kaudu avanes mulle ka Geni.comi kaudu terve uus maailm, mis andis mulle alles aimu sellest, millise hiigelsuure suguvõsa liige mul on au olla. Leidsin netist ühe artikli, kus poluvertsikutest kirjutatakse, mainitud on ka perekonnanimesid, mis minu sugupuus kõik esindatud on, Fetka, Subka, Beläjev, Sabolotny jt. Meie kodus räägiti küll poluvernikutest, kuid pigem selles kontekstis, kui eestlased venelastega abiellusid, et siis nad olid poluvernikud. Või vähemalt sain mina lapsena sellest nii aru, samuti jäi mulle mulje, et poluvernik on halvustav sõna. Võibolla siis tõesti olidki juba minu vanaema noorepõlveajaks (ta sünniaasta on 1918) kõik poluvernikud eestistunud või häbenesid oma päritolu või olid selle sootuks unustanud, mine tea. Nagu seal artiklis ka mainitakse: “Tähelepanuväärne on, et poluvernik peab end kaljukindlalt eestlaseks”. Üks aimdus, mis mul veel poluvernikute kohta lapsena jäänud on: poluvernikutel on nö imelik maitse. Ehk et kasutatakse värve, mis esmapilgul nagu ei klapiks või on liiga kirevad, nagu nt vanaema ka alati ei unustanud rõhutada, et venelaste sinised aknaraamid on maitsetuse tipp, kuna ükski “normaalne” inimene ju ei värvi endal aknaraame väljastpoolt siniseks. Venelased pidavat niimoodi tegema seetõttu, et kärbsed pelgavat sinist värvi ja ei lenda seega akendest sisse.
Tulles nüüd kinnaste juurde tagasi, siis siinkohal pealus mind just samamoodi see kummaline värvikombinatsioon: oranž ja lilla. Ja meenus vanaema jutt poluvernikute maitsest 🙂 . Mine siiski tea, võibolla polnud kudujal lihtsalt väga palju erinevat värvi lõnga laialt käes – olid ju olud siiski pigem vaesed ja sealkandis vist lambaid väga ei kasvatatud.
Selle kindapaari andmed ei ole praeguseks Muis-is enam miskitõttu avalikud, küll aga võib need leida Reet Piiri “Suurest kindaraamatust” lk. 212, Iisaku kihelkond, 1909 annetatud ERM-ile, kirjatud kinnas, polovärniku naese kootud. Randmeosa tegin pisut teistsuguse, kuna usaldades mälu ei vaadanud mustrit ja muidugi vedas mälu alt, siiski meeldib mulle see loogiline kordus ka, mille tegin. Igatahes, väga armas kudumine oli, ning tunnen, et kudusin endale nagu talismani, mis otsekui rakendaks esivanemate vaimud mind hoidma. Ning erinevalt esivanematest olen õige pisut uhke ka selle üle, et olen poluvernikute järeltulija 🙂
Panen kirja, mida sel aastal sõime ja mis meeldis. Järjekord on üsna suvaline.
Parim toit, mis külas pakutud – Ada peedisalat: viilutatud keedupeet, fetajuust, kõrvitsaseemned, õhukeselt viilutatud sibul, balsamikreem.
Porgandi-läätsesupp oli ülihea avastus ja seda tegin sügisel ikka nii mõnegi korra. Ideaalne söök tööle lõunaks kaasa võtmiseks. Vürtsköömned ruulivad! Sama ideaalne supp on kõrvitsapüreesupp seemnete ja Bučno Olje ehk kõrvitsaõliga, mille Sloveenia-väljalaset meie Selveriski vahepeal müüdi ja võibolla müüakse siiani. KK juures leidsin just uue variandi, mida tahaks uuel aastal proovida.
Jätkuvalt kevadrullid. Üks hea retsept on siin.
Tegin jänest: Manni õpetuste kohaselt praadisin võis ära tükid (jänesel on õrnad luud, saab jämedama noaga raiuda), ainult jahus ei keerutanud tükke, sest mul on dieet 
, kallasin valget veini peale, asetasin siis natukese aja pärast haudepotti kõik, hautasin, vett ja pune panin ka sortsukese, ja lõpetuseks sinepi-hapukooresegu kallasin ka peale.
Sõin musti Eldorado ploome ja teen seda jätkuvalt, imehead! Ka tumedat šokolaadi hakkasin hindama.
Enne jõule Tigus süües oli imelise verivorsti kõrvale serveeritud ratatouille’t. Ja see ei jäänud üldse sellele imelisele saksa verivorstile (ilma kruupideta) alla. Mina teen ratatouille’t selle, Nami-nami retsepti järgi.
Sõin metsikut, kalamehe käest saadud lõhet ja siiga nii värskelt kui soolatult, maitset ei anna poe omaga võrrelda. Sütel röstitud silmud olid tal ka ülihead.
Ricotta-lehtpeedivorm oli endiselt au sees, samuti spargel ja suvikõrvits erineval kujul, nt kotletitaina sees. Tom Kha suppki jätkuvalt menüüs. Kasvatasin esimest korda isiklikus kasvuhoones tomateid ja kurki, peenramaal porgandeid ja muud kraami.
Suvel käisime Triinu ema juures Ojaveeres, kus Triin tegi Oma Maitse retsepti järgi oa-suvikõrvitsa dippi, see oli samuti muljetavaldavalt hea.
Päris palju kordi tegin tomatist väesuppi kinoaga, see oli ka OM retsept mu meelest.
Sõin mitmel meeldejääval korral, k.a. oma sünnipäeval üht enda lemmikrooga, rohelist lambakarrit.
Tegin kaks avastust:
1. Mustrõika-porgandisalatit, mida ma väga armastan ja mida tehes ma praktiliselt iga kord oma sõrmed olen ära riivinud, saab umbes 2 minutiga köögikombainiga teha. See, mis meenutab purustajat või kalariivi, see ongi seesama asi, millega saab peent riivi ka teha. Palju õnne mulle selle tähtsa avastuse puhul! Eriti kui mõelda, millal ma köögikombaini soetasin.
2. Esmakordselt tegin frikadelle. Mann rääkis sellest nii innustunult, et ma võtsin kohe tuld ja käisin turult läbi. Ostsin pool kg veise- ja seahakkliha ja siis omakorda võtsin neist mõlemast pool, lisasin 2 väiksemat sibulat ja 5 küünt küüslauku, mille läbi hautasin pannil ja segasin kombainis kokku. Ja siis, peale esimese vaagnatäie valmismätsimist ja kappi asetamist märkasin jääkuubikute alust kapis. Järgmised frikakad asetasin sinna sisse külmuma. Alus oli kummipõhjaga ja frikadelle sai sealt hiljem päris kenasti kätte.
Aasta algul olin sel lainel, et tuleks hakata tatart sööma kaalust allavõtmise eesmärgil, kuid kummastki eriti asja ei saanud. Veel suve hakul sõime usinasti värsket kartulit, kuid novembris lugesin Aidi Valliku blogist sellisest imeasjast nagu LCHF ja otsustasin proovida. Proovimine tähendab, et proovin võimalikult vähe süsivesikuid tarbida ning mitte süüa kartulit, pastat, riisi, puuvilju ja süüa vaid neid köögivilju, mis maa peal kasvavad. Samas ma pole suutnud väga rasvast toitu süüa, söönud rohkem juustu ja tumedat šokolaadi kui tarvis oleks, aeg-ajalt mõne puuvilja (õun või granaatõun) endale lubanud ja seega ka suurt kaalukaotust seni täheldanud pole, kuid suund on selge ja püüan uuel aastal seda joont jätkata. Sest olemine iseenesest on saledam ja tundub, et selline toitumisstiil mulle sobib. Energiat on rohkem, nälga pole, kaloreid ei loe ja tühjakõhutunde all ei kannata. Sel aastal ongi üheks toidualaseks eesmärgiks laiendada oma LCHF menüüd.
Ja paljuski selle LCHF-värgiga seoses avastasin enda jaoks kalamata oliivid. Juba varasemast olid ka fuetec-vorstid ning tänu Juustukuningatele avardus oluliselt juustusortiment, mida lemmikute alla liigitada.
Magusa poole pealt tulevad meelde kõrvitsapätsikesed ning mangotort. Esimesi tegime ka jõuludeks ja siis seisis see kausitäis laual ja keegi ei söönud. Ja ükspäev sõin mõned ja kiitsin kõva häälega. Siis Poiss, 13, mõtles veidi ja küsis, mis nende küpsiste sees on? No mis seal ikka on, või, suhkur, kaneel… vastasin mina. Poiss sõi mõned küpsised ja küsis: “Aga emme, miks sa ükspäev ütlesid, et need kõrvitsaküpsised on?” 🙂 Muidugi ei hakanud ma kõrvitsat maha salgama, vaid kasutasin juhust ja pidasin pisikese loengu eelarvamuste teemal. Ja tühjaks see kauss igatahes söödi. Mangokooki tegin aastavahetuseks ja enne seda oma sünnipäeval töö juurde kolleegidele viimiseks, ja see on igati aus kook. Kindlasti teen veel, kui vaid East Endi mangopüreega teed ristuvad.
 | forex forum, Julie ja Julia |
 | Anu, Ma SALLin |
 | triangel, Ma SALLin |
 | KK, Ma SALLin |
| Anu, Korčula 2 ehk aastal 2016 |
Rohesilmne Maailm 