Vene-Pärsia sõda (1826–1828)
| Vene-Pärsia sõda (1826–1828) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Pärsia sõdadest | |||
 Hilisem pilt Ganja lahingust | |||
| Toimumisaeg |
8. juuli 1826 – 2. veebruar 1828 (1 aasta, 2 kuud, 3 nädalat ja 3 päeva) | ||
| Toimumiskoht |
Lõuna-Kaukaasia, Venemaa Keisririik (tänapäeva Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia) Aserbaidžaani provints, Kadžaaride Iraan | ||
| Tulemus |
Venemaa võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Iraan loovutab Venemaale kõik oma allesjäänud Kaukaasia alad | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Viies Vene-Pärsia sõda oli sõda Venemaa ja Iraani vahel aastatel 1826–1828. See oli viimane kahe suurriigi vahel Taga-Kaukaasia pärast peetud sõdadest.
Sõda puhkes Vene laienemispoliitika ja Iraani vastupanu põrkumisel ning selle jooksul peeti mitu suuremat lahingut, nagu Ganja lahing ja Erivani vallutamine. Pärslasi saatis alguses edu, Aleksei Jermolovi vägesid õnnestus üllatada. Pärsia vägesid aitasid kohalike ülestõusud Tališis, Ganjas, Širvanis, Şəkis ja mujal. Iraani edu lõppes kindral Ivan Paskevitši abivägede saabumisega ning venelased vallutasid Loode-Iraani tähtsama linna Tabrīzi.
Sõda lõppes 1828. aasta Turkmentšai rahuga, Iraan jäi ilma oma viimastest Kaukaasia aladest Araksist põhjas ehk kogu tänapäeva Armeeniast, Aserbaidžaani Nahhitševani autonoomsest vabariigist ja Türgi Iğdıri provintsist. Lepinguga said venelased sõna Iraani poliitikas ning šahh pidi edaspidi troonipärija määramiseks saama venelaste heakskiidu.
Sõda oleks võinud Iraani jaoks lõppeda veelgi laastavamalt, riik oleks võinud ilma jääda kogu Iraani Aserbaidžaanist või muutuda koguni Venemaa vasallriigiks, kuid selle hoidsid ära pärsia oskuslikud diplomaadid, Suurbritannia diplomaatiline tugi ning Venemaa ajahäda, kuna neil tuli juba valmistuda eesolevaks sõjaks Türgiga. Pärast sõda ei kohelnud Euroopa suurvõimud ega Venemaa Kadžaaride Iraani enam võrdse poolena.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Aktin, Muriel (2018). "The Early Stages of Russo–Iranian Relations". Matthee, Rudi; Andreeva, Elena (toim-d). Russians in Iran: Diplomacy and Power in the Qajar Era and Beyond. I.B. Tauris. Lk 11–23. ISBN 978-1-78673-336-8.
- Amanat, Abbas (2017). Iran: A Modern History. Yale University Press. ISBN 978-0300112542.
- Behrooz, Maziar (2023). Iran at War: Interactions with the Modern World and the Struggle with Imperial Russia. I.B. Tauris. ISBN 978-0755637379.
- Bournoutian, George (1992). The Khanate of Erevan Under Qajar Rule: 1795–1828. Mazda Publishers. ISBN 978-0939214181.
- Bournoutian, George (2016). "Prelude to War: The Russian Siege and Storming of the Fortress of Ganjeh, 1803–4". Iranian Studies. Taylor & Francis. 50 (1): 107–124.
- Bournoutian, George (2021). From the Kur to the Aras: A Military History of Russia's Move into the South Caucasus and the First Russo-Iranian War, 1801–1813. Brill. ISBN 978-9004445154.
- Cronin, Stephanie, toim (2013). Iranian-Russian Encounters: Empires and Revolutions since 1800. Routledge. ISBN 978-0415624336.
- Kashani-Sabet, Firoozeh (2014). Frontier Fictions: Shaping the Iranian Nation, 1804–1946. Princeton University Press. ISBN 978-1850432708.
- Mall:Cambridge History of Iran
- Pourjavady, Reza (2023). "Russo-Iranian wars 1804-13 and 1826-8". Christian-Muslim Relations. A Bibliographical History Volume 20. Iran, Afghanistan and the Caucasus (1800–1914). Brill.
- Tapper, Richard (1997). Frontier Nomads of Iran: A Political and Social History of the Shahsevan. Cambridge University Press. ISBN 978-0-52158-336-7.