Valgejänes

Valgejänes
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Jäneselised Lagomorpha
Sugukond	Jäneslased Leporidae
Perekond	Jänes Lepus
Liik	Valgejänes
Binaarne nimetus
Lepus timidus Linné, 1758
Levila kaart: roheline – looduslik; punane – introdutseeritud.

Valgejänes (Lepus timidus) on jäneslaste sugukonda jänese perekonda kuuluv imetaja.

Rahvapäraselt on valgejänes tuntud ka kui haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg ja kikk-kõrv.

Levik

Valgejänes on Põhja-Euroopa kõige põlisem, kuid mitte kõige levinum jäneslane.

Valgejänes on levinud suurel maa-alal Põhja-Euraasias Skandinaavia poolsaarest kuni Tšuktši poolsaareni ning Põhja-Jäämerest kuni Kasahstani, Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Põhja-Ameerikas elab ta põhja pool 50. põhjalaiuskraadist, samuti kitsal ribal Gröönimaa lõuna- ja läänerannikul. Isoleeritud asurkonnad on veel Iirimaal, Šotimaal, Alpides ning Sahhalini ja Hokkaido saarel. Valgejänes on aklimatiseerunud Tšiilis ja Argentinas.

Minevikus oli valgejänese levila märksa laiem. Näiteks pleistotseenis elas ta Krimmis. Levila eraldatud osa Alpides näitab, et tõenäoliselt asustas ta kunagi suuremat osa Lääne-Euroopast.

Välimus

Valgejänes on suhteliselt suur jäneslane. Eriti suured jänesed elavad levila põhjaosas, kus nende keha tüvepikkus on kuni 70 cm ja mass kuni 5,5 kg. Kõige väiksemad valgejänesed elavad Jakuutia taigas, kus nende mass on 2,5–3 kg.

Hele saba, kõrva valge tagaserv ja silma punakaspruunid iirised on valgejänestele liigitunnusteks. Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut üle selle ja on tahapoole painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks.

Valgejänes avaldab liikudes maapinnale üsna väikest rõhku: kõigest 9–12 g/cm². See on märksa väiksem kui tema vaenlastel rebasel (40–43 g/cm²), hundil (90–103 g/cm²) ja hagijal (90–110 g/cm²). Seetõttu saab jänes joosta üle sellise pinnase, kuhu tema jälitajad sisse vajumata järele minna ei saa.

Valgejänese värvus on levila eri osades väga erinev. Talvel õigustab valgejänes oma nimetust täielikult, olles puhasvalge ja ainult tema kõrvatipud on värvuselt mustad. Suvel on tema selg roostepruun mustade tähnidega, keha külgmised pooled heledad ja kõht üleni valge. Karvavahetus oleneb sellest, millal isendi elupaigaks valitud kohas lumi maha tuleb. Näiteks Iirimaal, kus püsivat lumikatet ei esine, valgejänes valgeks ei muutugi. Gröönimaal tumeneb ta suvel üsna vähe, kõigest helepruuniks, aga Baffini maal, kus õhutemperatuur on isegi juulis 0...+5 °C, ei lähe ta üldse pruuniks. Talvekarv on tihedam ja pikem, eriti tallaalustel ja sõõrmete ümber. Eriti pikad karvad on talvel jänesel kõhu piirkonnas, mis looma puhkamise ajal puutub kokku lume või külmunud maapinnaga. Sellistel aastatel, mil talv hilineb ja maa püsib kaua lumeta, on valge talvekarvastikuga valgejänesed eriti märgatavad.

Valgejänes koduaias

Meeleelundid

Valgejänesel on kõige paremini arenenud kuulmine. Kuulmine võimaldab tal tajuda ohtu. Nägemine ja haistmine on valgejänestel seevastu nõrgalt arenenud. Avamaastikul liikumatult seisvale inimesele võib valgejänes seetõttu isegi väga ligidale joosta.

Eluiga

Valgejänes võib elada ligi kümneaastaseks. Üksikud isendid on elanud 13-aastaseks, aga tavaliselt looduses nende eluiga ei ületa 3–4 aastat.

Elupaik ja elulaad

Valgejänese elupaiku on mitmesuguseid. Areaali põhjapool kohtab valgejänest erinevates tundratüüpides. Tema eelistatuimaks tundratüübiks on siiski põõsastundra ja seda ka Taimõril. Valgejänest võib kohata mererannikul ja taigavööndi maastikel. Metsas eelistab valgejänes elupaigana põõsatihnikuid, põlendikke ja raiesmikke, sest seal on head võimalused nii toidu kui ka varju leidmiseks. Levila lõunapiiril hoidub ta kasevõsastikesse, roostikku ja tihedasse kõrgesse rohttaimestikku. Alpides elab ta metsapiiril ja alpiaasadel. Nii võib teda leida isegi kaljude ja kivide vahel.

Aastaaegade vaheldumine toob kaasa ka valgejäneste elupaikade muutuse. Talve saabudes koonduvad jänesed põõsastesse ja metsanoorendikesse, kus nad leivad endale talvel põhitoidu. Samuti meelitavad neid ka metsaservad, kus lumi ei ole nii kohev ja liikumisvõimalused on paremad. Valgejänesed, kes elavad mäestikes, laskuvad talvel madalamatesse, vähema lumega kaetud piirkondadesse.

Valgejänes on üldiselt paikne loom. Siiski on tundras nii Lapimaal, Taimõril kui ka Gröönimaal täheldatud aastaajalisi rändeid. Selleks kogunevad jänesed karjadesse, kus on mitukümmend, aga vahel isegi üle saja isendi. Rännete pikkus võib ulatuda kümnetesse kilomeetritesse, vahel isegi üle saja kilomeetri. Rännet põhjustab paks lumikate, mis ei võimalda jänestel madala kasvuga tundrataimi kätte saada. Sügisel rändab valgejänes lõunasse, kevadel põhja.

Valgejänes on ärkvel peamiselt öösel. Kõige rohkem tegutseb ta varahommikul ja varajastel õhtutundidel. Päevasel ajal otsib valgejänes endale varjulise ja ohutu paiga kas mahalangenud puude juurte vahel, põõsastes või tihedas rohus. Püsivat elukohta jänesel siiski pole, iga õhtu otsib ta endale uue magamisaseme. Suvel, päevasel ajal, on valgejänes tavaliselt sügavas metsas, kus leidub palju põõsaid. Sügisel, kui ilmad muutuvad vihmasemaks ja on lehtede langemise aeg, liiguvad valgejänesed metsadest rohumaadele.

Suurte külmade korral teevad jänesed metsavööndis lumme 0,5–1,5 meetri pikkusi koopaid. Hädaohu korral võimaldab koobas magamispaigast kiire põgenemise. Tundras käituvad valgejänesed teisiti. Nad kogunevad aladele, kus on rohkesti lund – näiteks jõeorgude järskudele nõlvadele. Sinna kaevavad nad sügavaid, kuni 8 meetri pikkuseid koopaid, mida nad kasutavad ajutiste varjepaikadena. Ohu korral peituvad valgejänesed koopasse niipea, kui nad midagi kahtlast märkavad. See on vastupidine käitumine metsavööndis elavatele valgejänestele, kes ohtu tunnetades oma lumekoopa hülgavad. Peitu pugenud valgejänest on peaaegu võimatu koopast välja ajada. Sellises olukorras ei aita kisa, paugutamine ega ka lumel trampimine.

Valgejänesed võivad tundras koopaid kasutada ka suvel. Selles olukorras on need kaevatud muidugi pinnasesse. Tavaliselt ei tee jänesed pinnasesse neid koopaid ise, vaid kasutavad polaarrebaste või ümisejate ehitatud mahajäetud urge (Ida-Siberis). Muldkoobaste suvist kasutamist valgejäneste poolt on täheldatud ka Jakuutia taiga põhjaosas.

Enne magamisasemele minekut teeb jänes kaks-kolm korda „haake“. Selleks jääb loom natukeseks ajaks seisma ja liigub mõne aja pärast oma jälgi mööda tagasi ning seejärel teeb ta pika hüppe kõrvale. Seda nimetatakse jahimeeste poolt „jälgede segamiseks“. See meetod raskendab edukalt röövloomadel jänese asukoha leidmist.

Toitumine

Valgejäneste toidulaud erineb aastaajati oluliselt. Suvel toitub valgejänes mitmesugustest rohttaimedest, eelistades liblikõielisi taimi. Meelsasti toitub osjadest ja maa-alustest alamatest seentest (nt. hirvepähklist), mida ta pinnasest hõlpsasti kätte saab. Seetõttu võib metsa sattudes näha rohkesti valgejänese tuhnimisjälgi.

Talvel on rohttaimed valgejänestele kättesaamatud, samuti on juurtel kuivanud rohi vähetoitev. Seetõttu on talviseks põhitoiduks mitmesuguste puude ja põõsaste oksad ning koor. Kõige meelsamini toitub valgejänes pajust, haavast, kasest ja sarapuust. Ida-Siberis on nende põhitoiduks aga noored lehised. Okaspuudest toitub valgejänes harva. Kui valgejänestel on suure järglaskonnaga aasta, siis võib ta Jakuutias hävitada kohati üle 50% noori lehiseid ja pajusid, mõnel pool võib hävitustöö olla koguni täielik.

Kevadel, kui on üle elatud pikk toidunappuse aeg, hakkavad valgejänesed kogunema paikadesse, kus haljendab rohi. Nii kogunevad nad rühmiti (10–30 looma koos) väikestele aasadele innukalt toituma. Selles situatsioonis aga kaotavad nad oma tavapärase ettevaatliku käitumise.

Sigimine ja pesakond

Valgejänes on üsna viljakas loom. Isend saab suguküpseks juba 10. elukuul. Euroopa keskvööndis poegib valgejänes kolm korda aastas: mai alguses, juuni lõpul ja augusti alguses. Euroopa taigas, samuti Lõuna-Siberi taigas toob üks emane ilmale tavaliselt ainult kaks pesakonda, Siberi taiga põhjaosas ja tundras vaid ühe pesakonna. Suurimad pesakonnad on põhjataigas ja tundras elavatel jänestel. Nende pesakonnas võib olla koguni seitse poega. Tihti on seal tabatud emaseid valgejäneseid, kes kannavad 9–10 või isegi 12 loodet. Levila kesk- ja lõunaosades on pesakonnad märgatavalt väiksemad. Sealsetel jänestel on tavaliselt 2–5 poega, üksikutel ka 7–8 järglast. Kokkuvõttes on areaali lõunapoolsetel aladel elavate valgejäneste viljakus veidi suurem kui põhjapoolsetel.

Jooksuaeg on valgejänestel väga tormiline ja isaste isendite vahel toimuvad tihti kaklused.

Emase valgejänese tiinus kestab 47–55 päeva. Nad poegivad tavaliselt maapinnal, põõsastes ja varisenud puude juurte all. Tundras ja kohati ka taigas poegivad nad seevastu urgudes. Sündides kaaluvad pojad 90–130 grammi. Samuti on nad kohe nägijad ja nad on tiheda karvastikuga kaetud. Juba teisel päeval pärast sündi suudavad pojad joosta, 3–4-päevast jänesepoega on peaaegu võimatu kinni püüda. Pesakond hoiab ema ligidale ja ei haju laiali. Võib ette tulla olukordi, kus emane valgejänes, nagu paljud linnudki, teeskleb haavatut või haiget, et meelitada inimest pesakonna juurest eemale. Valgejäneste pojad kasvavad väga kiiresti, sest piim on väga toitev. See sisaldab 12% valke ja 15% rasva. Juba esimese nädala möödudes hakkavad jänesepojad rohtu sööma. On olnud juhtumeid, kus inimesed võtavad jänesepoja oma hoole alla, arvates, et emajänes on ta hüljanud. Tegelikult pole jänesepojad peaaegu kunagi hüljatud. Valgejänese emahool seisnebki ühesainsas imetamiskorras päevas.

Emajänes, kes poegib mitu korda aastas, paaritub üsna varsti, mõnikord kohe pärast poegimist. Kõige viljakamad on valgejänesed 2–7-aastaselt. Seevastu hakkab viljakus vähenema alates neljandast eluaastast.

Haigused

Levila piires on jäneste arvukus aastati erinev. Kõige suuremad muutused on Jakuutias, Gröönimaal ja Põhja-Ameerika põhjaosas. Need muutused toovad esile taudide levikud, mis kanduvad edasi just piirkondades, kus on valgejäneste kõrge asustustihedus. Taudide olemust ei suudeta alati selgitada. Täheldatud on valgejäneste massilise hukkumise juhtumeid, mis on saanud alguse ussnugilistesse nakatumise tagajärjel. Eriti ohtlikud on nematoodid, kopsudes parasiteerivad ümarussid. Kuigi nad on väikesed, 2–6 cm pikkused, võib neid ühe jänese kopsudes leida 300–500, mõnikord isegi 2000. Epizootia korral võib kopsunematootidega olla nakatunud ligi 100% valgejänestest. Sooleusstõppe, mida põhjustavad nematoodid ja tsestoodid, nakatumise protsent võib mõnel juhul olla sama suur. Valgejänesed võivad nakatuda ka maksatrematootidega või haigestuda eosloomadest põhjustatud koktsidioosi. Viimane on eriti ohtlik noorloomadele. Valgejänestel on teadaolevalt esinenud ka selliseid bakteriaalseid haigusi nagu tulareemia (rahvasuus jänesekatk) ja pseudotuberkuloos.

Parasiitide tekitatud haigust epizootiat ei ole Eestis täheldatud.

Looduslikud vaenlased

Looduslikke vaenlasi on valgejänestel üsna palju: ilvesed, rebased, metsnugised, hundid, kassikakud, raud- ja kanakullid. Kõige rohkem langeb valgejäneseid ohvriks ilvestele ja metsnugistele.

Valgejäneste ja halljäneste suhe

Enne halljänese suuremat levikut Skandinaavia poolsaarel ja introdutseerimist 20. sajandi alguses oli valgejänes Euroopas asustanud isegi lõunapoolsemaid alasid. Halljänes pole mitte ainult asunud elama valgejäneste elukohtadesse põllumajandusmaadele ja parkidesse, vaid on ka valgejänestega segunenud. Kui emasel valgejänesel puudub sigimiseks oma liigikaaslasest isane isend, siis võib ta paarituda ka isase halljänesega. Järeltulijad on sigimisvõimelised. Eesti looduses nende kahe liigi ristumise kohta andmed puuduvad.

Valgejänes Eestis

Eestis on valgejänes levinud mandriosas, kus tema peamisteks elukohtadeks on okaspuumetsad ja rabad. Valgejäneseid elutseb meil 21. sajandi esimese kümnendi keskpaiga seisuga hinnanguliselt 10–12 tuhat isendit. Paari aastakümne eest oli neid aga ligi 43 000.

Välislingid

• Valgejänes andmebaasis eElurikkus