Teine Bulgaaria tsaaririik

	ц︢рьство блъгарское; Второ българско царство ; Teine Bulgaaria tsaaririik 1185–1396/1422
	Bulgaarialipp Bulgaaria vapp
	Bulgaaria Ivan Asen II ajal
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Tǎrnovo; (1185–1393); Vidin ja Nikopol; (1393–1396)
Religioon	õigeusk
Peamised keeled	keskbulgaaria

Teine Bulgaaria tsaaririik (bulgaaria: Второ българско царство) oli keskaegne Bulgaaria riik aastatel 1185–1396 või kuni 1422. Esimese Bulgaaria tsaaririigi järglasena jõudis see oma võimu haripunkti tsaaride Kalojani ja Ivan Asen II ajal enne järkjärgulist vallutamist osmanite poolt 14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses. Selle järglaseks said Bulgaaria vürstkond ja hiljem Bulgaaria tsaaririik aastal 1878.

Aastani 1256 oli Teine Bulgaaria tsaaririik domineeriv jõud Balkani poolsaarel. Bütsantslasi võideti mitmes suures lahingus ja aastal 1205 võitis tsaar Kalojan äsja loodud Ladina keisririiki Adrianoopoli lahingus. Tema vennapoeg Ivan Asen II võitis Epeirose despootkonda ja tegi Bulgaariast taas piirkondliku suurvõimu. Tema valitsemisajal laius Bulgaaria Aadria merest Must mereni ja majandus õitses. Kuid 13. sajandi lõpus nõrgenes tsaaririik mongolite, bütsantslaste, ungarlaste ja serblaste pidevates sissetungides, samuti sisemiste rahutuste ja mässude tõttu. 14. sajandil toimus ajutine taastumine ja stabiliseerumine, kuid ka Balkani feodalismi haripunkt, kui keskvõim kaotas järk-järgult paljudes piirkondades võimu. Bulgaaria jagunes osmanite sissetungi eelõhtul kolmeks osaks.

Vaatamata tugevale Bütsantsi mõjule lõid Bulgaaria kunstnikud ja arhitektid oma eristuva stiili. 14. sajandil, ajal, mida tunti Bulgaaria kultuuri teise kuldajastuna, kirjandus ja kunst õitsesid. Pealinn Tǎrnovo, mida peeti "Uueks Konstantinoopoliks", muutus riigi peamiseks kultuurikeskuseks ja tolleaegsetele bulgaarlastele õigeusu maailma keskuseks. Pärast osmanite vallutusi emigreerusid paljud Bulgaaria vaimulikud ja õpetlased Serbiasse, Valahhiasse, Moldovasse ja Vene vürstkondadesse, kus nad tutvustasid Bulgaaria kultuuri, raamatuid ja hesühastlikke ideid.

Mõistestik

Kaasaegsete poolt tsaaririigi kohta kõige sagedamini kasutatud nimi oli Bulgaaria, nagu riik ennast kutsus. Kalojani valitsusajal oli riik mõnikord tuntud kui bulgaarlaste ja valahhide oma. Paavst Innocentius III ja teised välismaalased, nagu Ladina keiser Henri, mainisid ametlikes kirjades riiki kui Bulgaaria ja Bulgaaria tsaaririik.

Tänapäeva historiograafias kutsutakse riiki Teiseks Bulgaaria tsaaririigiks, et eristada seda Esimesest Bulgaaria tsaaririigist. Alternatiivne nimi, mida kasutati seoses perioodiga enne 13. sajandi keskpaika, on Valahhide ja bulgaaride tsaaririik; variantnimed on Valahhia–Bulgaaria tsaaririik, Bulgaaria–Valahhia tsaaririik või Rumeenia–Bulgaaria tsaaririik; viimast nime kasutab üksnes Rumeenia historiograafia.

Taust

Aastal 1018, kui Bütsantsi keiser Basileios II (valitses 976–1025) vallutas Esimese Bulgaaria tsaaririigi, valitses ta seda ettevaatlikult. Olemasolev maksusüsteem, seadused ja alamaadli võim jäid muutmata kuni tema surmani aastal 1025. Autokefaalne Bulgaaria patriarhaat allutati oikumeenilisele patriarhile Konstantinoopolis ja alandati peapiiskopkonnaks keskusega Ohridis, samas säilitati selle autonoomia ja diötseesid. Basileios nimetas bulgaarlase Joan I Debarist esimeseks peapiiskopiks, kuid tema järglased olid bütsantslased. Bulgaaria aristokraatia ja tsaari sugulased said erinevaid Bütsantsi tiitleid ja nad viidi keisririigi Aasia ossa. Vaatamata raskustele säilisid Bulgaaria keel, kirjandus ja kultuur; ellujäämisperioodi tekstid viitavad ja idealiseerivad Bulgaaria tsaaririiki. Enamus äsja vallutatud territooriume arvati Bulgaaria, Sirmiumi ja Paristrioni teemadesse.

Kui Bütsants Basileiose järglaste ajal nõrgenes, aitasid petšeneegide sissetungid ja kasvavad maksud kaasa rahulolematuse kasvule, mis tekitas aastatel 1040–1041 ning 1070. ja 1080. aastatel mitu suurt ülestõusu. Vastupanu esmane keskus oli Bulgaaria teema, praegune Põhja-Makedoonia, kus leidsid aset suured Peter Deljani (1040–1041) ja Georgi Voitehi ülestõusud (1072). Bütsantsi võimud surusid mõlemad suurte raskustega maha. Nendele järgnesid mässud Paristrionis ja Traakias. Komnenoste taassünni ja Bütsantsi ajutise stabiliseerumise ajal 12. sajandi esimesel poolel rahustati bulgaarlased maha ja suuri mässe ei toimunud enne sajandi lõppu.

Ajalugu

Vabastamine

Pikemalt artiklis Aseni ja Peteri ülestõus

Viimase Komnenosest keisri Andronikos I (valitses 1183–85) hukatuslik valitsemine halvendas Bulgaaria talurahva ja aadli olukorda. Tema järglase Isaakios II esimene tegu oli kehtestada täiendav maks oma pulmade rahastamiseks. Aastal 1185 palusid kaks aristokraadist venda Tǎrnovost, Todor ja Asen, keisrilt nende armeesse värbamist ja maad, kuid Isaakios II keeldus ja andis Asenile kõrvakiilu. Pärast Tǎrnovosse naasmist tellisid vennad kiriku ehitamise, mis pühitseti pühale Demetriosele Saloníkist. Nad näitasid rahvale kuulsa pühaku ikooni, kes väidetavalt lahkus Saloníkist, et toetada Bulgaaria põhjust, ja kutsusid ülestõusule. See tegu oli religioossele rahvale soovitud mõjuga, kes haarati innukalt ülestõusu bütsantslaste vastu. Vanem vend Todor krooniti Bulgaaria tsaariks Peter IV nime all, pühakuks kuulutatud Peter I (valitses 927–969) järgi. Peaaegu kogu Bulgaaria Balkani mägedest põhjas – Möösiana tuntud piirkond – ühines kohe ülestõusnutega, kes tagasid ka polovetside abi (turgi hõim, kes asustas maid Doonau jõest põhjas. Polovetsid muutusid varsti Bulgaaria armee tähtsaks osaks, mängides suurt rolli järgnenud edus. Varsti pärast ülestõusu puhkemist püüdis Peter IV hõivata vana pealinna Preslavit, kuid ebaõnnestus; ta kuulutas Tǎrnovo Bulgaaria pealinnaks.

Möösiast käivitasid bulgaarlased rünnakuid Põhja-Traakiasse, kuna Bütsantsi armee võitles normannidega, kes ründasid Bütsantsi valdusi Balkani poolsaare lääneosas, ja rüüstasid Saloníkit, keisririigi suuruselt teist linna. Bütsantslased vastasid 1186. aasta keskpaigas, kui Isaakios II korraldas kampaania ülestõusu purustamiseks, enne kui see veelgi laieneb. Bulgaarlased kindlustasid mäekurud, kuid Bütsantsi armee leidis oma tee üle mägede päikesevarjutuse tõttu. Kui bütsantslased jõudsid tasandikule, ei riskinud mässajad suuremale, paremini korraldatud väele vastu astuda. Peter IV teeskles, et on valmis alla andma, kuni Asen reisis Doonaust põhja poole armeed koguma. Rahulolev Bütsantsi keiser põletas bulgaarlaste saagi ja läks tagasi Konstantinoopolisse. Varsti pärast seda tuli Asen tagasi üle Doonau koos polovetside abiväega, kuulutades võitluse jätkamist, kuni kogu Bulgaaria on vabastatud. Uus Bütsantsi armee koguti keisri onu Ioannes Doukas Angelose juhtimise alla, kuid kui Isaakios II kartma lõi, tõugati ta troonilt. Doukast asendas Ioannes Kantakouzenos, trooni jaoks kõlbmatu pime mees. Bulgaarlased ründasid Kantakouzenose laagrit öösel, tappes suurel arvul sõdureid. 1186. aasta keskpaigas saadeti veel üks armee kindral Alexios Branase juhtimisel. Kuid mässuliste vastu võitlemise asemel suundus Branas Konstantinoopolisse, et trooni endale nõuda; ta mõrvati varsti pärast seda. Kasutades ära kaost, ründasid bulgaarlased Põhja-Traakiat, rüüstates maa enne Bütsantsi vägede vasturünnakut. Ühel juhul seisid kaks armeed teineteise vastas Lardea kindluse juures kõhklevas lahingus; bulgaarlased säilitasid oma röövsaagi ja taandusid segamatult Balkani mägedest põhja poole.

1186. aasta lõpul käivitas Isaakios II oma teise kampaania Bulgaaria vastu. Tema armee oli sunnitud talvituma Sofias, andes bulgaarlastele aega sissetungi ette valmistada. Järgmise aasta alguses piirasid bütsantslased Lovetši, kuid ei suutnud seda hõivata; nad sõlmisid vaherahu, mis tunnistas de facto Bulgaaria sõltumatust. Aastal 1189, kui Kolmanda ristisõja juht, Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa oli sõja lävel bütsantslastega, pakkusid Asen ja Peter IV talle 40 000-mehelist armeed vastutasuks ametliku tunnistamise eest, kuid suhted ristisõdijate ja bütsantslaste vahel paranesid lõpuks. Aastal 1190 juhtis Isaakios II veel üht Bulgaaria-vastast kampaaniat, mis lõppes hävitava kaotusega Trjavna mäekurus. Keiser põgenes napilt eluga; keiserlik varalaegas, sealhulgas kroon ja rist, langes võidukate bulgaarlaste kätte. Pärast edu krooniti Asen tsaariks ja sai tuntuks kui Ivan Asen I. Peter IV astus vabatahtlikult tagasi, et teha teed oma palju energilisemale vennale; Peter IV säilitas tiitli, kuid Ivan Asen võttis võimu.

Järgmise nelja aastaga nihkus sõja tulipunkt Balkani mägedest lõunasse. Ivan Aseni välklöökide strateegia erinevates kohtades tasus end ära ja varsti võttis ta edelas oma kontrolli alla tähtsad linnad Sofia ja Niši, puhastades tee Makedooniasse. Aastal 1194 kogusid bütsantslased tohutu väe, mis koosnes ida- ja läänearmeest, kuid kaotasid Arkadiupolise lahingu. Suutmata vastu panna, püüdis Isaakios II Ungari kuninga Béla III-ga liitu astuda ja Bulgaaria vastu ühisrünnaku teha, kuid ta kukutati ning ta oma vend Alexios III torkas ta pimedaks. Bütsantslased üritasid rahuläbirääkimisi, kuid Ivan Asen nõudis kõigi Bulgaaria maade tagastamist ja sõda jätkus. Aastal 1196 sai Bütsantsi armee taas kaotuse kaugel lõunas Sérresi juures. Naasmisel Tǎrnovosse mõrvas Ivan Aseni tema nõo Ivanko Konstantinoopoli õhutatud vandenõus. Peter IV piiras Tǎrnovot ja Ivanko põgenes Bütsantsi, kus ta tehti Philippopolise kuberneriks. Peter IV mõrvati vähem kui aasta pärast tema venna surma.

Tõus

Troonil järgnes Aseni ja Peter IV noorem vend, Kalojan (1197–1207). Auahne ja halastamatu valitsejana tahtis ta saavutada rahvusvahelist tunnustust ja Bulgaaria täielikku vabastamist. Kalojan tahtis bütsantslastele ka 14 000 tsaar Samuili sõduri pimedakstorkamise eest kätte maksta. Kalojan kutsus ennast Romanoktonoseks ('roomlastetapja') Basileios II järgi, keda kutsuti Bulgaroktonoseks ('bulgaarlastetapja'). Ta asus kiiresti liitu oma venna mõrvari Ivankoga. Bütsantslased tapsid Ivanko, kuid bulgaarlased võtsid Constantia linna. 1201. aastal vallutas Kalojan Varna, viimase Bütsantsi linnuse Möösias, mida kaitses suur garnison. Vaatamata linna vallutamisele Ülestõusmispühade ajal käskis Kalojan kõik bütsantslased vallikraavi heita. Siis pidas ta bütsantslastega rahuläbirääkimisi, tagades 1202. aasta alguses Bulgaaria vallutused. Kui bulgaarlased okupeerisid lõunas, annekteerisid Ungari kuningas András II ja tema Serbia vasall Vukan Belgradi, Braničevo ja Niši, aga pärast rahuläbirääkimisi pööras Kalojan oma tähelepanu loodesse. Aastal 1203 ajasid bulgaarlased serblased Nišist välja, võitsid Ungari armeed mitmes lahingus piki Morava jõe orgu ja vallutasid oma endise territooriumi tagasi.

Kalojan teadis, et bütsantslased ei tunnista kunagi tema tsaaritiitlit; ta alustas läbirääkimisi paavst Innocentius III-ga. Ta tugines nõuetes oma eelkäijatele Esimeses Bulgaaria tsaaririigis: Simeon I, Peter I ja Samuil. Paavst oli valmis Kalojani kuningana tunnistama tingimusel, et Bulgaaria kirik allutatakse Rooma katoliku kirikule. Pärast pikki läbirääkimisi, milles mõlemad tegutsesid diplomaatiliselt, kuid oma positsioone muutmata, krooniti Kalojan 1204. aasta lõpul kuningaks. Peapiiskop Basileios kuulutati priimaseks. Kalojan ei kavatsenud sellele otsusele alluda; ta saatis paavstile kirja, milles väljendas tänu saadud tsaaritiitli ja Bulgaaria kiriku patriarhaadiks ülendamise eest. Lõpuks nõustus paavst vaikivalt Bulgaaria seisukohaga tsaaritiitli suhtes. Liit Bulgaaria ja Rooma vahel jäi rangelt ametlikuks; bulgaarlased ei muutnud oma õigeusu riitusi ja tavasid.

Mitu kuud enne Kalojani kroonimist huvitusid Neljanda ristisõja juhid Bütsantsist ja vallutasid Konstantinoopoli, luues Ladina keisririigi. Bulgaarlased püüdsid ladinlastega sõbralikke suhteid luua, kuid neile öeldi ära ja ladinlased nõudsid nende maad, vaatamata paavsti tunnustusele. Seistes silmitsi ühise vaenlasega tegid Kalojan ja Bütsantsi aristokraatia Traakias liidu ning viimane lubas Kalojani oma keisriks kuulutada. Otsustav lahing Bulgaaria armee ja ristisõdijate vahel leidis aset 14. aprillil 1205 Adrianoopoli juures, kus ladinlased võideti ja nende keiser Baudouin I vangistati. Lahing oli löök äsja loodud Ladina keisririigile, mis langes kaosesse. Pärast võitu võtsid bulgaarlased tagasi suure osa Traakiast, sealhulgas tähtsa Philippopolise linna. Bulgaaria ootamatu edu põhjustas Bütsantsi aadli vandenõu Kalojani vastu ja liidu ladinlastega. Tǎrnovos avastati vandenõu kiiresti; Kalojan korraldas jõhkrad repressioonid bütsantslaste vastu Traakias. Samuti jätkus kampaania ladinlaste vastu; aastal 1206 olid bulgaarlased võidukad Rusioni lahingus ja vallutasid mitu Ida-Traakia linna. Järgmisel aastal tapeti lahingus Thessaloniki kuningas ja Montferrat' markii Bonifacio I, kuid Kalojan mõrvati enne, kui ta sai alustada rünnakut pealinnale.

Teine Bulgaaria tsaaririik Balkani poolsaarel 13. sajandi alguses

Kalojani järglaseks (1207–1218) sai tema nõbu Boril, kes püüdis jätkata oma eelkäija poliitikat, kuid ei omanud tema haaret. Tema armee sai ladinlastelt lüüa Philippopolise juures, tühistades suurema osa Kalojani saavutustest. Boril ei suutnud säilitada riigi ühtsust; tema vend Strez võttis endale suurema osa Makedooniast, Aleksios Slav eraldus Rodope territooriumiga; vastutasuks abi eest suure mässu mahasurumisel aastal 1211 oli Boril sunnitud Belgradi ja Braničevo Ungarile loovutama. Kampaania Serbia suurvürstkonna vastu aastal 1214 lõppes samuti kaotusega.

Kasvava rahulolematuse tulemusena tema poliitikasse tõugati Boril aastal 1218 Ivan Asen I poja Ivan Asen II poolt, kes oli pärast Kalojani surma elanud maapaos, troonilt. Pärast kroonimist korraldas Ivan Asen II (1218–1241) pulmad Ungari kuninga András II tütre Anna Máriaga ning sai kaasavaraks Belgradi ja Braničevo. Siis sõlmis ta liidu kõige võimsama Bütsantsi järglasriigi, Epeirose despootkonna valitseja Theodoros Komnenosega. Olles lepinguga kindlustanud oma põhjapiiri, vallutas Theodoros Komnenos Saloníki, vähendades oluliselt Ladina keisririigi suurust. Aastal 1225 kuulutas Theodoros end keisriks. Aastaks 1228 muutus olukord ladinlastele meeleheitlikuks; nad astusid läbirääkimistesse Bulgaariaga, lubades abielu alaealise Ladina keisririigi keisri Baudouin II ja Ivan Asen II tütre Elena vahel. See abielu oleks teinud Bulgaaria tsaari regendiks Konstantinoopolis, kuid vahepeal pakkusis bulgaarlased regendiameti Prantsuse aadlikule Jean de Brienne'ile. Olles aastal 1230 Konstantinoopoli suunas marssides mures bulgaarlaste tegevuse pärast, tungis Theodoros Komnenos tohutu armeega Bulgaariasse. Üllatatud Ivan Asen II kogus väikese väe ja liikus lõunasse nendega tegelema. Lipu asemel kasutas ta Theodorose vandega rahulepingut ja oda külge kinnitatud pitserit ning võttis suure võidu Klokotnitsa lahingus. Theodoros Komnenos langes koos oma õukonna ja suurema osa säilinud väega vangi. Ivan Asen II vabastas kõik lihtsõdurid ja marssis Epeirose–kontrollitud territooriumitele, kus kõik linnad ja alevid Adrianoopolist Durazzoni Aadria mere ääres alistusid ja tunnistasid tema võimu. Theodorose vend Michael II Komnenos Doukas sai loa valitseda Saloníkist despootkonna lõunapoolseid alasid kui Bulgaaria vasall. On võimalik, et Serbia kuningriik nõustus sel ajal Bulgaaria süseräniteediga, et võidelda katoliikliku Ungari ohuga.

1231. aastal, kui Jean de Brienne saabus Konstantinoopolisse, liitus Ivan Asen II Nikaia keisririigiga ladinlaste vastu. Pärast seda, kui Nikaia keisririik tunnistas aastal 1235 Bulgaaria patriarhaati, katkestas Ivan Asen II oma liidu Rooma paavstiga. Ühiskampaania ladinlaste vastu oli edukas, kuid Konstantinoopoli vallutamine nurjus. Jean de Brienne'i surmaga kaks aastat hiljem otsustas Ivan Asen II – kes pidi jälle saama Baudouin II regendiks – lõpetada oma koostöö Nikaiaga. Tema otsus põhines rohkem oletusel, et pärast liitlaste edu sai Konstantinoopol taas taastatud Bütsantsi keskuseks, mida valitses Nikaia dünastia. Bulgaaria–Ladina koostöö oli lühiajaline; Ivan Asen II jäi oma lõunanaabritega rahusse oma valitsusaja lõpuni.

Mongolite invasioon Euroopasse

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse

Veidi enne oma surma aastal 1241. aastal võitis Ivan Asen II mongolite armee osa, kes olid tagasiteel itta pärast laastavat rünnakut Moraavias, Poolas ja Ungaris.

Allakäik

Pikemalt artiklis Ivailo ülestõus

Ivan Asen II järglaseks sai tema alaealine poeg Kaliman I. Vaatamata esialgsele edule mongolite vastu otsustas uue tsaari regentvalitsus vältida edasisi rünnakuid ja valis neile andami maksmise. Tugeva monarhi puudumine ja kasvav rivaalitsemine aadli seas põhjustas Bulgaaria kiire hääbumise. Selle pearivaal Nikaia jäi mongolite retkedest kõrvale ja kogus jõudu Balkani poolsaarel. Pärast 12-aastase Kaliman I surma aastal 1246 oli troonil mitu lühiajalist valitsejat. Uue valitsuse nõrkus tuli ilmsiks, kui Nikaia armee vallutas vähest vastupanu kohates suuri alasid Lõuna-Traakias, Rodope mäed ja Makedoonia – sealhulgas Adrianoopoli, Tsepina, Stanimaka, Melniki, Sérresi, Skopje ja Ohridi. Ungarlased kasutasid samuti Bulgaaria nõrkust ära, okupeerides Belgradi ja Braničevo. Bulgaarlased vastasid alles aastal 1253, tungides Serbiasse ja võttes järgmisel aastal tagasi Rodope mäed. Kuid Mihhail Asen I otsustusvõimetus võimaldas Nikaial kogu kaotatud territooriumi tagasi võita, välja arvatud Tsepina. Aastal 1255 võtsid bulgaarlased kiiresti tagasi Makedoonia, mille Bulgaaria rahvastik eelistas Tǎrnovo võimu Nikaia asemel. Kõik saadu kaotati aastal 1256 pärast seda, kui Bulgaaria esindaja Rostislav Mihhailovitš reetis oma eesmärgi ja kinnitas Nikaia kontrolli vaidlusaluste alade üle. See suur tagasilöök maksis tsaarile elu ning viis ebastabiilsuse ja kodusõjani mitmete trooninõudlejate vahel aastani 1257, kui Skopje bojaar Konstantin Tihh võitis.

Uus tsaar pidi tegelema mitme välisohuga. Aastal 1257 ründasid ladinlased ja hõivasid Messembria, kuid ei suutnud linna hoida. Palju tõsisem oli olukord loodes, kus ungarlased toetasid Rostislavi, kes oli end ise Vidinis Bulgaaria tsaariks kuulutanud. Aastal 1260 võttis Konstantin Tihh Vidini tagasi ja okupeeris Severini banaadi, kuid järgmisel aastal sundis Ungari vasturünnak bulgaarlasi taanduma Tǎrnovosse, Rostislav sai Vidini tagasi. Varsti kontrollis linna Bulgaaria aadlik Jakov Svetoslav, kuid aastal 1266 kutsus ta end samuti tsaariks. Bütsantsi taastamine auahne Michael VIII võimu alla halvendas veelgi Bulgaaria olukorda. Suur Bütsantsi sissetung aastal 1263 viis rannikulinnade Messembria ja Anhialose ning mitme Traakia linna – sealhulgas Philippopolise – kaotamiseni. Suutmata tõsiselt vastu panna, organiseeris Konstantin Tihh ühise Bulgaaria–Mongoli kampaania, kuid pärast Traakia laastamist läksid mongolid Doonau põhjakaldale tagasi. Tsaar muutus 1260. aastate algul pärast jahiõnnetust halvatuks ja langes oma abikaasa, Maria Palaiologina mõju alla, kelle pidevad intriigid õhutasid jagunemist aadli seas.

Pidevad mongolite retked, majanduslikud raskused ja tsaari haigus viisid aastal 1277 kirdes suurele rahvaülestõusule. Mässajate armee, mida juhtis seakarjus Ivailo, võitis mongoleid kaks korda, mis suurendas oluliselt nende populaarsust. Ivailo pööras ringi ja võitis Konstantin Tihhi juhitavat regulaararmeed. Ta tappis isiklikult tsaari, väites, et viimane ei teinud midagi, et kaitsta oma au. Kartes mässu Bütsantsis ja soovides olukorda ära kasutada, saatis keiser Michael VIII Bulgaaria trooninõudleja Ivan Asen III juhitava armee, kuid mässajad jõudsid Tǎrnovosse esimesena. Konstantin Tihhi lesk Maria abiellus Ivailoga ja viimane kuulutati tsaariks. Pärast bütsantslaste ebaõnnestumist pöördus Michael VIII mongolite poole, kes tungisid Dobrudžasse ja võitsid Ivailo armeed, sundides ta Drastari taanduma, kus ta pidas vastu kolmekuulises piiramises. Pärast kaotust reedeti Ivailo Bulgaaria aadli poolt, kes avas Tǎrnovo väravad Ivan Asen III-le. 1279. aasta alguses murdis Ivailo Drastari piiramisrõnga ja asus pealinna piirama. Bütsantslased saatsid 10 000-mehelise armee Ivan Asen III-le appi, kuid kaotasid Ivailole Devina lahingu. Veel üks 5000-meheline armee sai sama saatuse osaliseks, mis sundis Ivan Asen III põgenema. Kuid Ivailo olukord ei paranenud – pärast kahte aastat pidevat sõjategevust vähenes toetus talle, mongolid ei olnud otsustavalt lüüa saanud ja aadel jäi vaenulikuks. 1280. aasta lõpuks pidi Ivailo põgenema oma endiste vaenlaste, mongolite juurde, kes Bütsantsi mõju all ta tapsid. Aadel valis tsaariks võimsa aadliku ja Tšerveni valitseja Georgi I Terteri. Ta valitses 12 aastat, tuues kaasa isegi tugevama Mongoli mõju ja suurema osa allesjäänud Traakia maade kaotamise bütsantslastele. See ebastabiilsuse ja ebakindluse periood jätkus aastani 1300, kui mõned kuud valitses Tǎrnovos mongol Tšaka.

Ajutine stabiliseerumine

Aastal 1300 kasutas Georgi I vanem poeg Todor Svetoslav ära kodusõda Kuldhordis, tõukas troonilt Tšaka ja näitas tema pead Mongoli Tokhta-khaanle. See tegi lõpu Mongoli riigi vahelesegamisele Bulgaaria siseasjadesse ja kindlustas Bulgaariale Lõuna-Bessaraabia kuni Bolgradini. Uus tsaar hakkas riigi majandust ümber korraldama, alistas palju pooliseseisvaid aadlikke ja hukkas reeturitena need, keda pidas mongolite abistamises vastutavaks, sealhulgas patriarh Joakim III-a. Bütsants, olles huvitatud Bulgaaria jätkuvast ebastabiilsusest, toetasid trooninõudlejaid Mihhaili ja Radoslavi vägedega, kuid said lüüa Todor Svetoslavi onult Aldimirilt, Krani despoodilt.

Aastatel 1303–1304 käivitasid bulgaarlased mitu kampaaniat ja võtsid tagasi palju linnu Kirde-Traakias. Bütsantslased püüdsid Bulgaaria edu ümber pöörata, kuid said Skafida lahingus suure kaotuse. Suutmata status quo muuta, olid nad sunnitud Bulgaariaga aastal 1307 rahu tegema, tunnistades Bulgaaria vallutusi. Todor Svetoslav veetis oma ülejäänud valitsusaja naabritega rahus. Ta säilitas sõbralikud suhted Serbiaga ja aastal 1318 tegi selle kuningas Stefan Milutin visiidi Tǎrnovosse. Rahuaastad tõid majandusliku õitsengu ja võimendasid äri; Bulgaaria muutus suureks põllumajandussaaduste eksportijaks, eriti nisu.

1320. aastate alguses kasvasid pinged Bulgaaria ja bütsantslaste vahel, kui viimased laskusid kodusõtta ja uus tsaar Georgi II Terter hõivas Philippopolise. Segaduses pärast Georgi II ootamatut surma aastal 1322 järglast jätmata võtsid bütsantslased linna ja teised Bulgaaria poolt Põhja-Traakias hõivatud linnad tagasi. Vidini energiline despoot Mihhail Šišman valiti järgmisel aastal tsaariks (1323–1330), Mihhail III Šišman Asenina; ta pöördus kohe Bütsantsi keisri Andronikos III suunas, võttes kaotatud maad tagasi. 1324. aasta lõpus sõlmisid kaks monarhi rahulepingu, mida tugevdas abielu Bulgaaria valitseja ja Theodora Palaiologina vahel. Mihhail Šišman lahutas oma Serbia abikaasast Ana-Nedast, mis põhjustas suhete halvenemise Serbiaga. Seda poliitilise kursi muutust selgitab Serbia võimu kiire kasv ja Makedooniasse tungimine. Bulgaarlased ja bütsantslased leppisid kokku ühiskampaanias Serbia vastu, kuid võttis viis aastat, enne kui erimeelsused ja pinged Bulgaaria ja Bütsantsi vahel ületati.

Mihhail Šišman kogus 15 000-mehelise väe ja tungis Serbiasse. Ta kohtus Serbia kuninga Stefan Dečanskiga, kes juhatas ligikaudu samasuurt väge, piirilinna Velbaždi juures. Kaks valitsejat, kes mõlemad ootasid abivägesid, leppisid kokku ühepäevases vaherahus, kuid kui katalaani abiväed kuninga poja Stefan Dušani juhtimisel saabusid, murdsid serblased sõna. Bulgaarlased said järgnenud Velbaždi lahingus lüüa ja nende tsaar hukkus. Vaatamata võidule ei riskinud serblased sissetungiga Bulgaariasse ja kaks poolt sõlmisid rahu. Seetõttu järgnes Tǎrnovos võimule surnud tsaari vanem poeg tema Serbia abikaasaga Ivan Stefan, kes kukutati pärast lühikest valitsemist. Bulgaaria ei kaotanud territooriumi, kuid ei suutnud peatada Serbia laienemist Makedooniasse.

Pärast katastroofi Velbaždis ründasid bütsantslased Bulgaariat ning hõivasid mitu linna ja lossi Põhja-Traakias. Nende edu lõppes aastal 1332, kui uus Bulgaaria tsaar (1331–1371) Ivan Aleksander võitis neid Rusokastro lahingus, võttes vallutatud territooriumid tagasi. Aastal 1344 astusid bulgaarlased Bütsantsi kodusõtta Ioannes V Palaiologose poolel Ioannes VI Kantakouzenose vastu, vallutades üheksa linna piki Maritsa jõge ja Rodope mägedes, sealhulgas Philippopolise. See vallutus tähistas keskaegse Bulgaaria viimast olulist territoriaalset laienemist, kuid tõi Bulgaaria pinnale ka esimesed Osmani-türklaste rünnakud, kes olid liidus Kantakouzenosega.

Langus

Ivan Aleksanderi katsed tõrjuda osmaneid 1340. aastate lõpul ja 1350. aastate alguses nurjusid pärast kahte kaotust, milles tema vanem poeg ja järglane Mihhail Asen IV ja tema teine poeg Ivan Asen IV võib-olla tapeti. Tsaari suhted tema veel ühe poja Ivan Sratsimiriga, kes oli pandud Vidini valitsejaks, halvenesid pärast 1349. aastat, kui Ivan Aleksander lahutas oma abikaasast, et abielluda pööratud juudi Sara-Teodoraga. Kui nende laps Ivan Šišman määrati troonipärijaks, kuulutas Ivan Sratsimir sõltumatust. Aastal 1366 keeldus Ivan Aleksander andmast läbipääsu Bütsantsi keisrile Ioannes V Palaiologosele ja Savoia ristisõdijate väed ründasid Bulgaaria Musta mere rannikut. Nad hõivasid Sozopolis, Messembria, Anhialose ja Emona, põhjustades raskeid kaotusi ja piirates edutult Varnat. Bulgaarlased andsid lõpuks Ioannes V-le läbipääsu, kuid kaotatud linnad anti üle bütsantslastele. Loodes ründasid ungarlased ja okupeerisid aastal 1365 Vidini. Ivan Aleksander vallutas provintsi neli aastat hiljem tagasi, olles liidus oma de jure vasallide Vladislav I ja Dobrotitsaga. Ivan Aleksanderi surm aastal 1371 jättis riigi pöördumatult jagatuks Ivan Šišmani (Tǎrnovos), Ivan Sratsimiri (Vidinis) ja Dobrotitsa (Karvunas) vahel.

26. septembril 1371 võitsid osmanid Serbia vendade Vukašin Mrnjavčevići ja Uglješa Mrnjavčevići juhitavat suurt kristlikku armeed Tšernomeni lahingus. Nad pöördusid kohe Bulgaariasse ja vallutasid Põhja-Traakia, Rodope mäed, Kostenetsi, Ihtimani ja Samokovi, piirates Ivan Šišmani võimu maadega Balkani mägedest põhjas ja Sofia orus. Suutmata vastu panna, oli Bulgaaria monarh sunnitud saama osmanite vasalliks ning sai vastutasuks tagasi mõned kaotatud linnad ja tagas kümneks aastaks rahutu rahu. Osmanite retked taastusid 1380. aastate algul ja kulmineerusid Sofia langemisega. Samaaegselt oli Ivan Šišman aastast 1384 hõivatud sõjaga Valahhia vastu. "Anonüümse Bulgaaria kroonika" järgi tappis ta septembris 1386 Valahhia vojevoodi Dan I. Ta säilitas ka rahutud suhted Ivan Sratsimiriga, kes oli lõhkunud oma viimased sidemed Tǎrnovoga aastal 1371 ja eraldanud Vidini diötseesid Tǎrnovo patriarhaadist. Kaks venda ei teinud osmanite sissetungi tõrjumiseks koostööd. Ajaloolase Konstantin Jirečeki järgi olid vennad hõivatud kibeda konfliktiga Sofia pärast. Ivan Šišman taganes oma vasallikohustustest toetada osmaneid vägedega nende kampaaniate ajal. Selle asemel kasutas ta iga võimalust osaleda kristlikes koalitsioonides koos serblaste ja ungarlastega, provotseerides suure osmanite sissetungi aastatel 1388 ja 1393. Vaatamata tugevale vastupanule hõivasid osmanid aastal 1388 arvukalt tähtsaid linnu ja kindlusi ning viis aastat hiljem vallutasid pärast kolmekuulist piiramist Tǎrnovo. Ivan Šišman suri aastal 1395, kui Bayezid I juhitud osmanid võtsid tema viimase kindluse Nikopoli. Aastal 1396 ühines Ivan Sratsimir Ungari kuninga Sigismundi ristisõjaga, kuid pärast kristliku armee lüüasaamist Nikopolise lahingus marssisid osmanid kohe Vidini peale ja hõivasid selle, lõpetades keskaegse Bulgaaria riigi. Vastupanu jätkus Konstantini ja Fružini juhtimisel aastani 1422. Esimest kutsus kuningas Sigismund "suursuguseks Konstantiniks, hiilgavaks Bulgaaria tsaariks".

Valitsemine, haldusjaotus, ühiskond

Teine Bulgaaria tsaaririik oli pärilik monarhia, mida valitses tsaar – Bulgaaria sõna keisri kohta, mis pärines 10. sajandist, Esimesest Bulgaaria tsaaririigist. Bulgaaria monarhid kutsusid end "Issandale Kristusele ustav kõigi bulgaarlaste tsaar ja isevalitseja" või variatsioonina, sisaldades mõnikord "...ja roomlaste, kreeklaste või valahhide". Täiendus "kõigi bulgaarlaste" lisati 14. sajandil pärast paljude bulgaarlastega asustatud territooriumite kaotamist ja tähendas, et monarh Tǎrnovos oli kogu Bulgaaria rahva tsaar, isegi nende, kes elasid riigi poliitiliste piiride taga.

Panoraamvaade Tǎrnovole, Teise Bulgaaria tsaaririigi pealinnale

Tsaar omas autokraatias ülemvõimu ilmalikes ja vaimulikes asjades; tema isiklikud võimed mängisid tähtsat rolli riigi heaolus. Kui monarh oli laps, juhtisid valitsust regendid koosseisus ema-tsarinna, patriarh ja valitseva dünastia vanemad liikmed. Kui feodaalse killustumise protsessid 14. sajandil kiirenesid, muutus monarhi poegadele tavaliseks saada kuninglikke tiitleid oma isa eluajal; poegi kutsuti kaasvalitsejateks või noortsaarideks.

Erinevalt Esimesest tsaaririigist oli Teise Bulgaaria tsaaririigi valitsus tugevalt mõjutatud Bütsantsi haldussüsteemist. Enamus aadlitiitleid, kohus ja valitsemine olid otse üle võetud Bütsantsi vastetelt Bütsantsi kreeka keeles või tõlgitud bulgaaria keelde. Kahe riigi vahel oli hierarhiasüsteemis erinevusi; on mõned säilinud allikad keskaegse Bulgaaria valitsuse täpsete kohustuste, ametimärkide või tseremoniaalsete asjade kohta. Bojaaride nõukogu koosnes suurbojaaridest ja patriarhist; see arutas sise- ja välispoliitika asju, nagu sõjakuulutused, liitude moodustamised või rahulepingute sõlmimised. Kõrgeima astme haldusametnikud olid suurlogoteet, kellel olid peaministri ülesanded, ja protovestiarios, kes vastutas vara- ja rahaasjade eest. Õukonnatiitleid, nagu despoot ja sebastokrator, anti tsaari sugulastele, kuid need ei puudutanud rangelt haldusfunktsioone.

Teise Bulgaaria tsaaririigi pealinn oli Tǎrnovo, mis oli ka oma enda haldusüksuse keskus tsaari otsese võimu all. Bulgaaria jagunes provintsideks, mille arv varieerus koos riigi territoriaalse arenguga. Säilinud esmastes allikates on provintse nimetatud Bütsantsi mõistega hora või Bulgaaria mõistetega zemya (земя), strana (страна) ja oblast (област), nimetatud tavaliselt peamise linna järgi. Provintsikuberneri tiitliks oli "hertsog" või kefalia – Bütsantsi dux ja kefale – ja nimetati otse tsaari poolt. Provintside alajaotus oli katepanikon (Bütsantsi katepanikion), mida valitses katepan, kes allus hertsogile. Ivan Asen II (1218–1241) valitsusajal olid järgmised provintsid: Belgrad, Braničevo, Boruj, Adrianoopol, Dimotika, Skopje, Prilep, Devol ja Albaania.

Teise tsaaririigi ajal oli Bulgaaria ühiskond jagunenud kolme sotsiaalsesse klassi; vaimulikkond, aadel ja talupojad. Teise klassi kuulus aristokraatia – bojaarid, mille juured olid vanema Bulgaaria boilades esimesest tsaaririigist, kohtunikud ja "kogu armee". Bojaarid jagunesid edasi suur- ja väikebojaarideks. Esimesed omasid suuri valdusi, mis ajuti hõlmasid kümneid ja isegi sadu külasid, ja kandsid kõrgeid haldus- ja sõjaväelisi ameteid. Talupojad moodustasid lõviosa kolmandast klassist ja allusid kas keskvõimule või kohalikele feodaalisandatele. Ajaga viimaste arv Bulgaaria feodaliseerumise protsessi tulemusena kasvas. Talupoegade peamised rühmad olid paritsi ja otrotsi. Mõlemad võisid omada maad, kuid vaid paritsi võisid vara pärandada; viimased ei võinud, kuna see oli feodaalisandate antud.

Sõjavägi

Pikemalt artiklis Keskaegse Bulgaaria armee

Teise Bulgaaria tsaaririigi tsaar oli selle armee ülemjuhataja; talle allus suurvojevood. Armeeüksusi juhtisid vojevoodid. Strator vastutas mingi piirkonna kaitse ja sõdurite värbamise eest. 12. sajandi lõpul oli armees 40 000 relvakandjat. Riik võis 13. sajandi esimesel kümnendil mobiliseerida umbes 100 000 meest; öeldavasti pakkus Kalojan Neljanda ristisõja juhile Baudouin I-le 100 000 sõdurit appi Konstantinoopolit võtma. 13. sajandi lõpuks käis sõjavägi alla ja armee oli vähenenud vähem kui 10 000 meheni – on kirja pandud, et Ivailo võitis kahte Bütsantsi (5000 ja 10 000 mehelist) armeed ja et tema väed olid mõlemal juhul arvulises vähemuses. Sõjaline tugevus kasvas Bulgaaria poliitilise stabiliseerumisega 14. sajandi esimesel poolel; 1330. aastatel oli armees 11 000 – 15 000 meest. Sõjavägi oli hästi varustatud piiramisvahenditega, sealhulgas taraanid, piiramistornid ja katapuldid.

Bulgaaria armee kasutas erinevaid taktikaid, tuginedes sõdurite kogemusele ja maastiku iseärasustele. Balkani mäed mängisid olulist rolli sõjalises strateegias ja hõlbustasid riigi kaitset tugeva Bütsantsi armee vastu. Sõja ajal võisid bulgaarlased saata kergeratsaväe laastama laial rindel vaenlase maad, rüüstates külasid ja väikelinnu, põletades viljasaaki ning võttes rahvast ja kariloomi. Bulgaaria armee oli väga mobiilne – näiteks neli päeva enne Klokotnitsa lahingut läbis see kolm korda pikema tee, kui Epeirose armee läbis nädalas; aastal 1332 läbis see 230 km viie päevaga.

Bulgaaria säilitas ulatusliku kindlusterea riigi kaitseks, pealinn Tǎrnovo oli keskel. Põhjas oli rida piki Doonau mõlemat kallast. Lõunas oli kolm rida; esimene piki Balkani mägesid, teine piki Vitošat, Põhja-Rodope mägesid ja Sakari mäge, kolmas piki Arda jõe org. Läänes kulges rida piki Južna Morava jõe orgu.

Teise tsaaririigi ajal muutusid Bulgaaria armee ja selle taktika tähtsaks osaks võõr- ja palgasõdurid. Aseni ja Peteri ülestõusu algusest alates kasutati mobiilset petšeneegide kergeratsaväge tõhusalt bütsantslaste ja hiljem ristisõdijate vastu. Kalojan kasutas Adrianoopoli lahingus 14 000 ratsameest. Petšeneegide juhid sisenesid Bulgaaria aadlihierarhiasse; mõned neist said riigis kõrgeid sõjaväelisi või haldusameteid. 14. sajandil tugines Bulgaaria armee üha rohkem välismaa palgasõduritele, kelle hulgas oli lääne rüütleid, mongoleid, osseete või valahhe. Nii Mihhail III Šišmani kui ka Ivan Aleksanderi armees oli 3000-meheline Mongoli ratsavägi. 1350. aastatel palkas tsaar Ivan Aleksander türklasi, nagu ka Bütsantsi keiser. Ka venelasi palgati palgasõduriteks.

Majandus

Pikemalt artiklis Keskaegse Bulgaaria mündid

Teise Bulgaaria tsaaririigi majandus põhines põllumajandusel, kaevandustel, traditsioonilisel käsitööl ja kaubavahetusel. Põllumajandus ja karjakasvatus jäid 12. ja 14. sajandi vahel Bulgaaria majanduse alustaladeks. Möösia, Zagore ja Dobrudža olid tuntud rikkaliku teraviljasaagi poolest, sealhulgas kõrgekvaliteediline nisu. Nisu, odra ja hirsi tootmine arenes ka suuremas osas Traakiast. Peamised veinitootmise alad olid Traakia, Musta mere rannik ning Struma ja Vardari jõe orud Makedoonias. Köögiviljade, puuviljade ja viinamarjade tootmine muutus üha tähtsamaks alates 13. sajandi algusest. Suurte metsade ja karjamaade olemasolu oli soodne loomakasvatusele, peamiselt riigi mägistes ja poolmägistes piirkondades. Siidiussikasvatus ja eriti mesindus olid hästi arenenud. Mesi ja vaha Zagorest olid parima kvaliteediga mesindustooted Bütsantsi turgudel ja olid kõrgelt hinnatud. Metsad andsid raiepuitu (бранища); oli ka tarastatud metsi (забели), kus raie oli keelatud.

Linnade arvu suurenemine andis tugeva tõuke käsitööle, metallurgiale ja kaevandustele. Põllumajanduskultuuride töötlemine oli traditsiooniline; toodete hulka kuulusid leib, juust, või ja vein. Soola ekstraheeriti laguunist Anhialose juures. Nahaparkimine, kingsepatöö, puusepatöö ja kudumine olid silmapaistvad käsitööd. Varna oli tuntud rebasenahkade töötlemise poolest, mida kasutati luksusrõivaste tootmisel. Lääne-Euroopa allikate järgi oli Bulgaarias rikkalikult siidi. Pikardia rüütel Robert de Clari ütles, et Bulgaaria printsessi Maria kaasavaras "...ei olnud ühtegi hobust, mis ei oleks olnud kaetud punase siidkangaga, mis oli nii pikk, et lohises seitse või kaheksa sammu iga hobuse järel. Ja kuigi nad sõitsid läbi muda ja halbadel teedel, ei rebenenud ükski siidkangas – kõik säilis armus ja õilsuses". Olid sepad, rauakaupmehed ja insenerid, kes arendasid katapulte, taraane ja muid piiramisvahendeid, mida kasutati laialdaselt 13. sajandi alguses. Metallitöö arenes Lääne-Bulgarias – Čiprovcis, Velbaždis ja Sofias, samuti Tǎrnovos ja Messembrias idas.

Raharinglus ja müntimine kasvasid Teise Bulgaaria tsaaririigi ajal pidevalt, jõudes haripunkti Ivan Aleksanderi valitsusajal (valitses 1331–1371). Koos paavsti tunnustusega sai tsaar Kalojan (valitses 1197–1207) õiguse münte vermida. 13. sajandi keskpaigas loodi hästikorraldatud rahapajad ja graveerimistöökojad, mis tootsid vask-, biljoon- ja hõbemünte. Konstantin Tihh Asen (valitses 1257–1277) algatas reformi; see viis rahaturu stabiliseerumiseni Bulgaarias. Ivailo ülestõus ja mongolite rüüsteretked 13. sajandi lõpul avaldasid müntimisele negatiivset mõju, mille tulemusena vähenes vermimistegevus kümme korda. Tsaaririigi stabiliseerumisega alates 1300. aastast andsid Bulgaaria monarhid välja suuremal hulgal münte, sealhulgas hõbedast, kuid olid võimelised rahuldama turgu kodumaiste müntidega pärast 1330. aastaid. Keskvõimu vähenemine osmanite sissetungi eelõhtul tekitas lihtsaid, anonüümseid ja rohmakaid võltsmünte. Bulgaaria müntide kõrval kasutati laialdaselt Bütsantsi, Ladina keisririigi, Venezia, Serbia, Kuldhordi ja väikeste Balkani vürstkondade münte. Toodangu kasvamise tõttu oli 14. sajandi teisest poolest alates kalduvus piirata välismüntide ringlust. Münte vermisid mõned sõltumatud või poolsõltumatud Bulgaaria isandad, nagu Jakov Svetoslav ja Dobrotitsa.

Religioon

Religiooni poliitika

Pärast maa vabastamist muutus monarhi tsaaritiitli tunnistamine ja Bulgaaria patriarhaadi taastamine Bulgaaria välispoliitika prioriteediks. Jätkuv sõjaseisukord Bütsantsiga sundis Bulgaaria valitsejaid paavsti poole pöörduma. Oma kirjavahetuses paavst Innocentius III-ga nõudis Kalojan (valitses 1197–1207) tsaaritiitlit ja patriarhaati, põhjendades nõudmisi Esimese Bulgaaria tsaaririigi pärandiga. Vastutasuks lubas Kalojan nõustuda paavsti süseräniteediga Bulgaaria kiriku üle. Liit Bulgaaria ja Rooma vahel vormistati 7. oktoobril 1205, kui paavsti legaat kroonis Kalojani kuningaks ja Tǎrnovo peapiiskop Basileios kuulutati priimaseks. Kirjas paavstile nimetas Basileios end patriarhiks, mille vastu Innocentius III ei vaielnud. Just nagu Boris I (valitses 852–889) kolm sajandit varem, järgis Kalojan oma läbirääkimistes paavstiga rangelt poliitilist agendat, siiraste kavatsusteta katoliiklusse pöörduda. Liit Roomaga kestis aastani 1235 ja ei mõjutanud Bulgaaria kirikut, mis jätkas oma õigeusu kaanonite ja riituste praktikat.

Bulgaaria ambitsioon saada õigeusu maailma religioosseks keskuseks omas tähtsat kohta Teise tsaaririigi riigidoktriinis. Pärast Konstantinoopoli langemist aastal 1204 Neljanda ristisõja rüütlite kätte muutus Tǎrnovo mõneks ajaks peamiseks õigeusu keskuseks. Bulgaaria tsaarid kogusid õhinal kristlike pühakute säilmeid, et kasvatada oma pealinna mõjukust. Taastatud Bulgaaria patriarhaadi ametlik tunnistamine Lampsakose kirikukogul aastal 1235 oli suur samm selles suunas ja tekitas mõiste Tǎrnovost kui "Teisest Konstantinoopolist". Patriarhaat oli jõuliselt vastu paavsti algatusele taasühendada õigeusu kirik Roomaga; ta kritiseeris Konstantinoopoli patriarhaati ja Bütsantsi keisrit ilmse soovi pärast teha Lyoni II kirikukogul aastatel 1272–1274 järeleandmisi. Patriarh Ignatiust kutsuti "õigeusu sambaks". Saadikuid saadeti Jeruusalemma patriarhi juurde, et läbi rääkida liidust Bütsantsi vastu, mis sisaldas kahte teist idapatriarhi, kuid missioon ei saavutanud midagi.

Vaidlused Konstantinoopoli patriarhaadiga Bulgaaria patriarhaadi legitiimsuse üle intensiivistusid 14. sajandil. Aastal 1355 üritas oikumeeniline patriarh Kallistos I maksma panna oma ülemvõimu Bulgaaria kiriku üle ja väitis, et Lampsakose kirikukogu sätete alusel jäi see alluvaks ja pidi Konstantinoopolile iga-aastast tribuuti maksma. Selle nõude toetuseks ei olnud ehtsaid dokumente ja Bulgaaria religioossed võimud eirasid seda.

Bulgaaria patriarhaadi struktuur järgis Esimese tsaaririigi traditsioone. Kirikupea oli Bulgaaria patriarh, kes oli Riiginõukogu (Sinklit) liige ja oli ajuti regent. Patriarhi abistas Sinod, mis koosnes piiskoppidest, kõrgvaimulikest ja mõnikord ilmaliku võimu esindajatest. Bulgaaria kirik järgis rangelt riigi ametlikku poliitikat – patriarh Joakim III hukati riigireetmise kahtluse tõttu sidemete pärast mongolitega. Bulgaaria patriarhaadi territoriaalne ulatus varieerus vastavalt territoriaalsetele muudatustele. Oma haripunktis Ivan Asen II (valitses 1218–1241) valitsusajal koosnes see 14 diötseesist; Preslav, Tšerven, Loveč, Sofia, Oveh, Drastar, Vidin, Sérres, Filippoi, Messembria, Braničevo, Belgrad, Niš ja Velbažd; ning piiskopitoolid Tǎrnovos ja Ohridis.

Hesühasm

Pikemalt artiklis Hesühasm

Hesühasm (kreeka "tardumus, puhkus, vaikus") on eremiitlik palvetamise traditsioon õigeusu kirikus, mis õitses Balkani poolsaarel 14. sajandil. Müstilise liikumisena kuulutas hesühasm vaimse palve tehnikat, mis õige hingamisega korratuna võis kellelgi võimaldada näha jumalikku valgust. Tsaar Ivan Aleksanderile (valitses 1331–71) avaldas hesühasmi praktika muljet; temast sai hesühastlike munkade patroon. Aastal 1335 andis ta varjupaiga Gregoriusele Siinailt ja vahendeid kloostri ehitamiseks Paroria lähedale Strandža mägedesse riigi kaguosas; see meelitas vaimulikke Bulgaariast, Bütsantsist ja Serbiast. Hesühasm tõestas ennast Bulgaaria õigeusu kiriku valitseva ideoloogiana Gregoriuse Siinailt jüngri tööga. Gregoriuse jünger Teodosius Tǎrnovost tõlkis tema kirjutised bulgaaria keelde ja hesühasm jõudis oma haripunkti viimase keskaegse Bulgaaria patriarhi Eutimius Tǎrnovost (1375–1394) ametiajal. Teodosius asutas Tǎrnovo lähedal Kilifarevo kloostri, millest sai riigi uus hesühastlik ja kirjanduslik keskus. Hesühastlikud intellektuaalid, olenemata rahvusest, säilitasid üksteisega regulaarsed sidemed, millel oli märkimisväärne mõju kultuuri- ja religioonivahetusele Balkani poolsaarel.

Bogomiilid ja teised ketserid

Pikemalt artiklis Bogomiilid

Bogomiilid, gnostitsistlik, dualistlik sekt, asutati 10. sajandil Esimese Bulgaaria tsaaririigi ajal. Hiljem laienes see kogu Balkani poolsaarele ja õitses pärast Bulgaaria langemist Bütsantsi võimu all. Õigeusu kirik pidas bogomiile, kes jutlustasid kodanikuallumatust, mis oli eriti muret tekitav riigivõimule, ketseriteks.

Bogomiilide suur taassünd Bulgaarias toimus sõjaliste ja poliitiliste tagasilöökide tõttu Borili (valitses 1207–1218) valitsusajal. Tsaar võttis kiireid, otsustavaid meetmeid bogomiilide tõkestamiseks; 11. veebruaril 1211 juhatas ta esimest bogomiilidevastast sinodit Bulgaarias, mis peeti Tǎrnovos. Arutelude käigus bogomiilid paljastati; need, kes ei tulnud tagasi õigeusku, pagendati. Vaatamata säilinud liidule katoliku kirikuga järgis sinod rangelt õigeusu kiriku kaanoneid. Spetsiaalselt pühitsetud Borili sinodikis kirjeldati monarhi "õigeuskliku tsaarina" ja Tǎrnovo Sinod lisati õigeusu sinodite loendisse. Borili tegevuse tõttu vähenes bogomiilide mõju oluliselt, kuid ei kadunud.

Paljud ketserlikud liikumised, sealhulgas adamiidid ja barlaamistid, mis tulid Bütsantsist maapakku, tõestasid end Bulgaarias 14. sajandil. Need liikumised koos bogomiilide ja judaismiga mõisteti hukka Tǎrnovo kirikukogul aastal 1360, kus osalesid tsaari perekond, patriarh, aadel ja vaimulikkond. Puuduvad allikad bogomiilide olemasolust Bulgaarias pärast 1360. aastat, mis tähendab, et sekt oli juba nõrgenenud ja omas vähe järgijaid. Allesjäänud adamiitide ja barlaamistide tagakiusamine jätkus väiksemas mahus Teodosiuse Tǎrnovost ja patriarh Eutimiuse juhtimisel.

Kultuur

Teine Bulgaaria tsaaririik oli eduka kultuuri keskus, mis jõudis haripunkti 14. sajandi keskpaigas/lõpus Ivan Aleksanderi (valitses 1331–1371) valitsusajal. Sel ajal toimus Bulgaaria arhitektuuri, kunstide ja kirjanduse taassünd, mis ulatus Bulgaaria piiride taha Serbiasse, Valahhiasse, Moldaaviasse ja Vene vürstkondadesse ning mõjutas slaavi kultuuri. Bulgaaria oli mõjutatud kaasaegsetest Bütsantsi kultuurilistest suundumustest. Peamine kultuuriline ja vaimne keskus oli Tǎrnovo, mis kasvas "Teiseks Konstantinoopoliks" või "Kolmandaks Roomaks". Bulgaaria kaasaegsed kutsusid linna "Tsarevgrad Tarnov", Tsaarilinn Tǎrnovo, Konstantinoopoli Bulgaaria-pärase nime Tsarigrad järgi. Teised olulised kultuurikeskused olid Vidin, Sofia ja Messembria ning suur arv kloostreid kogu riigis.

Arhitektuur

Linnavõrgustik Teises Bulgaaria tsaaririigis kasvas 13. ja 14. sajandil; esile kerkis arvukalt uusi linnakeskusi. Linnad ehitati tavaliselt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse ja koosnesid üldiselt sisemisest ja välimisest linnast. Aadel elas siselinnas, millel oli kants, samas enamus kodanikke elas välislinnas. Olid eraldi linnaosad aadlile, kaupmeestele, käsitöölistele ja välismaalastele. Pealinnas Tǎrnovos oli kolm kindlustatud küngast – Tsarevets, Trapezitsa ja Momina Krepost, ehitatud piki Jantra jõekäärusid. Mitmed linnaosad piki jõekaldaid sisaldasid eraldi lääneeurooplaste ja juutide kvartaleid.

Kindlused ehitati mägedele ja platoodele – Bütsantsi ajaloolane Niketas Khoniates ütles, et Bulgaaria lossid Balkani mägedes paiknesid "kõrgustes pilvede kohal". Need ehitati murtud kividest, mis liideti mördiga, erinevalt monumentaalrajatistest riigi kirdeosas, mis dateeruvad Esimese tsaaririigi aega. Väravad ja haavatavamad osad kaitsti tornidega; need olid tavaliselt neljakandilised, kuid oli ka ebakorrapäraseid, ringjaid, ovaalseid, kolmnurkseid või hobuserauakujulisi torne.

Religioosne arhitektuur oli väga prestiižne; kirikud olid riigis kõige kaunistatumate ja kindlamate ehitiste hulgas. 13. ja 14. sajandi jooksul asendati basiilikad ristikujulistega, kuppelkirikud ühe või kolme lööviga. Kirikute välisilmed olid rikkalikud, dekoratiivsed ornamendid vaheldusid kivi- ja tellisvöödega. Neid kaunistati veel roheliste, kollaste ja pruunide keraamikatükkidega. Seda on näha mitmel kirikul Messembrias, sealhulgas Püha Joann Aliturgetose kirik ja 14. sajandi Kristus Pantokraatori kirik – millel olid petikkaarte read, neljalehelised lillemotiivid, kolmnurksed ornamendid, ümar türkiiskeraamika ja tellissvastika friisid jooksmas piki välisseinu. Iga kirik Tsarevetsis – üle 20 – ja paljud 17 kirikust Trapezitsas olid kaunistatud sarnase tehnikaga. Ristkülikukujuline kellatorn narteksi kohal on tüüpiline joon Tǎrnovo koolkonna arhitektuuris. Mõned kirikud, nagu Bütsantsi võimu ajal ehitatud Püha Jumalaema kirik Aseni kindluses, ehitati ümber kellatornidega.

Püha Jumalaema kirik Donja Kamenicas, Bulgaaria tsaaririigi lääneosas (tänapäeva Serbias) on märkimisväärne oma ebahariliku arhitektuuristiili poolest. Selle kaksiktornid lõpevad teravate püramiidjate elementidega, lisaks on teravad detailid püramiidide kõigis neljas nurgas. Tornid ja nende kuju olid täiesti ebaharilikud ja enneolematud keskaegses Bulgaaria kirikuarhitektuuris ning mõjutatud Ungarist või Transilvaaniast.

Тsaaripalee Tǎrnovos oli algselt bojaariloss; see läbis kaks suurt ümberehitust Ivan Asen II (valitses 1218–1241) ja Ivan Aleksanderi (valitses 1331–1371) ajal. Palee oli ebakorrapärase ellipsi kujuline ja kattis 5000 m². Seinad olid kuni 2 m paksud. Sissepääsuväravaid valvasid ümarad ja ristkülikukujulised tornid; peasissepääs paiknes põhjafassaadi ümaras tornis. Seespool oli hoone ehitatud ümber siseõue, mille keskel oli rikkalikult kaunistatud kuninglik kirik. Patriarhipalee paiknes Tsarevetsi kõrgemas kohas ja domineeris linna kohal. Selle plaan meenutas ühte tsaaripaleed ja hõlmas 3000 m². Nelinurkse kellatorni kõrval oli Jumala Püha Ülestõusmise patriarhaalne toomkirik. Elu- ja ametiruumid paiknesid ehitise lõunaosas.

Säilinud on mõned aadlielamute näited. Tsaaripaleest põhjas on välja kaevatud bojaarimaja vundament 13. sajandi algusest. Sellel oli Г-kujuline plaan ning see koosnes eluruumidest ja väikesest, ühelöövilisest kirikust. Oli kahte tüüpi ühiseluruume; poolmaapealsed ja maapealsed. Viimaseid ehitati linnades ja need olid tavaliselt kahekorruselised; alumine korrus ehitati murtud kividest, mis seoti muda või mördiga, ja teine korrus ehitati puidust.

Kunst

Bulgaaria kaunite kunstide peavool 13. ja 14. sajandil on tuntud kui Tǎrnovo maalikoolkond. Vaatamata Bütsantsi Palaiologoste renessansi mõnede tendentside mõjutusele olid Bulgaaria maalil unikaalsed omadused; esmalt klassifitseeris selle eraldi kunstikoolkonnaks Prantsuse kunstiajaloolase André Grabar. Koolkonna töödes on teatud määral realismi, eripäraseid portreid ja psühholoogilist pilguheitu. Säilinud on väga vähe Teise tsaaririigi ilmalikku kunsti. Seinamaalide kilde, mis kujutavad rikkalikult kaunistatud figuure, avastati väljakaevamistel tsaaripalee troonisaalis Tǎrnovos. Troonisaali seinad olid arvatavasti kaunistatud Bulgaaria tsaaride ja tsaarinnade kujutistega.

Tǎrnovo maalikoolkonna varajased näited on freskod Bojana kirikus Sofia lähedal, mis dateeritakse aastasse 1259; need on ühed kõige täiuslikumad ja paremini säilinud Ida-Euroopa keskaegse kunsti mälestised. Erinevalt kaasaegsest Bütsantsi kunstist ja kiriku kaanonist kujutab enamik 240 figuurist isikupära, psühholoogilist pilguheitu ja elujõudu. Kiriku ktitorite Kalojani ja Desislava ning tseremoniaalsetes rüüdes valitseva monarhi Konstantin Tihhi ja tema naise Irina portreed on eriti realistlikud. Ivanovo kaljusse raiutud kirikud riigi kirdeosas koosnevad mitmest kirikust ja kabelist, mis esindavad Bulgaaria kunsti arengut 13. ja 14. sajandil. Ivan Asen II (valitses 1218–1241) valitsusajal maalitud maalidel esimese perioodi kirikutes on inimfiguurid kujutatud realistlikus stiilis, ovaalsete nägude ja lihavate huultega. Rõivaste värvid on kirkad, samas 14. sajandi freskod on Palaiologoste perioodi klassikalises stiilis. Nii Bojana kirik kui ka Ivanovo kaljusse raiutud kirikud on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Tǎrnovos pole säilinud terviklikku maali. Püha Neljakümne märtri kirikus säilinud 35 stseeni iseloomustavad koolkonnale iseloomulikud mahedad toonid ja reaalsustunnetus. Freskode kilde on välja kaevatud 17 kiriku varemetest Tǎrnovo teisel kindlustatud künkal, Trapezitsas; nende seas olid kujutised sõjaväelastest, kes kandsid rikkalikult kaunistatud rõivaid. Palee kabel oli kaunistatud mosaiikidega. Lääne-Bulgaarias sisaldasid jäänukkunsti kohalikud iseärasused arhaismi kompositsioonis ja varjudeta toone, mille näiteid on muuhulgas leitud Zemeni kloostrist, Püha Jumalaema kirikust Donja Kamenicas ja Püha Peetruse kirikust Berendes.

Paljud Teise Bulgaaria tsaaririigi raamatud sisaldasid kaunilt meisterdatud miniatuure, tuntuimad näited on Manassese kroonika tõlge bulgaaria keelde, Ivan Aleksanderi nelikevangeelium ja Tomići lauluraamat, milles on kokku 554 miniatuuri. Miniatuuride, mis kajastavad erinevaid teoloogilisi ja ilmalikke sündmusi ja millel on oluline esteetiline väärtus, stiil oli mõjutatud kaasaegsetest Bütsantsi töödest.

Tǎrnovo koolkond jätkus; see rikastas Esimese Bulgaaria tsaaririigi traditsioone ja ikoonikujundust. Märkimisväärsed ikoonid on Püha Eleusa (1342) Messembriast, mida praegu säilitatakse Aleksander Nevski toomkirikus Sofias, ja Rila Püha Johannes (14. sajand), mida säilitatakse Rila kloostris. Sarnaselt Bojana kiriku freskodega näitab Rila Püha Johannes realismi ja mittekanoonilist kujundust. Mõnd säilinud ikooni iseloomustab hõbeplaadistus koos pühakute emailkujutistega.

Kirjandus

Pikemalt artiklis Keskaegne Bulgaaria kirjandus

14. sajandi *Ivan Aleksanderi nelikevangeeliumi* lehekülg

Kirjandusliku tegevuse peamised keskused olid kirikud ja kloostrid, mis pakkusid algharidust põhikirjaoskusega kogu riigis. Mõned kloostrid tõusid esile palju kõrgema hariduse pakkumisega, mis sisaldas edasijõudnud grammatika; piibli-, teoloogiliste ja iidsete tekstide; ja kreeka keele õpinguid. Haridus oli kättesaadav võhikutele; see ei olnud piiratud vaimulikkonnaga. Neid, kes lõpetasid edasijõudnute õpingud, kutsuti граматик. Esialgu kirjutati raamatuid pärgamendile, kuid Varna sadama kaudu sisse toodud paber võeti kasutusele 14. sajandi alguses. Esialgu oli paber palju kallim, kui pärgament, kuid sajandi lõpuks selle hind langes, tulemuseks suurema arvu raamatute tootmine.

12. ja 13. sajandist on säilinud vähe tekste. Märkimisväärsed näited sellest ajast on "Borili raamat", oluline allikas Bulgaaria tsaaririigi ajaloost, ja "Dragan Menaion", mis sisaldab varaseimat teadaolevat Bulgaaria hümnoloogiat ja hümnilugusid, samuti liturgiaid Bulgaaria pühakutele Joann Rilast, Kyrillos ja Methodios ja tsaar Peter I. Säilinud on Bütsantsi poeedi (Tǎrnovo õukonnas) kirjutatud ning tsaar Ivan Asen II ja Irina Komnene Doukaina pulmale pühendatud kaks poeemi. Poeet võrdleb tsaari päikesega ja kirjeldab teda kui "armsam kui päev, meeldiva välimusega".

14. sajandil toetas kirjanduslikku tegevust Teises tsaaririigis õukond ja eriti tsaar Ivan Aleksander (valitses 1331–1371), mis viis koos mitme viljaka õpetlase ja vaimulikuga märkimisväärse kirjandusliku taasünnini, mida tuntakse Tǎrnovo kirjanduskoolkonnana. Kirjandust kaitsesid ka mõned aadlikud ja rikkad kodanikud. Kirjandus sisaldas kreekakeelsete tekstide tõlkeid ja algupärandite loomist, nii religioossete kui ka ilmalike. Religioossed raamatud olid ülistavad epistlid, martüroloogiumid, hagiograafiad ja kirikulaulud. Ilmalik kirjandus hõlmas kroonikaid, luuleteoseid, romaane ja novelle, apokrüüfilisi lugusid, rahvajutte, nagu Trooja lugu ja Aleksandria, juriidilisi töid ning meditsiini ja loodusteaduste töid.

*Manassese kroonika* 14. sajandi bulgaariakeelse tõlke lehekülg

Esimene märkimisväärne 14. sajandi Bulgaaria õpetlane oli Teodosius Tǎrnovost (suri aastal 1363), kes oli mõjutatud hesühasmist ja levitas hesühastlikke ideid Bulgaarias. Tema tuntuim jünger oli Eutimius Tǎrnovost (u 1325 – u 1403), kes oli aastatel 1375–1393 Bulgaaria patriarh ja Tǎrnovo kirjanduskoolkonna asutaja. Viljaka kirjanikuna juhtis Eutimius suurt keelereformi, mis standardiseeris bulgaaria keele õigekirja ja grammatikat. Kuni reformini oli tekstides sageli õigekirja ja grammatika kasutamise erinevusi. Reformi mudel ei olnud kaasaegne keel, vaid Bulgaaria kultuuri esimese kuldajastu aegne keel 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest Esimese Bulgaaria tsaaririigi ajast.

Osmanite Bulgaaria-vallutus sundis paljud õpetlased ja Euthimiuse jüngrid välja rändama, viies oma tekstid, ideed ja talendi teistesse õigeusu maadesse – Serbiasse, Valahhiasse, Moldaaviasse ja Vene vürstkondadesse. Venemaale viidi nii palju tekste, et õpetlased räägivad teisest lõunaslaavi mõjust Venemaale. Euthimiuse lähedane sõber ja liitlane Kiprian sai Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks ning kasutas bulgaaria kirjandusmudeleid ja -tehnikaid. Grigori Tsamblak töötas enne Kiievi metropoliidi ametisse saamist Serbias ja Moldaavias. Ta kirjutas arvukalt jutlusi, liturgiaid ja hagiograafiaid, sealhulgas "Ülistava epistli Eutimiusele". Veel üks tähtis Bulgaaria emigrant oli Konstantin Kostenetsist, kes töötas Serbias ja kelle despoot Stefan Lazarevići biograafiat kirjeldab Georgije Ostrogorski kui "kõige tähtsamat vanaserbia kirjanduse ajaloolist tööd".

Apokrüüfiline kirjandus edenes 13. ja 14. sajandil; see oli enamasti suunatud küsimustele, mida välditi ametlikes religioossetes töödes. Oli ka palju ennustamise raamatuid, mis ennustasid sündmusi astroloogia ja unenägude põhjal. Mõned neist sisaldasid poliitilisi elemente, nagu ettekuulutus, et öösel toimuv maavärin võib inimesed segi ajada, kes võivad siis keisrit põlgusega kohelda. Võimud mõistsid apokrüüfilise kirjanduse hukka ja lisasid need pealkirjad keelatud raamatute nimistusse. Sellest hoolimata levis apokrüüfia Venemaale; 16. sajandi Vene aadlik Andrei Kurbski kutsus neid "Bulgaaria muinasjuttudeks".

Vaata ka