Tarbimine

Tarbimine ehk konsumeerimine ehk konsumptsioon on majandusteaduse järgi isikute vajaduste rahuldamine kaupade või teenuste ostmise teel. Tarbimine muutub võimalikuks sissetuleku saamise või säästude kulutamise tulemusena. Tarbimise käsitlemine vajaduste rahuldamise protsessina põhineb majandusteooria postulaatidel. Kuid lisaks majandusteooriale tegeleb tarbimise problemaatikaga ka majandussotsioloogia.

Tarbimise saab liigitada kaheks:

Avalik tarbimine, mis on avaliku sektori ehk valitsuse kulutused, mida tehakse uue lõpptoodangu või -teenuse hankimiseks;
Eratarbimine, mis on majapidamiste kulutused, mida tehakse uue lõpptoodangu või -teenuse hankimiseks

Eratarbimiskulutused sõltuvad eelkõige indiviidide tulude suurusest. Eratarbimiskulutuste ja tulude vahelise seose esitas John Maynard Keynes. Keynesi tarbimisfunktsioon selgitab seaduspärasust, et tarbimine küll suureneb tulude tõustes, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks. Eksisteerib tuludest sõltumatu autonoomne tarbimine.

Teise tarbimisfunktsiooni aluseks on püsiva sissetuleku hüpotees, mille pakkus välja Milton Friedman 1957. aastal. Püsiva sissetuleku hüpoteesi kohaselt püüab tarbija maksimeerida tarbimise kasulikkust pikemaajaliselt ja ta soovib tarbida igal perioodil võrdselt, sest nii on tarbimise kasulikkus kõige suurem. Optimaalse koguse arvutamiseks kasutab ta oma eluaja oodatavat sissetulekut, mille jagab terve eluaja peale võrdsetesse osadesse. Tarbimine ei sõltu enam sama perioodi sissetulekust, vaid ainult oodatavast sissetulekust ning võib suureneda või väheneda vaid juhul, kui muutuvad ootused tulevaste rahavoogude osas. Friedmani teooria põhineb eeldusel, et inimene on oma valikutes ratsionaalne.

Sellist olukorda, kus inimeste tarbimiskäitumine ei sõltu sellest, kas valitsus tõstab makse või finantseerib riigi kulutusi laenu võttes, nimetatakse Ricardo samasuseks. Ricardo samasuse kehtides ei suurenda valitsuse kulutuste kasv kogumajanduse tarbimist kuna inimesed vähendavad tarbimist.

Osasid leibkondi puudutavad likviidsuspiirangud rohkem kui teisi. Elutsükli teooria järgi on piiratud noorte inimeste tarbimine, kuna sissetulekud pole veel jõudnud eluea keskmisele tasemele. Ajutiselt on sissetulek eluea keskmisest madalam ka töötutel. Püsiva sissetuleku puudumine vähendab nii säästmise kui ka laenuvõtmise võimet. Ka osal töötavast elanikkonnast võivad esineda likviidsuspiirangud, kui nende sissetuleku ei ole regulaarne või on tulevikus ebakindel.

Tarbimise osalejad

Tarbija – tarbija on kodanik, kellel on kavatsus tellida või osta või see kes tellib, ostab ja kasutab kaupu/teenuseid üksnes isiklikeks, perekondlikeks ja muudeks ettevõtlusega mitteseotud vajadusteks.
Tootja – tootja on organisatsioon (olenemata selle õiguslikust vormist) või füüsilisest isikust ettevõtja, kes toodab kaupu ja teenuseid tarbijatele müügiks;
Töövõtja – töövõtja on organisatsioon või füüsilisest isikust ettevõtja, kes teeb tööd või osutab teenuseid tarbijale tasulise lepingu sõlmimise alusel;
Müüja - organisatsioon või füüsilisest isikust ettevõtja, kes müüb tarbijale kaupa müügilepingu sõlmimise raames.

Tootmise ja tarbimise omavaheline seos

Karl Marx jaotas tarbimise subjektiivseks ja objektiivseks tarbimiseks, mis toimuvad üheaegselt. (Tarbimise duaalne loomus). Ta leidis, et tööstuses tarbitakse näiteks tööliste tööjõudu ehk tarbimine on tootmises sama nagu teised materjalid, mida seal kasutatakse. Siin artiklis eelnevalt kirjeldatud tarbimise käsitlustes on arvestatud vaid lõpptarbijatega ja jäetud välja ettevõtluses uue toote või teenuse jaoks tarbitud tooted ja teenused. Marx leidis, et tootmine on samal ajal ka tarbimine ning tootmine viib tarbimiseni ja vastupidi. Toode muutub tooteks alles siis, kui teda tarbitakse. Näiteks on kleit alles siis kleit, kui keegi ta ka selga paneb.^[viide?] Toode pole toode vaid sellepärast, et ta on materialiseerunud tegevus, vaid kuna ta on aktiivse subjekti objekt. Tootmine mitte ainult ei loo vajaduste rahuldamise materjale, vaid ta loob ka vajadust materjalide järele. Ehk tootmine ei tooda mitte ainult subjekti jaoks objekti jaoks vaid ka objekti jaoks subjekti.

Tarbimise roll turumajanduses

Tarbimine avaldab turumajandusele olulist mõju mitmest vaatenurgast:

Vaba tarbimise tingimustes saavad tarbijad teha teadliku valiku ühesuguste kaupade tootjate vahel, mis aitab kaasa tootjatevahelise konkurentsi arengule.
Turumajanduses on tarbijad võimelised selgelt sõnastama kriteeriumid, mille alusel nad toote valivad. Kui toode ei vasta nendele kriteeriumidele, siis seda ei osteta, seega peavad tootjad kohanduma tarbijate soovidega. See on põhimõtteline erinevus turumajanduse ja käsumajanduse vahel, sest viimases otsustab ainult riik, mida inimesed tarbivad.
Tarbimine on suhtluskanal tootja ja toote ostja vahel. Tarbimise eesmärk on vajaduste rahuldamine. Kui põhivajadused on rahuldatud, siis alles seejärel liiguvad tarbijad järgmisele tarbimistasandile. Seega, mida toodetakse turule on reguleeritud.
Tarbimine moodustab valmistoodete soovitud kõige lõpliku versiooni, mis loob tasakaalu pakkumise ja nõudluse vahel. Just konkreetse toote tarbimist uurides saab turundusspetsialist ettevõttele soovitada kõige eelistatavamat tüüpi tooteid, mida tasub toota. Tarbimise analüüsimine aitab vähendada riske müügis, sest selle abil saab selgeks, mida tarbijad tahavad osta ja mida ei müüda.

Käitumisökonoomika, Keynesi tarbimisfunktsioon

Keynesi tarbimisfunktsiooni tuntakse ka absoluutse sissetuleku hüpoteesina, kuna see põhineb tarbimisel ainult praegusel sissetulekul ja jätab tähelepanuta potentsiaalse tulevase sissetuleku (või selle puudumise). Selle kriitika viis Milton Friedmani püsiva sissetuleku hüpoteesi ja Franco Modigliani elutsükli hüpoteesi väljatöötamiseni.

Uuemad teoreetilised lähenemised põhinevad käitumisökonoomikal ja näitavad, et mitmeid käitumuslikke põhimõtteid võib võtta mikromajanduslikuks aluseks käitumispõhisele kogutarbimisfunktsioonile.

Käitumisökonoomika võtab samuti omaks ja seletab mitmeid inimkäitumise tunnuseid standardse majandusmudeli piirangute raames. Nende hulka kuuluvad piiratud ratsionaalsus, piiratud tahtejõud ja piiratud isekus^[1].

Piiratud ratsionaalsuse pakkus esimesena välja Herbert Simon. See tähendab, et inimesed reageerivad mõnikord ratsionaalselt oma kognitiivsetele piiridele, mille eesmärk on minimeerida otsuste tegemise kulude ja veakulude summat. Lisaks viitab piiratud tahtejõud sellele, et inimesed võtavad sageli meetmeid, millest nad teavad, et need on vastuolus nende pikaajaliste huvidega. Näiteks enamik suitsetajatest eelistaks pigem mitte suitsetada ja paljud suitsetajad on valmis maksma ravimi või programmi eest, mis aitab neil loobuda. Lõpuks viitab piiratud omakasupüüdlikkus olulisele tõsiasjale suure osa inimeste kasulikkuse funktsiooni kohta: teatud tingimustel hoolivad nad teistest või käituvad nii, nagu hooliksid nad teistest, isegi võõrastest^[2].

Tarbimist määravad tegurid

Majandusteadlaste poolt uuritud peamised tarbimist mõjutavad tegurid on:

Sissetulek: Majandusteadlased peavad sissetulekute taset kõige olulisemaks tarbimist mõjutavaks teguriks. Seetõttu rõhutatakse pakutud tarbimisfunktsioonides sageli seda muutujat. Keynes peab absoluutset sissetulekut, Duesenberry suhtelist sissetulekut ja Friedman püsivat sissetulekut tarbimist määravateks teguriteks.

Tarbijate ootused: Hinnamuutused muudaksid tarbijate reaalset sissetulekut ja ostujõudu. Kui tarbija ootused tulevaste hindade suhtes muutuvad, võib see muuta tema tarbimisotsuseid käesoleval perioodil.

Tarbijate varad ja jõukus: Need viitavad varale sularaha, pangahoiuste, väärtpaberite ja füüsilise vara, nagu näiteks kestvuskaupade varud või kinnisvara, näiteks majad, maa jne. kujul. Need tegurid võivad mõjutada tarbimist; kui nimetatud varad on piisavalt likviidsed, jäävad need reservi ja neid saab kasutada hädaolukordades.

Tarbijakrediit: Tarbija krediidi ja tema krediiditehingute suurenemine võib võimaldada tarbijal kasutada oma tulevast sissetulekut praegu. Selle tulemusena võib see viia suuremate tarbimiskulutusten tegemiseni võrreldes juhuga, kus ainus ostujõud on praegune sissetulek.

Intressimäär: Intressimäärade kõikumine võib mõjutada kodumajapidamiste tarbimisotsuseid. Intressimäärade tõus suurendab inimeste säästusid ja vähendab seega nende tarbimiskulutusi.

Majapidamise suurus: majapidamiste absoluutsed tarbimiskulud suurenevad pereliikmete arvu kasvades. Kuigi mõnede kaupade puhul suureneb leibkondade arvu kasvades nende kaupade tarbimine suhteliselt vähem kui leibkondade arv. See juhtub mastaabisäästu nähtuse tõttu.

Sotsiaalsed rühmad: Kodumajapidamiste tarbimine on erinevates sotsiaalsetes rühmades erinev. Näiteks tööandjate tarbimisharjumused erinevad töötajate tarbimisharjumustest. Mida väiksem on ühiskonnagruppide vaheline lõhe, seda ühtlasem on tarbimisharjumused ühiskonnas.

Tarbijate maitse: Üks oluline tegur tarbimisharjumuste kujundamisel on tarbijate maitse. See tegur võib teatud määral mõjutada teisi tegureid, nagu sissetulek ja hinnatase. Teisest küljest on ühiskonna kultuuril oluline mõju tarbijate maitse kujundamisel.

Piirkond: Tarbimisharjumused on erinevates geograafilistes piirkondades erinevad. Näiteks erineb see muster linna- ja maapiirkondades, rahvarohketes ja hõredalt asustatud piirkondades, majanduslikult aktiivsetes ja mitteaktiivsetes piirkondades jne.

Tarbimisteooriad

Tarbimisteooriad said alguse John Maynard Keynesi poolt 1936. aastal ning neid arendasid edasi sellised majandusteadlased nagu Friedman, Dusenberry ja Modigliani. Tarbimise ja sissetuleku vaheline seos oli pikka aega makromajanduslikus analüüsis oluline mõiste.

Absoluutse sissetuleku hüpotees

Oma 1936. aasta üldises teoorias võttis Keynes kasutusele tarbimisfunktsiooni. Ta uskus, et tarbimisotsuseid mõjutavad mitmesugused tegurid; kuid lühiajaliselt on kõige olulisem tegur reaalne sissetulek. Absoluutse sissetuleku hüpoteesi kohaselt on tarbija kulutused tarbimiskaupadele ja -teenustele lineaarne funktsioon tema jooksvast kasutatavast sissetulekust.

Suhtelise sissetuleku hüpotees

James Duesenberry pakkus selle mudeli välja 1949. aastal^[3]:

Inimeste tarbimiskäitumine ei ole üksteisest sõltumatu. Teisisõnu, kahel sama sissetulekuga inimesel, kes elavad kahel erineval positsioonil sissetulekute jaotuses, on erinev tarbimiskäitumine. Tegelikult võrreldakse ennast teiste inimestega ning see, mis mõjutab oluliselt inimese tarbimist, on tema positsioon üksikisikute ja rühmade seas ühiskonnas; seega tunneb inimene oma olukorra paranemist tarbimise osas ainult siis, kui tema keskmine tarbimine suureneb võrreldes ühiskonna keskmise tasemega. Seda nähtust nimetatakse demonstratsiooniefektiks.

Intermporaalne tarbimine

Intertemporaalse tarbimise mudelit mõtles esimest korda välja John Rae 1830. aastatel ja hiljem laiendas seda Irving Fisher 1930. aastatel raamatus "Theory of interest". See mudel kirjeldab, kuidas tarbimine jaguneb eluperioodide vahel.

$S_{1}=Y_{1}-C_{1}$

Ja siis

$C_{2}=Y_{2}+S_{1}\times (1+r)$

Kus $C$ on tarbimine konkreetsel aastal.

Kus $Y$ on antud aastal saadud tulu.

Kus $S$ on antud aasta rahatagavara.

Kus $r$ on intressimäär.

Indeksid 1,2 tähistavad perioodi 1 ja perioodi 2.

Seda mudelit saab laiendada nii, et see kujutab iga eluaasta^[4].

Püsiva sissetuleku hüpotees

Püsiva sissetuleku hüpoteesi töötas Milton Friedman välja 1950. aastatel oma raamatus "A theory of the Consumption Function" (Tarbimisfunktsiooni teooria). Selles teoorias jagatakse sissetulek kaheks komponendiks: $Y_{t}$ on ajutine sissetulek ja $Y_{p}$ on püsiv sissetulek, nii et $Y=Y_{t}+Y_{p}$ .

Muutused kahes komponendis mõjutavad tarbimist erinevalt. Kui $Y_{p}$ muutub, siis muutub tarbimine vastavalt $\alpha \times Y_{p}$ , kus $\alpha$ on tuntud kui tarbimise piirhoiak.

Kui me eeldame, et osa sissetulekust säästetakse või investeeritakse, siis $\alpha \in (0,1)$ , vastasel juhul $\alpha =1$ Teisalt, kui $Y_{t}$ muutub (näiteks loteriivõidu tulemusena), siis jaotatakse see sissetuleku suurenemine ülejäänud eluea jooksul. Näiteks 1000 dollari võitmine eeldusega, et elatakse veel 10 aastat, toob kaasa tarbimise suurenemise aastas 100 dollari võrra^[4].

Elutsükli hüpotees

Elutsükli hüpoteesi avaldas Franco Modigliani 1966. aastal. See kirjeldab, kuidas inimesed teevad tarbimisotsuseid, mis põhinevad nende varasematel, praegustel ja tulevastel sissetulekutel, kuna nad kipuvad oma tarbimist eluea jooksul jaotama. See on põhilises vormis:

$C=1/T\times W+1/T\times (R\times Y)$

Kus $C$ on tarbimine antud aastal.

Kus $T$ on inimeste eluiga.

Kus $R$ on mitu aastat inimene veel töötab.

Kus $Y$ on keskmine palk, mida isikule makstakse tema järelejäänud tööaja jooksul.

Ja $W$ on rikkus, mille ta on oma elu jooksul juba kogunud^[5].

Juurdepääsupõhine tarbimine

Mõiste "juurdepääsupõhine tarbimine" viitab sellele, et inimesed otsivad üha enam kogemusi, mis tulenevad pigem kaupade ajutisest kättesaadavusest kui nende omamisest, seega on olemas võimalused "jagamismajanduse" arenguks, kuigi Bardhi ja Eckhardt toovad välja erinevused "juurdepääsu" ja "jagamise" vahel. Ühiskonnateoreetik Jeremy Rifkin esitas selle idee oma 2000. aasta väljaandes "The Age of Access"^[6].

Vanaduskulud

Spending the Kids' Inheritance (algselt Annie Hulley raamatu pealkiri sel teemal) ja akronüümid SKI ja SKI'ing viitavad sellele, et lääne ühiskonnas on üha rohkem vanemaid inimesi, kes kulutavad oma raha reisimisele, autodele ja omanditele, erinevalt eelmistest põlvkondadest, kes jätsid selle raha pigem oma lastele. 2017. aastal USAs läbi viidud uuringu kohaselt peab 20% abielus olevatest inimestest pärandi jätmist prioriteediks, samas kui 34% ei pea seda prioriteediks. Ja umbes iga kümnes vallaline ameeriklane (14%) plaanib oma pensionipõlve raha kulutada oma elujärje parandamiseks, mitte säästa seda, et jätta pärand oma lastele. Lisaks on kolm kümnest abielus ameeriklasest (28 protsenti) vähendanud või plaanib vähendada oma kodu pärast pensionile jäämist.

Die Broke (raamatust Die Broke: A Radical Four-Part Financial Plan, mille autorid on Stephen Pollan ja Mark Levine) on sarnane idee.

Vaata ka

Viited

↑ https://journals-scholarsportal-info/pdf/07493797/v44i0002/185_be.xml^{[alaline kõdulink]}
↑ Jacoby, Jacob (5 January 2000). "Is it Rational to Assume Consumer Rationality? Some Consumer Psychological Perspectives on Rational Choice Theory". Roger Williams University Law Review. 6 (1). SSRN 239538.
↑ Duesenberry, J. S. Income, Saving and the Theory of Consumer Behaviour. Cambridge: Harvard University Press, 1949
↑ ^4,0 ^4,1 Mankiw, N. Gregory (29. märts 2010). Macroeconomics (inglise) (Seventh edition trükk). New York, NY: Worth Publishers. ISBN 978-1-4292-1887-0.
↑ Modigliani, Franco (1966). "The Life Cycle Hypothesis of Saving, the Demand for Wealth and the Supply of Capital". Social Research. 33 (2): 160–217. ISSN 0037-783X.
↑ "The Age of Access (Tarcher/Putnam 2000)". The Office of Jeremy Rifkin (Ameerika inglise). Vaadatud 1. mail 2024.

[1] ttps://journals-scholarsportal-info/pdf/07493797/v44i0002/185_be.xml^{[alaline kõdulink]}

[2] Jacoby, Jacob (5 January 2000). "Is it Rational to Assume Consumer Rationality? Some Consumer Psychological Perspectives on Rational Choice Theory". Roger Williams University Law Review. 6 (1). SSRN 239538.

[3] Duesenberry, J. S. Income, Saving and the Theory of Consumer Behaviour. Cambridge: Harvard University Press, 1949

[:0-4] 4,0 ^4,1 Mankiw, N. Gregory (29. märts 2010). Macroeconomics (inglise) (Seventh edition trükk). New York, NY: Worth Publishers. ISBN 978-1-4292-1887-0.

[5] Modigliani, Franco (1966). "The Life Cycle Hypothesis of Saving, the Demand for Wealth and the Supply of Capital". Social Research. 33 (2): 160–217. ISSN 0037-783X.

[6] "The Age of Access (Tarcher/Putnam 2000)". The Office of Jeremy Rifkin (Ameerika inglise). Vaadatud 1. mail 2024.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]