Symmachus

Symmachus
Valitsemisaja algus	22. november 498
Valitsemisaja lõpp	19. juuli 514
Eelkäija	Anastasius II
Järeltulija	Hormisdas
Sünnikoht	Sardiinia
Surmakuupäev	19. juuli 514
Surmakoht	Rooma

See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Symmachus (täpsustus).

Symmachus oli paavst 498–514. Ta oli 51. paavst.

Symmachus oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Sardiiniast ja ta oli Fortunatuse poeg.

Ta ristiti täisealisena Roomas ja sai Gelasius I ajal ülemdiakoniks (kardinaldiakoniks).

Paavstiks saamine

Symmachus valiti paavstiks 22. novembril 498 Lateraani basiilikas.

Skisma

Symmachus valiti paavstiks vaimulike poolt, kes polnud rahul Anastasius II meetodiga skisma lahendamiseks. Paavst Anastasiuse pooldajad valisid Santa Maria Maggiore basiilikas ametisse Santa Prassede kiriku ülempreestri Laurentiuse, keda toetas Rooma senat.

Mõlemad vaimulikud siirdusid seejärel Ravennasse ja pöördusid asjaolude selgitamiseks idagootide kuninga Theoderich Suure poole. Kuningas otsustas, et paavstiks on määratud isik, kes valiti esimesena ja keda toetab enamik vaimulikkonnast, seega Symmachus.

1. märtsil 499 peetud Rooma sinodil otsustati keelustada kõik diskussioonid paavsti järeltulija üle paavsti eluajal. Paavsti pidid ametisse valima vaimulikud ja ilmikud ei tohtinud paavsti valimisse sekkuda. Vastupaavst Laurentius tunnustas sinodi otsuseid ja määrati Nuceria piiskopiks.

Aastal 500 külastas Roomat Theoderich Suur, kes võeti linnas suurejooneliselt vastu.

Aastal 501 süüdistasid senaatorid Festus ja Probinus ning mitmed mõjukad vastupaavst Laurentiuse toetajad Symmachust, et ta pidas ülestõusmispühi vana kalendri järgi 25. märtsil, mitte uue kalendri järgi 22. aprillil. Theoderich andis korralduse, et paavst peab tulema Ravennasse aru andma, tema asemele määrati ajutiseks administraatoriks Altinumi piiskop Peetrus, kes pidi Roomas pidama 502. aasta ülestõusmispüha missad.

Ravennasse teele asunud Symmachus sai Riminis aga teada, et teda süüdistatakse kõlblusetuses ja kirikuvarade võõrandamises. Paavst keeldus tunnustamast kuningat vahekohtunikuna ja pöördus tagasi Rooma, kus varjus Rooma Peetri kiriku lähedal asuvasse hoonetekompleksi. Oma käitumisega süvendas paavst tekkinud kahtlusi, mistõttu paljud vaimulikud hülgasid tema ja Laurentiuse pooldajad pöördusid kuninga poole, et see kutsuks kokku sinodi.

Theoderich kutsus skisma likvideerimiseks aastal 502 kokku sinodi. Symmachus soostus sinodi korraldamisega, kuid protesteeris piiskop Peetruse määramise vastu Rooma administraatoriks. Sinodi esimesel sessioonil Santa Maria in Trasetevere kirikus keeldus paavst tunnistusi andmast, kuni piiskop Peetrus tagandatakse administraatori ametist. Theoderich keeldus paavsti nõuet rahuldamast. Santa Croce in Gerusalemme kirikus 1. septembril peetud teisele sessioonile Symmachus ei saabunud, sest teel sinna rünnati tema eskorti ja tapeti mõned preestrid. Theoderich saatis paavsti turvama idagoodid, kuid paavst keeldus Rooma Peetri kirikust lahkumast.

23. oktoobril 502 otsustas sinod, et Symmachus on õigusjärgne paavst, kuid kohtumõistmine tuleb jätta Jumala hooleks. Symmachus vabastati kõikidest süüdistustes ja kõik vaimulikud olid kohustatud temaga liituma. Vaimulikud, kes Roomas tegutsesid ilma paavsti volituseta, loeti skismaatikuteks.

Symmachus kutsus 6. novembril 502 Rooma Peetri kirikus kokku uue sessiooni, kus kuulutati ebaseaduslikus prefekt Basiliuse 483 aasta otsus, et paavstil on keelatud võõrandada kiriku vara.

Theoderich ei tunnustanud viimase sessiooni otsust ja lubas Laurentiusel Rooma tagasi pöörduda. Paavst resideeris järgnevatel aastatel Rooma Peetri kiriku lähedal asunud hoonetekompleksis vastupaavst Lateraani palees.

Aastal 506 leidis Theoderich, et vastupaavst oli liiga bütsantsimeelne, tagandas ta ametist ja käskis Festusel anda Symmachusele tagasi kirikuvarad. Laurentiuse tagandamisele aitasid oluliselt kaasa Symmachuse diakonite Ennodiuse ja Dioscoruse diplomaatia, kuid paljud vaimulikud ei soostunud paavstiga liituma.

Ida-Rooma keiser Anastasius I andis välja edikti Symmachuse vastu, milles kinnitas, et Symmachus valiti paavstiks ebaausal teel, süüdistas teda maniluse pooldamises ja taunis, et paavst oli ekskommunitseerinud keisri. Symmachus lükkas keisri süüdistused ümber. Aastal 514 soostus keiser paavstiga rääkima 484 aastal alanud skisma lõpetamisest, kuid paavst suri vahetult enne seda, kui keisri delegatsioon Rooma jõudis.

Suhted Aafrika piiskoppidega

Symmachus saatis "Liber Pontificalise" järgi suuri rahasummasid Aafrika piiskoppide toetuseks, kes kannatasid ariaanidest vandaalide tagakiusamise all.

Suhted Gallia piiskoppidega

Aastal 499 kaebas Arles'i metropoliit Eonus paavstile Vienne'i metropoliidi Avituse peale, kes oli ordineerinud piiskoppe Eonuse jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel. Symmachus nõudis mõlemalt vaimulikult seletust. 6. novembril 513 kinnitas paavst Arles'i metropoliidi õigused. Arles'i metropoliit Caesarius saabus aastal 514 Rooma palverännakule ja 11. juunil 514 taastas Symmachus Arles'i metropoliidi õigused Gallias ja Hispaanias, kuid rõhutas, et ta peab tunnustama teiste piiskoppide vanu õigusi ja peab teatama tekkivatest probleemidest Roomale.

Suhted Illüüria piiskoppidega

Symmachus saatis 8. oktoobril 512 kirja Illüüria piiskoppidele, milles keelas neil olema osaduses ketseritega.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Symmachus toetas Itaalia piiskoppe, kes kannatasid ariaanide rüüstamise pärast.

Teoloogilised vaidlused

Symmachus taunis manilust. Ta ajas "Liber Pontificalise" järgi manilased Roomast minema ja lasi põletada nende pühakirju.

Liturgilised otsused

Symmachus kohustas "Liber Pontificalise" järgi piiskoppide poolt pühapäeviti ja pühakute mälestuspäevadel peetavatel missadel laulma "Gloria in excelsist".

Aastal 513 andis ta Arles'i metropoliidile õiguse kanda palliumit. See oli esimene kord, kui paavst andis palliumi väljaspool Itaaliat resideerivale vaimulikule.

Ta lubas Arles'i diakonitel kanda dalmaatikat.

Ordinatsioonid

Symmachus ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 107 piiskoppi, 92 preestrit ja 16 diakonit. Tema ajast on teada 12 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Hormisdas.

Kristlik eetika

Symmachus saatis "Liber Pontificalise" järgi lunaraha pantvangide vabastamiseks Liguurias ja Milanos.

Ta lasi ehitada Rooma Peetri, Rooma Pauluse kiriku ja San Lorenzo kiriku juurde hospiitse.

Symmachus kultuuriloos

Symmachus lasi "Liber Pontificalise" järgi rajada ja ornamentidega kaunistada mitmeid Rooma kirikuid. Tema ajal ehitati Roomas San Andrea kirik, San Martino ai Monti kirik, San Pancrazio fuori le Mura kirik ja Sant' Agnese fuori le Mura kirik. Tema ajal kaunistati Rooma Peetri kirikut. Ta lasi ehitada Peetri kiriku juurde paavstliku residentsi.

Ta lasi "Liber Pontificalise" järgi Via Salaria Nova piirkonda rajada kalmistu.

Kuna ajaloolased soostuvad tema "Liber Pontificalises" antud ametiaja dateeringuga, siis on "Liber Pontificalise" paavstide elulugude varasemaks koostamisajaks pakutud 6. sajandi esimest poolt.

Allikad

Symmachust on peetud kirjutiste "Gesta synodi Sinuessanae de Marcellino", "Constitutum Silvestri", "Gesta Liberii" ja "Gesta de purgatione Xysti et Polychronii accusatione" autoriks, kuid nende kirjutiste autorsus on vaieldav.

Surm

Symmachus suri 19. juulil 514 Roomas ja maeti "Liber Pontificalise" järgi Rooma Peetri kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 19. juuli.

Kirjandus

Ada Alessandrini: Teoderico e papa Simmaco durante lo scisma laurenziano. "Archivio della R. Deputazione Romana di Storia Patria" 67, 1944: 153–207.
Roberto Cessi: Lo scisma laurenziano e le origini della dottrina politica della Chiesa di Roma. "Archivio della R. Società Romana di Storia Patria" 42, 1919: 5–229.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.
Peter Llewellyn: The Roman Church During the Laurentian Schism: Priests and Senators. "Church History" 45, 1976: 417–427.
Peter Llewellyn: The Roman Clergy During the Laurentian Schism (498–506). A Preliminary Analysis. "Ancient Society" 8, 1977: 245–275.
John Moorhead: The Laurentian Schism: East and West in the Roman Church. "Church History" 47, 1978: 125–136.
Giovanni Battista Picotti: I sinodi romani nello scisma laurenziano. "Studi storici in onore di G.B. Volpe“, II. Firenze, 1958: 743–786.
Charles Pietri: Le sénat, le peuple chrétien et les partis du cirque à Rome sous le pape Symmaque. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome" 78, 1966: 123–139.
Teresa Sardella: Società Chiesa e Stato nell'età di Teoderico. Papa Simmaco e lo scisma laurenziano. Soveria Mannelli, 1996.
Fritz Stöber: Quellenstudien zum Laurentianischen Schisma. Wien, 1886.
William Thomas Townsend: The So-Called Symmachian Forgeries. "Journal of Religions" 13, 1933: 165–174.
William Thomas Townsend: Councils Held Under Pope Symmachus. "Church History" 6, 1937: 233–259.
William Thomas Townsend: Ennodius and Pope Symmachus. L. Webber Jones, "Classical and Medieval Studies in Honor of E.K. Rand" I. New York, 1938: 277–291.
Salvatore Vacca: Il principio "prima sedes a nemine iudicatur" durante il pontificato di Simmaco. "Laurentianum" 33, 1992: 3–55.
Gottfried Westenburger: Der Symmachusprozess von 501. Kirchenkrise und Papstdoktrin. Tübingen, 1939.
Eckhard Wirbelauer: Zwei Päpste in Rom. Der Konflikt zwischen Laurentius und Symmachus. München, 1993.

Välislingid

Artikkel Symmachuse kohta (inglise keeles)
Artikkel Symmachuse kohta (inglise keeles)
Artikkel Symmachusest. (inglise keeles)
Symmachuse konsistooriumid.
Symmachuse kirjad.

Eelnev Anastasius II	Rooma paavst 498–514	Järgnev Hormisdas