Mine sisu juurde

Reksistlik Rahvarinne

Allikas: Vikipeedia

Reksistlik Rahvarinne (prantsuse keeles Front populaire de rex), ka Reksistlik Partei või lühidalt Rex, oli Belgias aastail 1935–1945 tegutsenud Leon Degrelle'i juhitud paremäärmuslik katoliiklik ja korporatistlik partei.

1927. aastal astus 21-aastane Leon Degrelle Leuveni katoliikliku ülikooli, samas aastal liitus ta ka katoliikliku noorteorganisatsiooni Noorte belglaste katoliikliku ühendusega (Action catholique de la jeunesse belge, ACJB). Ta hakkas ACJB ajakirjanikuks, hakates kirjutama monarhistlikke ja vaimulikke brošüüre.[1] Tema kirjutisi juhtus lugema katoliiklik preester Norbert Wallez, kes oli Benito Mussolini poolehoidja ja konservatiivse katoliikliku ajalehe Le Vingtième Siècle peatoimetaja, ja pakkus Degrellele tööd oma ajalehes toimetajana.[2] 1930. aastal palus ACJB Degrellel võtta üle katoliikliku väikekirjastuse Christus Rex ('kuningas Kristus'). Ta nõustus, palkas Christus Rexi radikaalseid katoliiklikke üliõpilasi ja hakkas välja andma ajakirju.[3][4] 1931. aastal ostis Degrelle koos isaga osakud Christus Rexis. 1932. aasta valimiste eel trükiti ka lendlehti ja plakateid Katoliikliku Partei jaoks. Valimiste järel kuulutas Degrelle Christus Rexi natsionalistlikuks klerikaalseks poliitliikumiseks, minnes aga vastuollu ametlikult apoliitilise ACJBga. 1933. aastal oli Degrellel täielik kontroll Christus Rexi üle ja ta kasutas seda Katoliikliku Partei juhtkonna ründamiseks, mispeale partei ja ACJB ütlesid Christus Rexist lahti. Belgia poliitikas oli aga toimumas lõhenemine: paljud linnade keskklassi katoliiklikud üliõpilased, kes olid autoritaarsete ja radikaalselt klerikaalsete vaadetega, pidasid Katoliiklikku Parteid liiga nõrgaks. Karismaatilise esinejana sai Degrelle nende seas mõjukaks.[5]

1935. aastaks tegi Degrelle Christus Rexist poliitilise rühmituse, mille liikmed olid valdavalt autoritaarsed, populistlikud ja klerikaalsed prantsuskeelsed katoliiklastest üliõpilasradikaalid (Jose Streel, Jean Denis, Raphaël Sindic). Esimene reksistide poliitkoosolek toimus 1. mail 1935, mis põhines Itaalia fašistide koosolekutel, kus Degrelle teatas kavatsusest reformida Katoliikliku Parteid.[6] 2. novembril 1935 tungis Degrelle koos rühma reksistidega Kortrijkis Katoliikliku Partei koosolekule, kus nimetas parteijuhte korrumpeerunuteks ja ebaefektiivseteks ning nõudis nende tagasiastumist. See sündmus sai nime "Kortrijki riigipööre" (Coup de Courtrai), seda loetakse Reksistliku Rahvarinde tegevuse alguseks. 6. novembril heitis Katoliiklik Partei Degrelle parteist välja, 20. novembril keelas Belgia kardinal Jozef-Ernest van Roey katoliku preestritel vennastuda reksistidega.[7]

Degrelle nähvas vastu, teatades, et kavatseb kandideerida Rexi nimekirjas 24. mail 1936 toimuvatel valimistel. Seal võitis partei 11,5% häältest, saades 21 kohta 202-st Esindajatekojas ja 8 kohta 101-st Senatis, olles nii Tööpartei, Katoliikliku Partei ja Liberaalse Partei järel neljas. Partei peamised toetajad olid katoliku traditsionalistid, sõjaveteranid, väikeettevõtjad ja töötud. Flandrias ei olnud Rex väga populaarne, samas jäi ka Valloonias partei toetus vägagi lokaalseks: partei sai 29% hääli Luxembourgi provintsis[8][9], kuid ainult 8,7% Hainautis.[10][11]

Rexi parteiprogramm nägi ette Belgia ühiskonna "moraalse uuenduse" katoliku kiriku domineerimise kaudu korporatistliku ühiskonna loomise ja liberaalse demokraatia lõpetamise läbi, põhinedes paljugi Charles Maurras'i integralismil.[11] Partei oli vastu liberalismile, pidades seda dekadentseks, lisaks ka marksismile ja kapitalismile, pooldades korporatistlikku majandussüsteemi, idealiseerides maaelu ja traditsioonilisi pereväärtusi.[12]

Valimiste eel oli Rex moodustanud alliansi Flaami Rahvusliiduga (Vlaamsch Nationaal Verbond, VNV). Samas kui Rex toetas Belgia terviklikkust, toetas VNV Flandria separatismi ja liitmist Hollandiga. Parteid jõudsid kokkuleppele, millega kavatseti luua ühtne Belgia autonoomiaga Flandriale, kuid juba 1937. aastal ǔtles VNV alliansi üles.[13] Teiseks Rexi vastaseks oli esimese maailmasõja veterani ja advokaat Paul Hoornaerti Rahvusleegion (Légion Nationale), mis oli sarnase ideoloogiaga, kuid tugevalt Saksa-vastane.

11. aprillil 1937 kandideeris Degrelle Brüsselis erivalimistel Katoliikliku Partei peaminister Paul van Zeelandi vastu. Teised parteid, isegi kommunistid, moodustasid Zeelandi toetuseks rahvarinde, et takistada Degrelle'i võitu. Ka katoliku kardinal van Roey pidas kõne, noomides reksiste ja ütles, et isegi mittevalimine oleks patt, nimetades reksiste ohuks riigile ja kirikule. Zeeland saigi 76% häältest, Degrelle ainult 19%.[14]

Ajaloolase Roger Griffini väitel ei olnud Rex partei algusaastatel veel fašistlik, vaid populistlik, autoritaarne ja konservatiivne katolik-klerikaalne, kuid kavatses võimule tulla demokraatlikul teel ja ei plaaninud veel demokraatlike institutsioonide laialisaatmist. Alles peale Degrelle'i kaotust aprillis 1937 võttis partei antisemiitliku ja antiparlamentaristliku hoiaku. Ta peab parteid enne Saksamaa invasiooni "protofašistlikuks", mitte täiesti fašistlikuks.[12]

2. aprillil 1939 toimunud valimistel kaotas Rex palju oma senisest toetusest, võites seekord 4,44% häältega vaid neli kohta Esindajatekojas ja ühe koha Senatis.[15][16] Samas parandas flaami VNV natuke oma tulemust.

Kuigi Rex toetas Belgia maailmasõdade vahelist neutraliteeti, tervitas partei Saksa invasiooni mais 1940. Mõned Rexi lliikmed liitusid põrandaaluste vastupanuliikumistega või lahkusid poliitikast, kui nad olid näinud natside antiklerikaalset ja antisemiitliku poliitikat, kuid enamus reksiste toetas natse ja tegi nendega koostööd. Samas vähenes ka reksistide toetus, 1941. aastal Lieges toimunud kogunemise avaldas ligi sada demonstranti meelt Degrelle vastu.[2]

17. jaanuaril 1943 pidas Degrelle kõne reksistide koosolekul Brüsselis, kus nimetas valloone germaani rahvaks, kes sunniti prantsuse keelt rääkima ja teatas uue "burgundia natsionalismi" toetusest.[1] Selle peale lahkusid parteist ka Streel ja mitmed vanad liikmed.

Belgia vabastamise järel septembris 1944 partei koos VNV-ga keelustati. Peale sõja lõppu paljud reksistid kas vahistati või hukati. Victor Matthys ja Jose Streel hukati mõlemad mahalaskmise läbi, samas Jean Denis, kes ei mänginud sõja ajal suurt rolli, mõisteti kuueks aastaks vangi. Degrellel õnnestus pääseda Franco Hispaaniasse. Kuigi ta mõisteti Belgias tagaselja surma, keeldus Hispaania teda välja andmast ja ta suri Malagas 1994. aastal.[17]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Colignon, Alain (2001). "DEGRELLE, Léon". Biographie Nationale de Belgique [Belgia Rahvuslik Biograafia] (PDF) (prantsuse). Kd 6. Belgia Kuninglik Teaduse, Kirjanduse ja Kunstide Akadeemia. Lk 111-123. ISSN 0776-3948.
  2. ↑ 2,0 2,1 Di Muro, Giovanni F. (2005). Léon Degrelle et l'aventure rexiste (1927–1940) (prantsuse). Editions Luc Pire. ISBN 9782874155192.
  3. ↑ Conway, Martin (1994). Degrelle : les années de collaboration : 1940-1944 : le rexisme de guerre (prantsuse). Quorum. ISBN 2-930014-29-6.
  4. ↑ Epstein, Jonathan A. (2014). Belgium's Dilemma: The Formation of Belgian Defense Policy 1932-1940 (inglise). Brill Publishers. ISBN 9789004254671.
  5. ↑ Conway, Martin (1. august 1990). "Building the Christian City: Catholics and Politics in Inter-War Francophone Belgium". Past & Present. Oxford University Press. 128 (1): 117-151. DOI:10.1093/past/128.1.117. JSTOR 651011.
  6. ↑ Gerard, Emmanuel (2004). Religion, Class and Language: The Catholic Party in Belgium. Political Catholicism in Europe 1918–45. Kd 1. Routledge. ISBN 0714685372.
  7. ↑ Conway, Martin (1993). Collaboration in Belgium: Leon Degrelle and the Rexist Movement, 1940–1944 (inglise). Yale University Press. ISBN 9780300055009.
  8. ↑ "Résultat d'élection Chambre des Représentants 24 mai 1936 - Luxembourg". resultatselection.belgium.be. Vaadatud 14. augustil 2024.
  9. ↑ "Résultat d'élection Sénat 24 mai 1936 - Luxembourg". resultatselection.belgium.be. Vaadatud 14. augustil 2024.
  10. ↑ "Résultat d'élection Chambre des Représentants 24 mai 1936 - Hainaut". resultatselection.belgium.be. Vaadatud 14. augustil 2024.
  11. ↑ 11,0 11,1 Brustein, William (veebruar 1988). "The Political Geography of Belgian Fascism: The Case of Rexism". American Sociological Review. 53 (1): 69-80. DOI:10.2307/2095733. JSTOR 2095733.
  12. ↑ 12,0 12,1 Griffin, Roger (1991). The Nature of Fascism. Pinter. Lk 132.
  13. ↑ Capoccia, Giovanni (2005). Defending Democracy: Reactions to Extremism in Interwar Europe (inglise). Johns Hopkins University Press. Lk 114.
  14. ↑ Bonney, Richard (2009). Confronting the Nazi War on Christianity: the Kulturkampf Newsletters, 1936–1939. Bern: International Academic Publishers. Lk 174-175. ISBN 978-3-03911-904-2.
  15. ↑ "Résultat d'élection Chambre des Représentants 12 avril 1939". resultatselection.belgium.be. Vaadatud 14. augustil 2024.
  16. ↑ "Résultat d'élection Sénat 12 avril 1939". resultatselection.belgium.be. Vaadatud 14. augustil 2024.
  17. ↑ Domenico, Roy P.; Hanley, Mark Y. (2007). Encyclopedia of modern Christian politics: L-Z (1. publ. ed.) (inglise). Westport, Connecticut: Greenwood Press. Lk 163. ISBN 978-0313338908.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Reksistlik_Rahvarinne&oldid=6720222"