Prantsuse Võõrleegion

Prantsuse Võõrleegion on 1831. aastal asutatud Prantsusmaa relvajõudude maavägedesse kuuluv üksus, kuhu võetakse Prantsusmaa teenistusse vabatahtlikke sõltumata nende kodakondsusest. Ehkki leegionäride tööd tasustatakse, ei saa seda vaadelda palgasõdurite kogumina, pigem on tegemist professionaalse üksusega. Koosneb üheksast rügemendist ja ühest eraldi allüksusest, mis kuuluvad erinevatesse Prantsuse maavägede üksuste koosseisudesse (leegion on seega pigem mõtteline kui operatiivtegelik üksus) peakorter asub Prantsusmaal Aubagne'is. Moto "Legio patria nostra" (ladina "Leegion on meie isamaa"), mitteametlik "Marche ou crève" (prantsuse "Marsi või sure"). Ametlik marss on "Le Boudin" ('Verivorst'). Alates 1. juulist 2009 juhtis seda brigaadikindral Alain Bouquin.

Võõrleegion asutati eeskätt Prantsuse koloniaalvalduste kaitseks, andmaks võimalusi värvata armeesse ka mitteprantslasi. Kaudne eesmärk oli eemaldada ühiskonnast potentsiaalsed mässajad ja tülitekitajad. Algne asukoht oli Alžeeria.

1835–1838 osales leegion Hispaania kodusõjas, mille käigus leegionäride arv vähenes 500-le. 1863 osales leegion Prantsuse interventsioonis Mehhikos. Kapten Danjou juhitud kompanii osales ja langes peaaegu viimse meheni Camaróni lahingus, millel on siiani tähtis osa leegioni kultuuris ja traditsioonides. 1870–1871 Prantsuse-Preisi sõjas rakendati leegioni esmakordselt Prantsusmaa pinnal, kus nad püüdsid murda Pariisi piiramisrõngast. 19. sajandil oli leegionil oluline osa Prantsuse koloniaalimpeeriumi laiendamisel ja kindlustamisel Põhja-Aafrikas, Madagaskaril ja Indohiinas. Esimeses maailmasõjas võitles võõrleegion läänerindel, Dardanellides ja Makedoonias, kandes raskeid kaotusi. Leegionis teenivad teljeriikide kodanikud paigutati sõja ajaks Põhja-Aafrika garnisonidesse. 1932. aastal koosnes võõrleegion 30 000 mehest kuues rügemendis, millest üks paiknes Alžeerias ja Süürias, kolm Marokos, üks Indohiinas ning üks Tuneesias ja Marokos. Teises maailmasõjas osales leegion eeskätt Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika sõjategevuses. Osa leegionist oli lojaalne Vichy valitsusele, osa toetas vabastusliikumist. 1941. aastal Damasis sattusid kaks leeri ka lahingus omavahel vastamisi. Võõrleegioni üksused osalesid esimeses Indohiina sõjas, kus kandsid suuri kaotusi. 1954–1962 võitles leegion Alžeeria vabastusliikumise vastu; 1961 tõstis üks rügement mässu de Gaulle'i valitsuse rahualgatuste vastu ja saadeti laiali. Leegion osales operatsioonides Suessi kriisi ajal (1956), erinevates Tšaadi-Liibüa konfliktides (1969–1987), Kongos (1978), Lahesõjas (1990) Rwandas (1990–1994) ja Elevandiluurannikul (alates 2002).

Võõrleegionil on tugev organisatsioonikultuur ja range aukoodeks, iseloomulik traditsiooniline vorm valge mütsiga ja aeglane marsisamm. Surmapõlgajate maine kaasneb asjaoluga, et võõrleegioni rakendatakse tihti kõige ohtlikumatel operatsioonidel. On tavaks, et leegioni astudes võetakse endale uus väljamõeldud identiteet, sealhulgas nimi ja kodakondsus. See võimaldab leegioni astuda ka prantslastel, keda on leegionis umbes pool. Umbes 90% ohvitsere on prantslased, 10% on edutatud leegioni enda erinevat päritolu sõdurite seast. Rahvuslik koostis sõltub rahvusvahelisest olukorrast, kuna leegioni tullakse tihti "uut elu alustama" nendest riikidest, kus on käimas etnilised või sotsiaalsed konfliktid või valitseb vaesus. Vähene taustakontroll on võimaldanud leegioni astuda muuhulgas kuritegeliku minevikuga meestel. Kolmeaastane laitmatu teenistus leegionis võimaldab muuhulgas taotleda Prantsuse kodakondsust. Vastuvõtutingimused on aga ranged, soovija peab olema väga hea tervisega, läbima mitmeid vaimse ja füüsilise võimekuse teste ning ristküsitlusi. Lisaks tuleb läbida väljaõpe, kus rakendatakse äärmuslikku füüsilist ja psüühilist survet, ning mis lõpeb 170-kilomeetrise täisvarustuses jalgsirännakuga mägedes.

Võõrleegion on ka Hispaania ja Hollandi armees.

Prantsuse võõrleegion (pr. k Légion étrangère) on 1831. aastal asutatud ainulaadne eliitüksus Prantsuse armees

Leegioni kasutati algselt selleks, et kaitsta ja suurendada Prantsuse koloniaalvaldusi 19. sajandil. Kuid see armee on võidelnud ka kõigis Prantsusmaaga seotud lahingutes. Prantsuse võõrleegion on jäänud tähtsaks osas Prantsuse Armees. See on üle elanud 3 vabariiki, 1 impeeriumi, 2 maailmasõda, suurte kutsealuste armeede tõusud ja langused, Prantsuse koloniaalimpeeriumi languse ja kõige lõpuks kaotanud veel leegioni sünnipaiga, Alžeeria.

Prantsuse võõrleegioni tuntakse kui eliitüksust, mis keskendub oma väljaõppel peamiselt traditsioonilistele sõjaoskustele kuid ka oma tugevale ühtsusele korpuste vahel. Kuna selle liikmed pärinevad erinevatest maadest ja erinevatest kultuuridest, siis on see leegionis laialt levinud, tugevdada neid, et nad muutuksid ühteks sõjaüksuseks. Sellest tulenevalt kirjeldatakse selle väljaõpet mitte ainult füüsiliselt raskeks, vaid ka väga stressirikkaks inimese psüühikale.

Ajalugu

Prantsuse võõrleegion loodi algselt Prantsuse kuninga Louis Philippe'i poolt 10. märtsil 1831. Selle otseseks põhjuseks oli asjaolu, et võõramaalastel keelati Prantsuse sõjaväes teenimine pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni.

Leegioni eesmärgiks sai eemaldada lõhestavaid ühiskonnaelemente ja panna nad selle asemel võitlema Prantsusmaa vaenlaste vastu. Värvatute hulgas oli endisi revolutsionääre teistest Euroopa riikidest, sõdureid, kes saadeti oma kodumaa rügementidest laiali ja sisaldas üldiselt tülinorijaid, kelle hulgas oli nii välismaalasi kui ka prantslasi. Alžeeria nimetati leegioni koduks. Leegioni kodumaaks muutus Alžeeria just selle tõttu, et see oli väga ebapopulaarne koht Prantsuse Armee regulaarvägede seas. Seega sai väga selgeks, et leegioni ei oodanud seal midagi väga meeldivat. 1831. aasta lõpus, esimesed leegionärid maabusid Alžeerias, maal, mis muutus leegioni kodumaaks järgmiseks 130 aastaks ja kujundas vastavalt leegioni iseloomu. Esimesed aastad Alžeerias olid leegioni jaoks väga rasked, kuna neid saadeti tihti kõige ohtlikumatele ülesannetele ja töödele. Leegionärid olid vähe huvitatud sellest Prantsusmaa uuest kolooniast. Leegioni esimene teenistus Alžeerias lõppes juba nelja aastaga, kuna leegioni läks vaja muudes piirkondades.

Esimesed lahingud

Et toetada Isabella nõudmisi Hispaania kuningatroonile oma onu vastu, otsustas Prantsuse valitsus saata leegioni Hispaaniasse. 28. juunil 1835 anti leegion üle Hispaania valitsusele. Leegion maabus Tarragonas 17. augustil koos ligikaudu 4000 mehega. Oma eelmise teenistuskoha tõttu, ristiti nad kohalike poolt kiiresti „alžeerlasteks“.

Leegioni komandör saatis kohalikud rahvuspataljonid kohe laiali, et suurendada korpustevahelist üksmeelt.

Leegion otsustati laiali saata 8. detsembril 1838, kui selle liikmete arv oli vähenenud 500 meheni. Järelejäänud naasid Prantsusmaale ja liitusid uue, äsja loodud leegioniga.

Cameróni lahing

30. aprillil 1863 Mehhikos teenis leegion esmakordselt oma legendaarse staatuse. Kompanii, mida juhtis kapten Danjou, ja mis koosnes 62 sõdurist ja 3 ohvitserist, eskortis konvoid Puebla linna, mis oli ümber piiratud ja mida ründas 2000 liikmega Mehhiko Armee, mis oli organiseeritud 3 pataljoni ja koosnes 1200-liikmelisest jalaväe rühmast ja 800-liikmelisest varumeeste rühmast. Leegioni patrulli sunniti kaitsma Hacienda Camaróni linna ja kuigi olukord oli leegioni jaoks lootusetu, võideldi peaaegu viimse meheni. Kui oli alles jäänud ainult 5 ellujäänut, ilma igasuguse relvastuseta, korraldati rünnak tääkide abil, mille tõttu 5 ellujäänust tapeti veel 3 ära. Ellujäänud 2 leegionäri toodi Mehhiko kindrali ette, kes olles imetlenud nende põhimõttekindlust, lubas neil naasta Prantsusmaale, kandes endaga kaasa kapten Danjou keha.

Prantsuse-Preisi sõda

Vastavalt Prantsuse seadustele ei tohtinud leegioni kasutada Prantsuse emamaal ja sellest järelduvalt polnud leegion ka Napoleon III keiserliku armee osa, mis kapituleerus Sedani linnas. Koos keiserliku sõjaväe kaotusega, Teine Prantsuse Impeerium langes ja selle asemel loodi Kolmas Vabariik.

Probleem seisnes selles, et Kolmandas Vabariigis oli hädasti vaja treenitud sõdureid, selletõttu kästi leegionil saata kontingent Prantsusmaale. 11. oktoobril maabus 2 esialgset pataljoni. Esimest korda ajaloos kasutati leegioni Prantsusmaa sees. Nad püüdsid vabastada Pariisi piiramisrõngast sellega, et murdsid läbi Saksa liinidest. Neil õnnestus tagasi võita Orléansi linn, kuid neil ebaõnnestus läbi murda Pariisi piiramisrõngast.

I maailmasõda

I maailmasõja jooksul võitles leegion paljudes kriitilistes lahingutes läänerindel. Leegion kandis drastilisi kaotusi 1918. aastal. Leegion osales ka Dardanellide ja Makedoonia rinnetel ja leegioni tunnustati seal saavutatu eest väga kõrgelt.

II maailmasõda

Võõrleegion oli tugevalt kaasatud II maailmasõtta, seda peamiselt just Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rinnetel. Huvitaval kombel, osa leegionist ühines liikumisega Vaba Prantsusmaa, samal ajal kui 2. osa leegionist oli lojaalne Vichy valitsusele. Süüria-Liibanoni sõjaretkel juunis 1941. aastal võis näha leegionäri võitlemas leegionäriga.

Kolwezi lahing 1978. aastal

Leegioni väeosad saadeti Prantsuse Indohiina piirkonda, kus nad võitlesid Prantsuse-Hiina vahelises sõjas. Üks pataljon muutus põhikomponendiks kuulsusrikka Tuyen Quangi kindluse kaitsmisel, samal ajal, kui seda ründasid Hiina väed, mis ületasid mitmekordselt leegioni pataljoni suurust.

Leegioni väeosad osalesid ka Dien Bien Phu kaitsmisel esimese Indohiina sõja perioodil ja kaotasid suure osa oma meestest selles lahingus. Kui lahingu nukker lõpp hakkas lähenema, otsustasid leegionärid moodustada vabatahtlikest massi, mis pidi vabastama piirkonna.

Sõda Alžeerias

Leegion oli ägedalt kaasatud võitlemaks Rahvusliku Vabastusrinde ja teiste sarnaste väiksemate gruppide vastu Alžeeria iseseisvussõja jooksul, aastatel 1954–1962. Kui mõnede arvates oli leegion 1962. aastaks muutunud oma ajastule liiga brutaalseks, leidis leegion endale uue rolli, jõulise vahelesegajana, et säilitada Prantsusmaa huve mitte ainult endistes Aafrika kolooniates, vaid ka teistes välisriikides.

Leegionärid Saudi Araabias

Samal ajal kui enamus leegioni volitatud ohvitserid on prantslased, on ka täpselt 10% nendest endised leegionärid, kes on tõusnud läbi auastmete. Ülejäänud leegion koosneb peamiselt erinvast rahvusest meestest, prantslasi on leegionäride hulgas koguni 60%. Vabatahtlikud välismaalt on peamiselt Euroopa päritolu. Enne ja pärast II maailmasõda, paljud juudid Ida-Euroopast põgenesid Prantsusmaale ja lõpetasid sellega, et panid ennast kirja võõrleegioni ridadesse. Iroonilisel kombel, paljud sakslased (kes moodustavad enamuse leegionist), pärast Kolmanda Riigi langust liitusid leegioniga ja nende arv ulatus kuni 60%-ni kogu leegioni löögijõust. Paljud Saksa väeosad tulid otse pärast II maailmasõda leegioni. Raamat „Devil's Guard” kirjeldab, kuidas hoolimata endiste Waffen-SS-i liikmete jõhkrast minevikust, võitlesid nad koos teiste SS-liikmetega Indohiinas vietnamlaste vastu. 1980. keskel oli leegionis väga palju inglasi ja serblasi. Kuni tänase päevani võib täheldada nende liikmete arvu suurenemist, kes pärinevad Aafrika ja Balkani maadest.

Kui varem võis leegionär valida, kas ta asub teenistusse pseudonüümi all ja vahetab kodakondsust, siis tänapäeval on see kohustuslik kõigile, kes taotlevad oma nime muutmist. Selline tendents eksisteerib selle tõttu, et lubada inimestel, kes soovivad oma elu uuesti alustada, saaksid samuti väeteenistusse astuda. Prantsuse kodanikud saavad liituda, kui nad panevad ennast kirja mõne muu riigi (tavaliselt mõni prantsuskeelne riik, nt Kanada või Monaco) kodanikuna. Pärast aastast teenistust saavad leegionärid seda muuta ja määrata endale tagasi oma pärisidentiteedi.

Vanasti omas leegion kuulsust sellega, et koosnes peamiselt kurjategijatest, kes olid jooksus ja kes tahtsid saada palgasõduriteks. Viimastel aastatel on hakatud palju hoolikamalt jälgima sooviavaldavaid nekruteid, lisaks sellele tehakse taustauuringuid kõigile soovijatele. Kokkuvõtlikult, süüdimõistetud roimareid reeglina leegioni teenistusse enam ei võeta.

Pärast teenimist leegionis teatud aja, võib leegionär taotleda Prantsuse kodakondsust. Mitte-Prantsuse päritolu leegionär saab taotleda Prantsuse kodakondsust pärast kolmeaastast teenistust. Ta peab teenima oma päris nime all ja tal ei tohi enam mingeid probleeme olla võimudega. Ta peab olema teeninud „au ja ustavusega“ leegioni vähemalt 3 aastat. Prantsuse kodakondsust ei saa taotleda vale nime all. Lisaks sellele, sõdur, kes saab lahingus vigastada, võideldes Prantsusmaa eest, saab taotleda Prantsuse kodakondsust seadusega, mida tuntakse kui “Français par le sang versé” (Prantslane, valatud vere ohvri tõttu).

Popkultuuris

Võõrleegioni olemasolu on viinud paljusid romantilistele mõtetele, et see on koht kord eksinud meestele, kes on otsustanud maha jätta oma endise elu ja alustada täiesti uut, aga ka koht sulidele ja meestele, kes põgenevad õigluse eest. Selline kujutelm leegionist on tavaline kirjanduses ja on kasutatud ka dramaatiliste efektide suurendamisena paljudes filmides.

Aukoodeks

Iga leegionär peab peast teadma leegionäri aukoodeksit. Leegionärid veedavad palju tunde seda õppides, esitades ja lõpuks ka kõik koos esitades:

Leegionär – Sa oled vabatahtlik, teenides Prantsusmaad „au ja ustavusega“.
Iga leegionär on Sinu relvavend, hoolimata tema rahvusest, rassist või religioonist. Sa demonstreerid seda, näidates tugevat ühtekuuluvust, mis peab alati liitma ühe pere liikmeid.
Austus traditsioonide vastu, ustavus oma juhtide vastu, distsipliin ja seltsimehelikkus on Sinu jõuks, vapruseks ja lojaalsuseks oma voorustele.
Olles uhke oma staatuse üle olla leegionär, näitad Sa seda kandes oma vormi, mis on eranditult laitmatu, käitumine alati väärikas, kuid tagasihoidlik, Sinu elamine on alati puhas.
Olles eliitsõdur, treenid Sa alati rangelt, sa säilitad oma relva, nagu oleks see Sinu kõige kallim vara; Sa oled pidevalt mures oma füüsilise vormi pärast.
Missioon on püha, Sa täidad selle iga hinnaga kuni seadusega lubatud piirideni, sõjatraditsioonideni, rahvusvaheliste konventsioonideni, ja kui vaja, siis riskides oma enda eluga.
Lahingus käitud Sa ilma emotsioonideta ja vihata, Sa austad võidetud vaenlast, Sa ei hülga iial oma haavatud või surnuid relvavendi, ega alistu iialgi.

Välislingid