Pendle Hilli nõiaprotsessid
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2018) |
Pendle Hilli nõidade kohtuprotsessid aastast 1612 on ühed kuulsaimad ja kõige paremini dokumenteeritud nõiaprotsessid Inglismaa ajaloos 17. sajandil. Kahtteist süüalust, kes elasid Pendle Hilli ümbruses Lancashire'is, süüdistati kümne inimese mõrvamises nõiakunsti abil. Kõigi üle, peale kahe, toimus kohtumõistmine Lancasteris assize'i-kohtus 18.–19. augustil 1612 koos Samlesbury nõidade ja teistega kohtuistungitel, mis on saanud tuntuks kui Lancashire'i nõiaprotsessid. Ühe nõia üle mõisteti kohut Yorki assize'i-kohtus 27. juulil 1612, teine suri vanglas. Üheteistkümnest kohtuprotsessil osalenud nõiast – üheksast naisest ja kahest mehest – mõisteti kümme süüdi ja hukati poomise teel; üks osutus süütuks.
Menetluse ametlik avaldamine kohtusekretär Thomas Pottsi teoses "The Wonderfull Discoverie of the Witches in the Countie of Lancaster" ja see, kui palju nõidu korraga poodi, teevad selle nõiaprotsessi tolle aja Inglismaa kohta ebatavaliseks. Kõigis nõiaprotsessides Inglismaal alates 15. sajandist kuni 18. sajandi alguseni hukati kokku vähem kui 500 nõida. Pendle Hilli hukatud nõiad moodustavad sellest rohkem kui kaks protsenti.
Kuus Pendle Hilli nõida olid pärit kahest perekonnast, mõlemat perekonda juhtisid kaheksakümnendates eluaastates naised: Elizabeth Southerns (Demdike), tema tütar Elizabeth Device ja tema lapselapsed James ja Alizon Divice; Anne Whittle (Chattox) ja tema tütar Anne Redferne. Teised süüdistatavad olid Jane Bulcock ja tema poeg John Bulcock, Alice Nutter, Katherine Hewitt, Alice Grey ja Jennet Preston. Nõiakunstipuhangud Pendle Hilli ümbruses võivad näidata, kui palju võidi sellega teenida. Paljud süüdistused tulid Demdike'i ja Chattoxi endi perekondadelt üksteise vastu, võib-olla sellepärast, et nad olid konkurendid.
Usuline ja poliitiline taust
[muuda | muuda lähteteksti]
Süüdimõistetud nõiad elasid Pendle Hilli ümbruses Lancashire'i krahvkonnas, mida 16. sajandi lõpul peeti metsikuks ja seadusetuks piirkonnaks: "Ala oli tuntud varguste ja vägivalla poolest, kus kirik oli au sees ilma selle õpetusi mõistmata."[1] Ka pärast Henry VIII tehtud kiriklikke muudatusi jäid Pendle Hilli elanikud truuks roomakatoliku kirikule.[1]
Kui kuninganna Mary protestantlik poolõde Elizabeth 1558. aastal troonile tuli, pidid katoliku preestrid taas peitu minema, aga kaugemates piirkondades, nagu Pendle Hill, jätkasid nad saladuskatte all missa pidamist.[1] 1562. aastal kehtestas Elizabeth seaduse "An Act Against Conjurations, Enchantments and Witchcrafts" (5 Eliz. I c. 16), mis nõudis nõiduses süüdimõistetutele surmanuhtlust, kuid üksnes juhul, kui oli põhjustatud kahju; väiksemate süütegude eest karistati vangistamisega. Seaduse tingimuseks oli, et igaüks, kes peaks "kasutama või harjutama mis tahes nõiakunsti, loitsimist, võlumist või nõidumist, mille tagajärjel inimene sureb", oli süüdi roimas ja mõisteti surma.[2]
Pärast Elizabethi surma 1603. aastal sai troonile James I. 1590. aastate alguseks oli ta veendunud, et Šoti nõiad hauvad tema vastu midagi.[3] Pärast külaskäiku Taani osales ta North Berwicki nõidade kohtuprotsessidel aastal 1590, nõiad mõisteti süüdi Jamesi ja tema abikaasa Anne'i mõrvakatses, kuna olid saatnud nende laeva teele tormi, kui nad üritasid Šotimaale tagasi pöörduda. 1597. aastal kirjutas ta raamatu "Daemonologie", juhendades oma järgijaid, et nad peavad hukkama ja karistama igat nõiakunsti toetajat ja praktiseerijat. Aasta pärast Jamesi troonile saamist võeti vastu seadus, millega kehtestati surmanuhtlus juhul, kui oli tõestatud, et kahju oli tekitatud nõiduse abil või laipu oli kasutatud nõiakunsti eesmärgil.[4]
1612. aasta alguses pidi iga rahukohtunik Lancashire'is koostama oma ümbruskonna keeldujatest nimekirja, st nendest, kes keeldusid käimast Inglise kirikus ja osalemast armulaual. Tollal oli see karistatav kuritegu.[1] Roger Nowell oli Pendle Hilli rahukohtunik. 1612. aasta märtsis uuris ta kaebust, mille oli talle esitanud John Law' perekond. John väitis, et teda on nõidusega vigastatud.[5] Paljud, keda hiljem juhtumiga seostati, pidasid end tõepoolest nõidadeks, kuid selles mõttes, et nad olid küla ravitsejad, kes kasutasid nõidust ilmselt tasu eest, kuid sellised mehed ja naised olid 16. sajandi Inglismaal külaelus omaksvõetud osa.[6]
Ühte süüdistatavat, Demdike'i, oli piirkonnas peetud nõiaks juba viiskümmend aastat, ja mõned surmad, milles nõidu süüdistati, juhtusid aastaid enne seda, kui Roger Nowell nendest huvituma hakkas.[1] Pendle Hilli nõiad mõisteti süüdi 21. märtsil 1612.[5]
Mõned süüdistatud Pendle Hilli nõiad, näiteks Alizon Seade, uskusid siiralt oma süüd, kuid ülejäänud protestisid oma süütuse nimel lõpuni.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Hasted, Rachel A. C. (1993). The Pendle Witch Trial 1612. Lancashire County Books.
- ↑ Gibson, Marion ((2006)). "Witchcraft in the Courts".
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Pumfrey, Stephen (2002). "Potts, plots and politics: James I's Daemonologie and The Wonderfull Discoverie of Witches".
- ↑ Martin, Lois (2007). The History of Witchcraft.
- ↑ 5,0 5,1 Sharpe, James (2002). "Introduction: The Lancaster witches in historical context".
- ↑ Lumby, Jonathan (2002). "'Those to whom evil is done': family dynamics in the Pendle witch trials".