Mu‘ammar al-Qadhdhāfī

Mu‘ammar al-Qadhdhāfī 2009. aastal

Mu‘ammar al-Qadhdhāfī (ka Muammar al-Gaddafi, Muammar al-Qaddafi, Moammar al-Kaddafi, Moamar al-Gaddafi; araabia keeles ‏معمر القذافي ‎; 7. või 19. juuni 1942 – 20. oktoober 2011, Surt) oli Liibüa tegelik valitseja alates 1969. aastast kuni 2011. aasta kodusõjani.

Võimuhaaramisest kuni 1979. aastani kandis ta Revolutsioonilise Juhtivnõukogu esimehe tiitlit, peale seda lasi ta end aga nimetada "revolutsiooni vennalikuks juhiks ja teenäitajaks".

2009. aasta veebruarist kuni 31. jaanuarini 2010 oli ta Aafrika Liidu esimees.

Elulugu

Noorus

Mu‘ammar al-Qadhdhāfī pärines beduiinide seast.

Ta sündis 1942. aastal, õppis Şabḩā ja Mişrātah' lütseumis ning Banghāzī Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonnas ja lõpetas 1965. aastal sõjaväekolledži.

Nooruses imetles ta Araabia rahvuslasest Egiptuse riigijuhti Gamal Abdel Nasserit. Suessi kriisi ajal 1965. aastal võttis ta osa Iisraeli-vastastest meeleavaldustest.

1964. aastal lõi Qadhdhāfī sõjakoolis põrandaaluse poliitilise organisatsiooni Vabad Ohvitserid-Unionistid-Sotsialistid. Organisatsiooni eesmärk oli vabastada Liibüa Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide kontrolli alt.

Aeg riigijuhina

Qadhdhāfī (vasakul) ja Egiptuse president Gamal Abdel Nasser 1969. aastal

Qadhdhāfī haaras võimu 1969. aasta 1. septembril, kukutades veretu sõjalise riigipöördega kuningas Idris I. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Qadhdhāfī end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses seda peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit.

Qadhdhāfī tühistas lepingud lääneriikidega ja ründas oma sõnavõttudes korduvalt Ameerika Ühendriike, kes kutsusid seepeale 1972. aastal oma saadiku Liibüast tagasi. 1979. aastal põletas rahvahulk USA saatkonna maha. Uue saadiku lähetas USA Liibüasse alles 2010. aasta juulis.

Oma poliitilist filosoofiat, islami mõjudega alternatiivi nii sotsialismile kui kapitalismile, püüdis Qadhdhāfī esitada 1975. aastal avaldatud "Rohelises raamatus". Raamat ilmus 1993. aastal ka eesti keeles.

1977. aastal kuulutas ta välja uue parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, jamāhīriyyah' (جماهيرية‎, ligilähedases tõlkes 'masside riik'), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele.

Qadhdhāfī Liibüast kujunes 1980. aastatel üks põhilisemaid terroristide alasid. Qadhdhāfī toetas muu hulgas Iiri Vabariiklikku Armeed ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni. 1986. aastal pommitas USA Euroopas aset leidnud terrorirünnakute tõttu Tripolit ja Banghāzīt.

Liibüa oli seotud 1988. aastal toimunud Lockerbie katastroofiga. Qadhdhāfī tunnistas osalust selles terrorirünnakus 1999. aastal. Terrorismi õhutamise tõttu kehtestati Liibüale rahvusvahelised majandussanktsioonid.

1996. aastal tapsid Liibüa julgeolekujõud Abu Salimi vanglas kaudsete andmete järgi umbes 1200 vangi vastusena seal toimunud põgenemiskatsetele.

2000. aastatel püüdis Qadhdhāfī saavutada paremaid suhteid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikidega. Ta mõistis varakult hukka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja jagas ameeriklastega luureinfot Al-Qā‘idah' kohta. 2003. aastal tunnistas Liibüa süüd Lockerbie katastroofis, maksis ohvrite sugulastele valurahana enam kui 2 miljardit dollarit ja andis terroriaktis kahtlustatavad Suurbritanniale välja. Mõni kuu hiljem loobus Qadhdhāfī juhitud Liibüa katsetest arendada massihävitusrelvi. Ta suutis tühistada mitmed riigile kehtestatud sanktsioonid ja ühtlasi parandada suhteid läänega.

Qadhdhāfī asus Euroopa Liidu eeskujul propageerima pan-Aafrika konföderatsiooni. 2009. aastal nimetati ta Aafrika Liidu esimeheks.

Sõjaväelise riigipöördega võimu võtnud Qadhdhāfī püüdis oma valitsusajal hoolitseda selle eest, et riigi sõjavägi ei oleks võimeline tõstma mässu tema enda vastu. Riigi 50 000-mehelisest armeest umbes poole moodustasid puuduliku ettevalmistusega ajateenijad. Sõjaväeüksused komplekteeriti sageli hõimukuuluvuse alusel. Qadhdhāfī enda hõimuliikmeid oli kõige enam õhujõududes ja armee kõrgemate ohvitseride hulgas. Oma kindraleid umbusaldades lõi ta tavaväeosade kõrvale hästi treenitud paramilitaarjõud ja regulaarväe üksused, mis allusid otse Qadhdhāfī perekonnaliikmetele.

Majandussanktsioonide tühistamise järel muutus Liibüa kättesaadavaks ka välismaistele ettevõtetele. Qadhdhāfī, tema pereliikmed ja lojalistid püüdsid sageli lõigata nende ärist isiklikku kasu. Rahvusvaheliste korporatsioonide abiga kasvas jõudsalt nii riigikassa kui Qadhdhāfī isiklik varandus.

Liibüa kodusõda

 Pikemalt artiklis 2011. aasta Liibüa kodusõda

2011. aasta veebruaris puhkesid Liibüas naaberriikide eeskujul rahutused. Võrreldes sündmustega, mis viisid Egiptuse ja Tuneesia võimude kukutamiseni, oli Qadhdhāfī vastus oluliselt vägivaldsem. Ülestõusnute poolele asusid varakult mitmed armeeüksused.

Veebruari lõpuks oli Qadhdhāfī kaotanud kontrolli riigi idaosa üle.

Ajendatuna Liibüa valitsusvägede rünnakutest mässuliste ja tsiviilelanikkonna vastu, kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid Qadhdhāfī režiimi võtmeisikute suhtes. Teine, 17. märtsil vastu võetud resolutsioon nr 1973 sanktsioneeris lennukeelutsooni Liibüa kohal ja muud meetmed, et kaitsta tsiviilelanikkonda. 12. märtsil palus Araabia Liiga julgeolekunõukogul kehtestada lennukeelutsooni. 19. märtsil asusid tegevusse Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhujõud, rünnates mitmel pool Qadhdhāfī õhutõrjet ja raskerelvastust. Hiljem liitusid koalitsiooniga teiste riikide, sealhulgas Katari õhuvägede lennukid.

27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja Mu‘ammar al-Qadhdhāfī vahistamiskäsu. Teda süüdistati inimsusvastastes kuritegudes.

22. augustil kaotasid Qadhdhāfī väed kontrolli Tripoli üle. 24. augustil teatas rahvusliku üleminekunõukogu juht Muşţafá ‘Abd al-Jalīl, et Banghāzī ärimehed on Qadhdhāfī tabajale välja pannud 2 miljoni dinaarise autasu. Nõukogu lubas amnestiat mistahes isikule Qadhdhāfī siseringist, kui see Qadhdhāfī tapab või vangistab. Avalduse kohaselt polnud nõukogu vastu Qadhdhāfī lahkumisele välisriikidesse, kes nõustuvad teda vastu võtma, ning vaid juhul, kui ta teatab võimust loobumisest.

Surm

Qadhdhāfī tapeti 2011. aasta 20. oktoobril tema kodulinna Surti lähistel.

Rühm Mişrātah'st pärit võitlejaid, kes soovisid kaasa lüüa Surti pärast peetavas lahingus, sattusid teel sinna NATO õhulöögi kätte jäänud konvoi lähedusse ja avasid selle pihta tule. Nad leidsid haavata saanud Qadhdhāfī end drenaažitorus varjamas.

Rahvusliku Üleminekunõukogu teatel hukkus Qadhdhāfī tema poolehoidjate ja üleminekunõukogu toetajate vahelises tulevahetuses. ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo palus surma asjaolusid põhjalikult uurida ja nimetas murettekitavaks Qadhdhāfī tabamisest tehtud videoid, mis näitavat endist valitsejat algul elusa, kuigi haavatuna, mõni aeg hiljem aga surnuna keset üleminekuvalitsuse võitlejaid.

Tunnustus

• 2003 – Vürst Jaroslav Targa I järgu orden

Isiklikku

Qadhdhāfīl oli kaheksa last. Esimese naise Fatihaga oli tal üks poeg: Muhammad (snd 1970). Teise naise Safiaga oli Qadhdhāfīl kuus poega: Saif al-Islam (1972), Al-Saadi (1973), Hannibal (1976), Moatessem (1977 – 20. oktoober 2011), Saif al-Arab (1982 – 30. aprill 2011) ja Khamis (1983 – 29. august 2011), ning tütar Ayesha (1976).

Qadhdhāfī poegadest peeti poliitiliselt mõjukaimaks ning ka võimalikuks järglaseks Saif al-Islami.

Teise abikaasa Safiaga abiellus Muammar Qadhdhāfī 1971. aastal pärast seda, kui Safia teda pimesoolepõletiku ajal põetas.

Välislingid

• Liisi Poll: "Tagasihoidlik Gaddafi telgib Moskvas" Postimees, 1. november 2008
• Heiki Suurkask: "Gaddafi surematuse päev – 40 aastat septembriputšist" EPL, 3. september 2009
• Intervjuu 2003. aastast (inglise keeles)
• 20. oktoober 2011, Gaddafi dead: Video of leader's initial capture (EXCLUSIVE), globalpost.com

Eelnev Jakaya Kikwete

Aafrika Liidu esimees 2009—2010

Järgnev Bingu wa Mutharika