Moskva Kreml

Kreml ja Punane väljak
	UNESCO maailmapärand
Asukoht	Venemaa
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, II, IV, VI
Viited	545
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud	1990 (14. istung)
	* Regioon on UNESCO määratletud

Moskva Kreml (vene keeles Московский Кремль) on Venemaa pealinna Moskva kesklinnas asuv kindlustus (kreml).

See on Moskva suurvürstiriigi, Moskva tsaaririigi (kuid mitte Venemaa keisririigi), Nõukogude Venemaa, NSV Liidu ja Venemaa Föderatsiooni valitsejate residents, mille ehitamist alustati 1330. aastal ning viidi lõpule 1520. aastal. Kolmnurkse kujuga Kremlit ümbritsevad: lõunast Moskva jõgi, loodest Aleksandri aed ja idast Punane väljak.

Nõukogude võimu algusaastail oli kremli territoorium avatud, kuid 1924. aastal paigutati Moskva Kremli komandandi Petersoni korraldusel seni kremlis elanud ning kaitse all olnud isikud ümber väljapoole kremlit ning territoorium suleti 1927. aastal külastajatele. Kuni 1955. aastani oli Moskva Kremli territoorium kinnine ala, mida võisid külastada ainult erilubade alusel NLKP Kongresside saadikud ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud, vaatamisväärsustena esitati ainult Moskva Kremli relvapalatit, mis ehitati aastatel 1844–1851. 14. märtsil 1955 Nikita Hruštšovi juhtimisel toimunud NLKP KK Presiidiumi pleenumil vastu võetud otsusega avati suur osa Moskva Kremli territooriumist külastamiseks. Territooriumile pääses läbi Troitskaja värava ning väljapääsuna kasutati Spasskaja ja Borovitski väljapääse.

1990. aastast kuulub Moskva Kreml koos Punase väljakuga UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Ajalugu

1156. aastal hakkas Moskva vürst Vladimir Moskva ja Neglinnaja jõe ühinemiskohale oma sõjaväelise eelposti ümber ehitama palkaeda;
1330. aastal hakkas Moskva ja Neglinnaja jõe vahel asuvale Borovitski künkale kerkima kaitserajatisena puitlinnus kreml;
1365. aastal toimus Moskvas tulekahju, mille tagajärjel kannatasid puidust ehitatud kremli hooned ja ehitised;
1370. aastal lasi vürst Dmitri Donskoi laienenud linna ümbritseda valgest kivist müüriga;
1485–1495 täiendati ja kindlustati kremli müüri: ehitati juurde mitu madalat kaitsetorni, laiendati ja süvendati kaitsekraavi jne. Ühtlasi lammutati kindlustuse lähedalt kõik majad ja kirikud, mis oleksid võinud vaenlase rünnaku puhul viimasele tugipunktideks olla. Sellega ongi seletatav suurema väljaku tekkimine kremli juures. Kremli müüris oli kokku 17 torni, millest kuus olid ühtlasi linnaväravad;
1491 ehitati itaallase Solari projekti järgi kuulsa Moskva kremli kellatorni eellane;
1520. aastal lõppes Ivan III poolt alustatud Moskva kremli lõplik kindlustamine ja suuruse andmine, kremli pindala oli paisunud 27 hektarini;
1626 sai kellatorn gooti stiilis välimuse ja kella. Ärklitorni autor oli šotlane Christopher Galloway;
1918. aasta 1. mai laupäevakul lammutati Vladimir Uljanovi juhtimisel ja osalusel^[1] 1908. aastal tapetud suurvürst Sergei Aleksandrovitšile püstitatud mälestusmärk Kremlis;
1929. aastal moodustati Moskvas valitsuskomisjon, kuhu kuulusid Avel Jenukidze, Kliment Vorošilov ja Vassili Schmidt, kelle otsusel alustati Kremli territooriumil olnud vanade hoonete lammutamist ning uute ehitamist: 1929. aastal lammutati Tšudovi klooster, mille asemele ehitati Punaste komandöride kool (Школа красных командиров им. ВЦИК), kus hiljem asus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium.

Moskva Kremli ehitised

Kremlit ümbritseb kaitseehitisena Moskva kremli ringmüür, mis on 2,25 km pikk, 6,1 m paks ja kus asub 20 torni:

Veevõtutorn (Водовзводная башня), kuhu ehitati 1633. aastal spetsiaalne mehhanism vee pumpamiseks Moskva jõest kremlisse;
Borovitski torn (Боровицкая башня) on saanud nime läheduses asunud küla järgi;
Komandanditorn (Комендантская башня);
Relvatorn (Оружейная башня) on saanud nime läheduses asuva kremli relvakambri järgi;
Kolmainutorn (Троицкая башня)
Kutafja torn (Кутафья башня);
Nikolai torn (Никольская башня);
Arsenali nurgatorn (Угловая Арсенальная башня);
Arsenali keskmine torn (Средняя Арсенальная башня);
Senatitorn (Сенатская башня);
Spasski torn ehk Lunastaja torn (Спасская башня), mille ehitas 1491. aastal itaalia arhitekt Pietro Antonio Solari ning mis asus Kremli peaväravate juures;
Tsaaritorn (Царская башня);
Häirekellatorn (Набатная башня);
Constantinuse ja Helena torn (Константино-Еленинская башня);
Beklemiševi torn (Беклемишевская башня);
Peetri torn (Петровская башня);
Esimene Nimetu torn (Первая Безымянная башня);
Teine Nimetu torn (Вторая Безымянная башня);
Salajane torn (Тайницкая башня) on nime saanud torni all asunud salajase kaevu järgi;
Rõõmukuulutamise torn (Благовещенская башня), mis on saanud nime kõrval asuva Rõõmukuulutamise katedraali järgi^[2].

Moskva Kremli Katedraalide väljakul (Соборная площадь) asuvad:

Jumalaema Uinumise katedraal (Успенский собор) ehk Uspenski katedraal;
Blagoveštšenski katedraal (Благовещенский собор) ehk Rõõmukuulutamise katedraal;
Arhangelski katedraal (Аpхангельский собоp) ehk Peaingli katedraal
Jumalaema Aulise Rüü Toomise kirik
Ivan Suure kellatorn (Колокольня Ивана Великого)
Tsaar-Kell (Царь-колокол; 202 tonni)
Tsaar-Kahur (Царь-пушка)

Endised ehitised Kremlis

Arsenalitorn,
Koeratorn (Собакинская башня)
Voznessenski klooster ehk Ülestõusmise klooster (Вознесенский монастырь) (−1929)
Tšudovi klooster ehk Imeteo klooster (Чудов монастырь) (−1929), mille asemele ehitati Punaste komandöride kool (Школа красных командиров им. ВЦИК), kus hiljem asus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium.

Kreml Venemaa valitsejate residentsina

Suur Kremli palee (Большой Кремлёвский дворец), mis ehitati aastatel 1838–1849, oli Venemaa keisrite Moskva residents.

1918. aasta märtsis, pärast Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu ja VSDT(b)P juhtkonna evakueerimist rindelähedastest Petrogradist Moskvasse, asusid nõukogude valitsus ja parteijuhtkond alaliselt elama Moskva Kremlisse, kus paiknesid nende töö- ja eluruumid. Nõukogude valitsuse ja parteijuhtide ruumide valveks ning kaitseks moodustati Moskva Kremli komandantuur, mille kohustuste hulka kuulusid Kremli valve- ja majandusküsimused. Komandant^[3] määrati ametisse ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega^[4]. Kremli esimene komandant (1918–1920) oli koos riigi juhtkonnaga Moskvasse evakueerunud Petrogradi Smolnõi komandant Pavel Malkov^[1], aastatel 1920–1935 oli komandant endine Läti punane kütt ja kütipolgu komissar Rudolf Peterson (1897–1937)^[5], aastatel (1935–1936) Pjotr Tkalun (ru:Ткалун, Пётр Пахомович) ja Kremli Komandandi Valitsuse ülem (1936–1937), Fjodor Rogov (1937–1938), Nikolai Spiridonov (1941–).

Moskva Kremlis paiknesid võimuorganid:

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Мальков Павел Дмитриевич, Записки коменданта Кремля, М.: Воениздат, 1987
↑ Московский кремль и Красная площадь
↑ [Черушев Николай Семенович Коменданты Кремля в лабиринтах власти. ВЕЧЕ, ИЗДАТЕЛЬСТВО, 2005 г. ISBN 5-9533-1025-0]
↑ Постановление политбюро ЦК ВКП(б) "о коменданте Кремля"
↑ Рудольф Петерсон продержался на ответственном посту 15 лет, kremlin-9.rosvesty.ru

Kirjandus

Catherine Merridale. "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tänapäev. 2014

Välislingid

Музеи Московского Кремля.
Vene iidne vürstipere Rjurikovitšid nõuab Kremlit endale, Eesti Päevaleht, 18. august 2010

[QeWb7-1] 1,0 ^1,1 Мальков Павел Дмитриевич, Записки коменданта Кремля, М.: Воениздат, 1987

[GeXXz-2] Московский кремль и Красная площадь

[5Oqkk-3] [Черушев Николай Семенович Коменданты Кремля в лабиринтах власти. ВЕЧЕ, ИЗДАТЕЛЬСТВО, 2005 г. ISBN 5-9533-1025-0]

[AeQEG-4] Постановление политбюро ЦК ВКП(б) "о коменданте Кремля"

[D57lj-5] Рудольф Петерсон продержался на ответственном посту 15 лет, kremlin-9.rosvesty.ru

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]