Majavamm

Majavamm
	; Majavamm Serpula lacrymans
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota;
Klass	Agaricomycotina;
Alamklass	Agaricomycetidae;
Selts	Puravikulaadsed Boletales;
Sugukond	Serpulaceae;
Perekond	Vamm Serpula;
Liik	S. lacrymans;
Binaarne nimetus
	Serpula lacrymans; (Wulfen) P.Karst. (1884)
Sünonüümid
	Boletus lacrymans Wulfen (1781); Merulius destruens Pers. (1801); Merulius lacrymans (Wulfen) Schumach. (1803); Serpula destruens (Pers.) Gray (1821); Xylomyzon destruens (Pers.) Pers. (1825); Gyrophana lacrymans (Wulfen) Pat. (1900)

Majavamm (Serpula lacrymans) on kandseente (Basidiomycota) hõimkonda kuuluv seeneliik. Kõige enam on ta tuntud pruunmädaniku põhjustajana puitkonstruktsioonidel.

Kirjeldus ja taksonoomia

Esimest korda kirjeldas liiki Franz Xaver von Wulfen kui Boletus lacrymans aastal 1781. Aastal 1884 tõstis Petter Karsten liigi ümber Serpula perekonda.^[1]^[2]

Majavammi viljakehad on materjalile liibunud ümarad paksu valge vatjas-viltja servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni voldilise pinnaga. Viljakehad võivad olla kuni 1 m diameetriga ja 2–20 mm paksud.^[3]^[4]

Viljakehade järgi on majavamm saanud ladinakeelse nime: serpula tähendab roomavat, mis viitab näiliselt roomavale viljakehale; lacrymans tähendab nutmist, pisaraid, mis viitab majavammi võimele transportida vett lagundatavasse puitu vahel kuni hallituskoha tilkuma hakkamiseni.

Levik

Majavammi või tema alamliike võib leida sisetingimustest üle maailma, haruldane on ta aga looduses. Majavammi on kogutud Himaalajast, Põhja-Californiast, Tšehhist ja Taanist.^[5]^[6]

Majavammi evolutsiooniline päritolu pole veel kindel. Esialgselt arvati, et majavamm on arenenud välja metsikult kasvavast Himaalajast pärit iidsest Serpula himantioides (metsvammi) liigist, kuid uuemate uuringute põhjal on nad monofüleetilised sõsarliigid.^[6] ITS nrDNA, beeta-tubuliini (tub) ja translatsiooni elongatsioonifaktori (efa) 1a geenide fülogeneetiline analüüs näitas, et majavammil esineb kaks peamist alamgruppi või varieteeti: "Domesticus" (või lihtsalt S. lacrymans) ja "Shastensis".^[7] "Shastensis" on mitteagressiivne, Põhja-California looduses (Mount Shasta jalamil) esinev majavammi varieteet, mis on rohkem levinud looduses ja ei kasva edukalt maja konstruktsioonidel. Kosmopoliitse levikuga agressiivne "Domesticus" varieteet on aga tüüpiline majakahjur, mis on pärit arvatavasti Kesk-Aasiast. "Domesticuse" varieteedi DNA proovid erinevatest maailmajagudest näitavad ka seda, et liigi sees on väga väikene varieerumine, mis viitab hiljutisele kiirele levikule inimeste vahendusel.^[8]^[9]

Kasvukeskond

Majavamm kasvab peamiselt sisetingimustes, niiskel puidul. Optimaalne kasvutemperatuur on 18–20 °C ja ellu suudab jääda temperatuurivahemikus −2...+28 °C. Soojust seen ei talu ja seetõttu pole ta ka troopikas levinud. Valguse ja hapniku olemasolu kiirendab seene kasvu, kuid ei ole teada kui palju. Kasvusubstraadi (puidu) niiskusprotsent on ideaalsetes tingimustes 20–30% (kuid mitte üle 55%), suudab kasvada ka väikesema veesisaldusega puidul, transportides iseloomulike risomorfsete seeneväätide abil vett juurde. Seen vajab lisaks orgaanilistele ainetele ka anorgaanilisi, see on põhjus, miks võib majavamm ka levida üle krohvi, kipsplaadi, telliste või metalli. Optimaalsetes tingimustes võib S. lacrymans kasvada kuni 8 cm päevas. Looduses kasvab ta jahedamas niiskes kliimas, peamiselt okasmetsades langenud puutüvedel ja maapinnal, kuid spetsiifiliste vajaduste tõttu kasvab välitingimustes harva. Eestis teda metsikult ei leia.^[4]^[6]

Niiskus, õhu liikumine, puhtus ja ehitusmaterjalide kvaliteet on olulised tingimused, mida tuleb jälgida maja ehitamisel. Ebasoodsates tingimustes võivad eosed olla pikka aega idanemata. Tihti on seene vohamise põhjuseks veeavarii, lekkiv katus või katkised veerennid. Teiseks levinud põhjuseks Eesti kliimas on vee kondenseerumine ehitusmaterjalide pinnale, tihti keldrite seinte pinnal või pakettakende raamide ümbruses. Kolmandaks suurendab õhuniiskust elanike tegevusest tekkiv niiskus, näiteks pidev riiete kuivatamine umbses ruumis või vannitoa aur. Kogunenud mustus on samuti riski suurendavaks faktoriks, kogunenud eosed ja orgaanilised ained on heaks kasvupinnaks kõigile eluvormidele. Kipsplaadi kasutus niisketes tubades on eriti soodsaks kasvupinnaks majavammile – seen saab sealt palju vajalikke mineraalaineid ja niiske kipsplaat on piisavalt pehme, et seeneniidistik saaks sealt kergelt läbi kasvada. Lisaks veel on kipsplaadi kattepind tavaliselt tselluloosirikkast materjalist.^[4]^[10]^[11]

Genoom

Kolm liini majavammi on sekveneeritud, kaks neist majavamm ja üks "Shastensis" varieteedist. S. lacrymans S7.9 (v2.0) genoomi pikkus on 42.73 Mbp ja eeldatavalt 12789 geeni. S. lacrymans S7.3 (v2.0) genoom sisaldab 47 Mbp ja 14495 geeni. "Shastensis" varieteedi genoom SHA21-2 (v1.0) sisaldab 45.98 Mbp ja 13805 geeni.^[12]

Mõju inimasustustele

Parasvöötme kliimas asuvad puitmajad ja keldrid on majavammile täiuslikuks kasvukeskkonnaks jaheduse, niiskuse ja stabiilsete olude tõttu. Kiire kasv, kerge eoseline levik ja konkurentide puudumine teevad majavammist kõige suurema puitkonstruktsioonide kahjustaja maailmas.^[11]

Majavamm on kuiva pruunmädaniku tekitaja ehk ta lagundab puidust tselluloosi ja hemitselluloosi. Hemitselluloosi lagundamisel tekib vesinikperoksiid H₂O₂, mis aitab lõhkuda tselluloosi. Vesinikperoksiid imbub ka hüüfidest kaugemale ja põhjustab lagunemist kogu materjalis, mitte ainult seene vahetus läheduses. Tselluloos on puidu peamine strukturaalne aine, moodustades koos hemitselluloosiga kuivmassist ligi poole. Pruunmädaniku tagajärjel kaob ära puidust peamine strukturaalne tugiaine ja konstruktsioonina ei suuda enam puutalad kanda raskusi. Sellest tuleb ka pruunmädaniku nimetus – kergesti lagunevast pruuni värvi kuubikulisest puidupurust, mis jääb peale tselluloosi lagundamist alles (peamiselt ligniini ja teiste ainete kogu).^[13]

Seenetõrje

Nagu kõik seened, levitab S.lacrymans ka hulganisti spoore ja tema keha ei piirdu ainult nähtava viljakehaga, vaid sisaldab ka tunduvalt suuremat krüptilist seenevõrgustikku puidu sees. Need omadused teevad majavammi tõrjumise ehitistest keeruliseks, hallitanud puidutüki välja lõikamisest alati ei piisa. Seene eemaldamiseks kasutatakse mitut viisi:

Mehaaniline tõrje – hallitanud ehituskonstruktsioonide väljalõikamine.
Keemiline tõrje – mitmete fungitsiidsete kemikaalide kasutamine, nt booril (Boracol 10-2Bd, Boracol Special) ja dioolidel põhinevad mürgid või 3-jodo-2-propünüül-butüülkarbamaat (I.P.B.C.) jt.
Termiline tõrje – Taanis katsetatud meetodi järgi ehitatakse maja või nakatunud osa ümber telk ja köetakse seda ruumi 40 °C ja temperatuuri hoitakse 24 h. Lihtsam viis on leeklambiga ala kuumutada, kuid see meetod on samuti ohtlikum ja kuumutab ainult pinnapealselt.^[4]^[6]^[11]

Hiljutised uuringud on näidanud, et maaseen Trichoderma on võimeline peatama majavammi leviku. Küll aga pole kindel Trichoderma efektiivsus majavammi hävitamisel.^[14]

Enne tõrjet aga on soovitatav ennetada majavammi levikut niiskuse kogunemise vältimise, piisava õhutamise ja veetõkete kasutamisega. Üldised puidukaitsevahendid ei ole efektiivsed hallitusseente tõrjeks, selleks tuleb kasutada spetsiaalseid fungitsiide.^[11]

Viited

↑ "Serpula lacrymans (Wulfen) P. Karst. 1884". Vaadatud 31.10.2017.
↑ "ITIS Species Catalogue of Life". Originaali arhiivikoopia seisuga 29.12.2017. Vaadatud 31.10.2017.
↑ Oja J. 2018. Majavammist meil ja mujal. Eesti Loodus 1: 24-30.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Kalle Pilt. "Hariliku majavammi areng ning leviku põhjused. Juuni 2005. Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA" (PDF). Vaadatud 31.10.2017.
↑ Læssøe, Thomas et al. 2015. Usædvanlige danske svampefund (Notes of rare fungi collected in Denmark). ‒ Svampe 72: 44‒52.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 J.W. Palfreyman (2001). "The Domestic Dry Rot Fungus, Serpula lacrymans, its natural origins and biological control" (PDF). Ariadne workshop. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2011.
↑ Kauserud H; Högberg N; Knudsen H; Elborne SA; Schumacher T. (2004). ""Molecular phylogenetics suggest a North American link between the anthropogenic dry rot fungus Serpula lacrymans and its wild relative S. himantioides"". Molecular Ecology. 13 (10): 3137–3146. PMID 15367126. doi:10.1111/j.1365-294X.2004.02307.x. Vaadatud 31.10.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Ingeborg Bjorvand Engh (2010). ""Evolution of the dry rot fungus Serpula lacrymans and its allies."" (PDF). University of Oslo. Vaadatud 31.10.2017.
↑ Kauserud H; Svegården IB; Saetre GP; Knudsen H; Stensrud Ø; Schmidt O; Doi S; Sugiyama T; Högberg N (august 2007). ""Asian origin and rapid global spread of the destructive dry rot fungus Serpula lacrymans"". Molecular Ecology. Vaadatud 31.10.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ "Haige maja sündroom. Hallitusseen tuleb majast välja ajada". 15.09.2017, 13:26. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.12.2017. Vaadatud 30.11.2017.
↑ ^11,0 ^11,1 ^11,2 ^11,3 Kalle Pilt (05.06.2006). ""Harilik majavamm – puidu suurim vaenlane hoonetes"". Äripäev. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.12.2017. Vaadatud 31.10.2017.
↑ "JGI MycoCosm". Vaadatud 31.10.2017.
↑ Anne-Christine Ritschkoff (1996). "Decay mechanisms of brown-rot fungi" (PDF). VTT Publications. Vaadatud 18.12.2017.
↑ E. M. Phillips-Laing / H. J. Staines / J. W. Palfreyman (01.06.2006). ""The Isolation of Specific Bio-Control Agents for the Dry Rot Fungus Serpula Lacrymans"". International Journal of the Biology, Chemistry, Physics, and Technology of Wood. Vaadatud 31.10.2017.

Välislingid

Majavamm andmebaasis eElurikkus
Serpula lacrymans growth

[33yMy-1] "Serpula lacrymans (Wulfen) P. Karst. 1884". Vaadatud 31.10.2017.

[MDEq7-2] "ITIS Species Catalogue of Life". Originaali arhiivikoopia seisuga 29.12.2017. Vaadatud 31.10.2017.

[3] Oja J. 2018. Majavammist meil ja mujal. Eesti Loodus 1: 24-30.

[:0-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Kalle Pilt. "Hariliku majavammi areng ning leviku põhjused. Juuni 2005. Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA" (PDF). Vaadatud 31.10.2017.

[5] Læssøe, Thomas et al. 2015. Usædvanlige danske svampefund (Notes of rare fungi collected in Denmark). ‒ Svampe 72: 44‒52.

[:1-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 J.W. Palfreyman (2001). "The Domestic Dry Rot Fungus, Serpula lacrymans, its natural origins and biological control" (PDF). Ariadne workshop. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2011.

[gadij-7] Kauserud H; Högberg N; Knudsen H; Elborne SA; Schumacher T. (2004). ""Molecular phylogenetics suggest a North American link between the anthropogenic dry rot fungus Serpula lacrymans and its wild relative S. himantioides"". Molecular Ecology. 13 (10): 3137–3146. PMID 15367126. doi:10.1111/j.1365-294X.2004.02307.x. Vaadatud 31.10.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[yc3E7-8] Ingeborg Bjorvand Engh (2010). ""Evolution of the dry rot fungus Serpula lacrymans and its allies."" (PDF). University of Oslo. Vaadatud 31.10.2017.

[Whayi-9] Kauserud H; Svegården IB; Saetre GP; Knudsen H; Stensrud Ø; Schmidt O; Doi S; Sugiyama T; Högberg N (august 2007). ""Asian origin and rapid global spread of the destructive dry rot fungus Serpula lacrymans"". Molecular Ecology. Vaadatud 31.10.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[:3-10] "Haige maja sündroom. Hallitusseen tuleb majast välja ajada". 15.09.2017, 13:26. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.12.2017. Vaadatud 30.11.2017.

[:2-11] 11,0 ^11,1 ^11,2 ^11,3 Kalle Pilt (05.06.2006). ""Harilik majavamm – puidu suurim vaenlane hoonetes"". Äripäev. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.12.2017. Vaadatud 31.10.2017.

[SnKAX-12] "JGI MycoCosm". Vaadatud 31.10.2017.

[6geLz-13] Anne-Christine Ritschkoff (1996). "Decay mechanisms of brown-rot fungi" (PDF). VTT Publications. Vaadatud 18.12.2017.

[lgiHq-14] E. M. Phillips-Laing / H. J. Staines / J. W. Palfreyman (01.06.2006). ""The Isolation of Specific Bio-Control Agents for the Dry Rot Fungus Serpula Lacrymans"". International Journal of the Biology, Chemistry, Physics, and Technology of Wood. Vaadatud 31.10.2017.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]