Karl IV

See artikkel räägib Saksa-Rooma keisrist, teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata Karl IV (täpsustus)

Karl IV (sündinud Wenceslaus (Václav) 14. mai 1316 Praha – 29. november 1378 Praha) oli Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa-Rooma keiser ja Böömi kuningas (tšehhipäraselt Karel I).

Keiser Karl IV valitsemisaega on peetud Luksemburgide apogee kulminatsiooniks ja ekspansiooni tipuks.

Päritolu

Václavi isa oli Luksemburgi dünastiast Johann I (Pime), ka Böömimaa Johann I ja Jan Pime, Jan Lucemburský (1296–1346), Luksemburgi krahv 1313–1346, Heinrch VII poeg, 1310. aastast alates Böömimaa kuningas. Ema, Eliška Přemyslovna (1292–1330) oli Přemysliidide dünastiast, viimase Böömimaa kuninga Václav III (1289–1306) õde.

Pärast Václav III surma esindasid tema õed Anna ja Eliška seaduslikku Přemysliidide liini Böömimaa troonil. Kuigi Tšehhi aadelkond eelistas pärijana näha Anna abikaasat Kärnteni Heinrichi, surus Saksa kuningas Albrecht I peale oma poega Rudolfi. Rudolf I (valitsusaeg 1306–1307) suri aasta pärast troonile tõusmist ning Tšehhi kroon läks Heinrichile (võimul 1307–1310), kuid ta oli ebapopulaarne. Viimaks pöördusid nii kirik kui ka aadelkond Heinrich VII poole, kes oli olnud 1308. aastal toimunud Albrechti mõrvast saati olnud Saksa kuningas. Pärast keerukaid läbirääkimisi oli Eliška Přemyslovna nõus abielluma Heinrich VII-a poja Johanniga. Kärnteni Heinrich lahkus 1310. aastal Prahast ning Luksemburgi Johann (tšehhipäraselt Jan Pime) krooniti Tšehhi kuningaks.

Karl IV-l olid isa Johann I esimesest abielust Eliška Přemyslovnaga, õed: Alam-Baieri hertsoginna Margaret (1313–1341) ja Böömimaa Jutta (keda Prantsusmaal Bonne'iks nimetati) (1315–1349), Normandia hertsogi Jean II abikaasa ning Johann Heinrich (1322–1375), Tirooli krahv (1335–1341) ja Morava markkrahv (1349–1375), Böömimaa Anna (1323–1338), Austria hertsoginna. Isa, Johann I teisest abielust Bourboni Beatricega, olid tal poolvend, Böömimaa Wenceslaus (1337–1383), Luksemburgi krahv (1353–1383).

Noorus

Nooruse veetis Václav, oma ristisa Kapetingide dünastiast Prantsusmaa kuninga (1322–1328) Charles IV õukonnas. Tema õpetajaks oli tulevane Rooma paavst Clemens IV.

Valitsemist alustas Karl isa valduste asevalitsejana Põhja-Itaalias, 1334. aastast aga juba Morava markkrahvina. 1339. aastal kaotas ta isa Johann I lahingus nägemise ja Karl asus valitsema koos isaga valduste üle. 1342. aastal toetas Karl oma venda Johann Heinrichit vastasseisus Saksa-Rooma keiser Ludwig IV-iga. 10. veebruaril 1342 abiellus Ludwig IV poeg, Ludwig V Tirooli krahvinna Margarethega, et omandada selle valdused Wittelsbachi perekonnale; kuid krahvinna ei olnud veel lahutatud oma eelmisest abikaasast, Luksemburgi dünastia vürstist Johann Heinrichist. Aasta varem oli Margarethe oma abikaasa Tiroolist välja saatnud. Wittelsbachid suutsid saavutada kohalike Tirooli aadlike toetuse neile arvukalt privileege andes.

Böömimaa kuningana

Praha linnus – Tšehhi hertsogite, kuningate ja keisrite iidne residents; pärast aastat 1918 Tšehhoslovakkia ja Tšehhi presidentide residents

Vltava jõgi Prahas, tagaplaanil Karli sild, Malá Strana ja Hradčany.

Böömimaa kuningana 1346. aastast Karl IV (tšehhipäraselt Karel I) rajas Böömimaa pealinna Prahasse Karli ülikooli ning valitses sealt ka Saksa-Rooma impeeriumi. Praha õitseaeg oli 14. sajandil, mil sellest sai Saksa-Rooma riigi keskus. Karl IV ajal toimusid linnas suured ehitustööd: rajati Karli sild, alustati Nové Město rajamist ja Svatý Víti (Viituse) katedraali (Hradčanys) ümberehitamist. Karl IV asutas ka Kesk-Euroopa esimese ülikooli Karli ülikooli. Praha oli sel ajal suuruselt kolmas linn Euroopas^[viide?] (umbes 40 000 elanikku). Ta on tänapäevalgi üks suuremaid tšehhide rahvuskangelasi, ehkki pärines tegelikult saksa Luksemburgi dünastiast.

Saksa kuningana

1346. aastal valiti Karl, Saksa kuningaks ning ta osales Prantsuse kuninga Philippe VI kutsel sõjas Inglismaa kuninga Edward III vastu. 1346. aastal Crècy lahingus hukkus ta isa, Johann I.

1349. aastal oli Saksa vastukuningaks Günther von Schwarzburg (1304–1349). Günther oli olnud keiser Ludwig IV ustav liitlane ning peale tolle surma proovis ta Wittelsbachide juhtimisel koos mõningate teiste Saksa vürstidega vastu seista kuningas Karl IV-le, kuid ebaõnnestunult. Ta sai Karli käest lüüa ning pidi oma taotlustest loobuma.

1349. aastal sõlmis ta Wittelsbachidega dünastilise liidu ja abiellus Pfalzi kuurvürstkonna valitseja Rudolf II tütre Annaga.

Saksa-Rooma keisrina

Karl IV, Böömi kuningana Karel I, Roomlaste kuningaks ja krooniti aastal 1355 Saksa-Rooma keisriks. Kui Karel I Saksa-Rooma keisriks sai, siis sai Tšehhist Saksa-Rooma keskus. Samal ajal tekkis tšehhide, kes moodustasid peamiselt alamkihi, valitsevate sakslaste vastu vaen. Karel I liidendas oma pärusvaldustega (Luksemburgi krahvkonna ja Tšehhi kuningriigiga) Sileesia, Brandenburgi, osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausitzist.

Karl IV laiendas valdusi: Ülem-Lausitziga, endine Lausitzi mark, mis omandati Brandenburgi markkrahvilt Otto V aastal 1367; Ülem-Pfalzi põhjaosaga ("Uus Tšehhia") Sulzbachis, liidendati aastal 1355; Brandenburgi kuurvürstkond, omandati Wittelsbachi hertsogilt Otto V-lt aastal 1373. Karl IV liidendas oma pärusvaldustega (Luksemburgi krahvkonna ja Tšehhi kuningriigiga) Sileesia, Brandenburgi, osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausitzist.

Pikemalt artiklis Ülem-Sileesia, Alam-Sileesia

1356. aasta Kuldbulla

Karl IV andis 1356. aastal välja Riigipäeval kinnitatud 1356. aasta kuldbulla (Kaiserliches Rechtsbuch), mis määras kindlaks Saksa-Rooma keisririigi keisrite valimise korra ja andis eriprivileegid kuurvürstidele, samas Brandenburgi kuurvürstkonna omandamine andis Tšehhi kuningriigile kaks häält Saksa-Rooma keisri valimiskogus. Kuldbulla väljakuulutamine Nürnbergi riigipäeval defineeris rohkem kui neljasajaks aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri.

Keiser Karl IV eraldas aastal 1361 Burgundia kuningriigist Savoia krahvkonna.

Järglased

Karl IV järglased:

Wenzel (1361–1419) oli 1378–1400 Saksa kuningas ning 1378–1419 Böömimaa kuningas (Venceslaus IV või Vaclav IV)
Sigismund (1368–1437) oli Saksa kuningas 1410–1437 ja Saksa-Rooma keiser 1433–1437. Ta oli ka Ungari kuningas (Zsigmond) 1387–1437, Böömi kuningas (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult 1419–1421 ja 1436–1437), Poola troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) 1382–1383 ja Brandenburgi markkrahv (1378–1397 ja 1411–1415)

Vaata ka

Luksemburgi dünastia

Eelnev: Ludwig IV	Saksa-Rooma keiser 1346–1378	Järgnev: Wenzel
Eelnev: Johann von Luxemburg	Böömimaa kuningas 1346–1378	Järgnev: Wenzel
Eelnev: Otto V Baierist	Brandenburgi markkrahv koos Wenzeliga 1373–1378	Järgnev: Sigismund