Horezmi dünastia

See artikkel räägib dünastiast. Riigi kohta vaata artiklit Horezmi riik.

---

Horezmi impeerium خوارزمشاهیان 1077–1231
Horezmi impeeriumi valdused aastatel 1190–1220
Valitsusvorm	monarhia, oligarhia
Šahh või sultan	Anushtegin Gharchai (esimene, 1077–1096/7) Jalal ad-Din Mingburnu (viimane, 1220–1231)
Pealinn	Köneürgenç (1077–1212) Samarkand (1212–1220) Ghaznī (1220–1221) Tabriz (1225–1231)
Pindala	3 600 000 km² (1218)
Rahvaarv	5 000 000 (1218)
Peamised keeled	Pärsia Kipšaki
Eelnev Järgnev Seldžuki impeerium Ghuriidide dünastia Mongolite riik

Horezmi dünastia, tuntud ka kui Horezmi šahhide dünastia oli turgi mameluki päritolu sunniitlik dünastia. Dünastia valitses kõrgkeskajal (u 1077–1231) suurt osa Suur-Iraanist; algul oli Horezmi dünastia Karakitai riigi ja Seldžuki impeeriumi vasall, hiljem iseseisev riik kuni mongolite sissetungini 13. sajandil. Dünastia esimene valitseja oli turgi päritolu Anushtegin Gharchai, kes oli algselt Seldžuki sultani ori, kuid hiljem tõusis Horezmi kuberneriks. Tema pojast Muhammad I-st sai esimene Horezmi pärijašahh.

Ajalugu

Dünastia asutamise täpne kuupäev on endiselt vaidluse all. Aastal 1017 tapsid Horezmi mässulised Abu'l-Abbas Ma'mun ibn Ma'muni ja tema naise Hurra-ji, kes oli Ghasnaviidide sultani Mahmudi õde. Kättemaksuks okupeeris Mahmud Horezmi piirkonna alad, selle tulemusel sai Horezmist aastateks 1017–1034 Ghasnaviidide riigi provints. Aastal 1077 sai provintsi, mis oli juba 35 aastat Seldžuki riigi koosseisu kuulunud, valitsejaks Anushtegin Gharchai, turgi päritolu eksori. Aastal 1141 sai Seldžuki sultan Ahmad Sanjar Qatwani lahingus Karakitailt lüüa ning selle tulemusel sai Anushtegin Gharchai pojapoeg Ala ad-Din Atsizist Yelü Dashi vasall.

Sultan Ahmed Sanjar suri aastal 1156. Kui Seldžuki riigis valitses kaos, said Horezmi šahhid võimaluse laieneda lõuna poole. Aastal 1194 tappis Horzemi valitseja Ala ad-Din Tekish viimase Seldžuki sultani, Toghril III; Tekish vallutas Lääne-Iraanis suuri alasid. Tekish suri aastal 1200 ning troonile tõusis tema poeg Ala ad-Din Muhammad, kes astus sõtta Ghuriididega, aga sai neilt neli aastat hiljem Amu Daryas lüüa. Ghuriidid rüüstasid Horezmi ja Muhammad oli sunnitud pöörduma oma "isanda" poole abipalvega, Karakitaist saabuski abiväge. Koos Karakitai sõjaväe abiga läks ta uuesti rünnakule ja vallutas Talasi-äärsed alad (1210), Karakitai sai endale Samarkandi linna (1210). Ta võitis sõjas nii Karakhaniide (1212) kui ka Ghuriide (1215). Aastal 1212 viis Muhammad II pealinna Köneürgençist Samarkandi. Sellega liitis Muhammad II kogu Transoksaania ja tänapäeva Afganistani oma riigi koosseisu. Impeerium ulatus pärast vallutusi Lääne-Pärsias aastaks 1217 Sõrdarjast Z̄āgrose mägedeni ja Hindukuši põhjaosast Kaspia mereni. Aastal 1218 elas riigi territooriumil umbes 5 miljonit inimest.

Idapoolkera enne mongolite vallutusi

Sõda ja impeeriumi lagunemine

Aastal 1218 saatis Tšingis-khaan Otrari linna kaubandusmissiooni, kohalik kuberner pidas saadikuid spioonideks ning konfiskeeris nende vara ja lasi nad hukata. Tšingis-khaan nõudis reparatsiooni, aga šahh keeldus maksmast. Tšingis vastas sellele 200 000-mehelise sõjaväega ja alustas sissetungi mitmest küljest. Veebruaris 1220 ületasid mongolid Sõrdarja ja sellega algasid ka mongolite Kesk-Aasia vallutused. Mongolid piirasid Buhhaarat, Köneürgençi ja Horezmi pealinna Samarkandi. Horezmi šahh oli sunnitud põgenema ning suri mõni nädal hiljem Kaspia mere saarel.

Ala ad-Din Muhammadi poeg Jalal ad-Din Mingburnu sai sultaniks (ta keeldus šahhitiitlist). Ta proovis põgeneda Indiasse, kuid mongolid said ta enne sinnajõudmist kätte ning ta sai Induse lahingus lüüa. Temal endal õnnestus siiski põgeneda ja ta otsis asüüli Delhi sultanaadist. Iltutmish lükkas tema abipalve tagasi, sest kartis et see oleks võinud rikkuda tema suhteid Abbassiididega. Kui ta oli tagasi Pärsiasse jõudnud, kogus ta kokku armee ja taaslõi kuningriigi. Päriselt oma võimu ta enam teostada ei saanud, sest pidi pidevalt võitlema mongolite, Rumi sultanaadi ja teiste troonile pretendeerijatega. Ta kaotas Pärsia üle kontrolli lahingutes Alborzi mägedes mongolite vastu. Ka sealt lahingust ta põgenes, seekord Kaukaasiasse, kus vallutas Eldiguziididelt Aserbaidžaani ning tegi pealinnaks Tabrizi linna. Aastal 1226 ta ründas Gruusia kuningriiki ja piiras Thbilisit. Ta jätkas oma vallutusi mööda Armeenia mäestikke ja sõdis ka Aijubiididega, kes said abi Rumi sultanaadilt. Ta vallutas Ahlati linna Vani järve ääres. Aastal 1230 sai ta Kayqubad I-lt Yassıçemeni lahingus Erzincani linna Eufrati ülemjooksu juures lüüa. Ta põgenes Diyarbakıri, samal ajal kasutasid mongolid tekkinud segadust ära ja vallutasid Aserbaidžaani. Jalal ad-Din Mingburnu mõrvasid aastal 1231 kurdi teeröövlid.

Palgasõdurid

Kuigi mongolid purustasid Horezmi impeeriumi 1220. aastal, jäid paljud Horezmid palgasõduriteks Põhja-Iraaki. Sultan Jalal ad-Dini järgijad jäid talle lojaalseks ka pärast tema surma 1231. aastal, nad rüüstasid järgnevatel aastatel Seldžukkide maid Jaziras ja Süürias, kutsudes end endiselt Horzemideks. Aijubiidide sultan As-Salih Ajjubiid palkas nad hiljem Egiptuses appi, kui ta võitles oma onu As-Salih Ismailiga. Kui Horezmid olid teel lõunasse, Iraagist Egiptusse, vallutasid nad 11. juulil 1244 ristisõdijatelt Jeruusalemma. Taaveti torn vallutati 23. augustil, kõik kristlikud ristisõdijad saadeti linnast välja. Pärast seda alustati Euroopast seitsmendat ristisõda, kuid kristlased ei suutnud Jeruusalemma enam tagasi vallutada. Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla 1917. aastani, kui britid selle Ottomanidelt okupeerisid.

Pärast Jeruusalemma vallutamist jätkasid Horezmid teekonda lõunasse. 17. oktoobril võitlesid nad koos Aijubiididega La Forbie lahingus, Kirde-Gazas; lahingu käigus purustasid nad viimased kristlikud ristisõdijad, umbes 1200 rüütlit. See oli ristisõdijate suurim lahing pärast 1187. aasta Hattini lahingut.

Ülejäänud Horezmid teenisid Egiptuses mamelukkide sõduritena, kuni said mõni aasta hiljem Al-Mansur Ibrahimilt lüüa.

Mongolite sõjavangid, kes olid Horezmist pärit, sulandusid Mongoolia sartuuli klanni.