Hospitaalinfektsioon

Hospitaalinfektsioon ehk haiglanakkus ehk nosokomiaalne nakkus ehk tervishoiuteenuse osutamisega seotud nakkus on tervishoiuteenust osutavas asutuses (sh haiglas) saadud mistahes mikroorganismi (bakterid, viirused, seened) või selle toksiini poolt põhjustatud infektsioon, mis vastab vähemalt ühe haigusjuhu kirjeldusele.

Patsiendi infektsiooni loetakse hospitaalinfektsiooniks, kui see ilmneb haigla rohkem kui 48 tundi pärast haiglasse vastuvõttu või 30 ööpäeva jooksul pärast haiglast väljakirjutamist ja kirurgilise haavainfektsiooni korral kuni 1. aasta jooksul pärast proteesi (ja muu implantaadi) paigaldamist.

Haiglanakkus on maailmas statsionaarsete haigete üks sagedasemaid surmapõhjuseid ja nimetatud nakkus võib tekkida 5–10% haiglaravil olevaist haigetest; kõige ohustatumad on intensiivravil viibijad.

Haiglanakkust soodustavad mitmed tegurid nagu mikroorganismide kõrge virulentsus, hügieen aga samuti resistentsus antibiootikumidele ja patsientide tervisliku seisundiga seotud tegurid, nagu iga, immuunstaatus ja kasutatavad invasiivsed meditsiinilised manipulatsioonid jpt.

Nosokomiaalsete infektsioonide kodeerimiseks RHK-10s kodeeritakse haiglanakkus alampeatükis: Y90-Y98 Haigestumise ja surma mujal klassifitseeritud põhjustega seotud lisategurid lisakoodiga [Y95] Haiglaolud.

Levinuimad haiglanakkuse liigid on :

• HAP – haiglaga seotud kopsupõletik ehk nosokomiaalne pneumoonia;
• VAP – kunstliku kopsude ventilatsiooniga seotud kopsupõletik;
• VRI – nosokomiaalne vereringe infektsioon laboratoorselt kinnitatud või kahtlustatava baktereemiaga süsteemne infektsioon koos või ilma organ-puudulikkusega;
• UTI – nosokomiaalne urotraktiinfektsioon on kusepõiekateetriga seotud bakteriuuriaga kulgev urotraktiinfektsioon;
• KHI – kirurgiline haavainfektsioon mis tekib kirurgilise (operatiivse) vahelesekkumise tagajärjel, kas nahas, nahaaluses koes, sügavamates kudedes (lihastes), elundites (kopsudes, maksas, põrnas, luudes jne) või õõntes (peritoneaal-, pleuraalõõnes), kuni 30. päeva jooksul pärast operatsiooni või 1. aasta jooksul pärast proteesi (ja muu implantaadi) paigaldamist.

Levinuimad haiglanakkuse põhjustajad on: Acinetobacter baumannii, Candida albicans, Clostridium difficile, Enterobacter, Escherichia coli, gastroenteriit, Klebsiella pneumoniae, Legionella pneumophila, metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus, Pseudomonas aeruginosa, Staphylococcus aureus, Stenotrophomonas maltophilia, sünnitusjärgne sepsis, tuberkuloosi mükobakter, vankomütsiinile resistentne enterokokk.

Haiglanakkused (hinnanguliselt 1/10 haiglasolijast saab haiglanakkuse) ja arstide vead on arvukuse tõttu kujunemas ülemaailmseks 'epideemiaks'.

Välislingid

• Koostajad: Aino Rõõm ja Aleksei Nelovkov, AS ITK, NOSOKOMIAALSETE INFEKTSIOONIDE DEFINITSIOONID, veebiversioon (vaadatud 04.09.2014)
• Haidee T Custodio, MD; Russell W Steele, MD et al, Hospital-Acquired Infections, veebiversioon (vaadatud 04.09.2014) (inglise keeles)
• Ken Inweregbu, Jayshree Dave, Alison Pittard, Nosocomial infections, Contin Educ Anaesth Crit Care Pain (2005) 5 (1): 14-17., veebiversioon (vaadatud 04.09.2014) (inglise keeles)
• Anton Y. Peleg, M.B., B.S., M.P.H. ja David C. Hooper, M.D., Hospital-Acquired Infections Due to Gram-Negative Bacteria, N Engl J Med. 13. mai, 2010; 362(19): 1804–1813., doi: 10.1056/NEJMra0904124, PMCID: PMC3107499, veebiversioon (vaadatud 04.09.2014) (inglise keeles)