Gerhard von Scharnhorst

Gerhard von Scharnhorst, Friedrich Bury maal (u 1810).
Scharnhorsti autogramm:

Gerhard Johann David von Scharnhorst (12. november 1755 Bordenau – 28. juuni 1813 Praha) oli Preisi sõjaväelane (kindralleitnant).

Elukäik

Scharnhorst sündis 12. novembril 1755 Hannoveri lähedal väikeses Bordenau külas. Ta kasvas isa juures renditalus, madalast soost päritolu pärssis oluliselt tema sõjaväelasekarjääri.

17-aastaselt asus Scharnhorst õppima Wilhelmsteini sõjakooli, mida juhatas krahv Schaumburg-Lippe krahv Wilhelm. Selle erudeeritud üliku uuenduslikult mõtlevas haridusasutuses pandi tugev vundamendi Scharnhorsti sõjalistele vaadetele ja tööharjumustele.

Pärast nelja-aastast õppimist sai Scharnhorst 1778. aastal kutse teenistusse asumiseks Hannoveris. Rügemendiülem kindral Emmerich Otto August von Estorff (1722–1796) avastas üsna pea tema pedagoogilised anded ning määras Scharnhorsti rügemendi kooli Nordheimis. Kirjas kodustele väljendas Scharnhorst oma määramise üle suurt rõõmu ja rahuldust:

Ma pean loenguid kuus tundi nädalas: kaks matemaatikast, kaks taktikast ja kaks inseneriteadusest.

1783 sai ta uue määramise Hannoveri suurtükiväekooli. Suurtükiväelase eriala ei olnud prestiižikas ülikute seas, kuna nõudis õppimisvõimet, tööd ja annet. Sajandite jooksul oli aadlike seas juurdunud eelarvamus hariduse ja töötegemise kohta, seda peeti alandavaks tegevuseks. Kuna suurtükiväelasi oli armeedes siiski vaja, said vaesemad aadlikud tänu sellele oma andekamatele lastele anda ohvitserihariduse.

Pärast Hannoveri saabumist asutas Scharnhorst sõjaväelise ajakirja, mis eri nimede all ilmus kuni aastani 1805. Kolme aastaga saavutas ta publitsisti ja pedagoogi kuulsuse. 1788 aitas Scharnhorst koostada ja trükkida raamatu "Handbuch für Offiziere in den anwendbaren Teilen der Kriegswissenschaften" (Sõjateaduse käsiraamat ohvitseridele). 1792 avaldas ta oma raamatu Militärisches Taschenbuch für den Gebrauch im Felde (Sõjapidamise käsiraamat kasutamiseks välitingimustes). Kaasaegsete sõnul oli see: …oma aja kõige rohkem kasutust leidnud praktiline juhend

Scharnhorsti esimene sõjakäik

Esmakordselt rakendas Scharnhorst oma teadmisi sõjaväljal 1793. aastal Hollandis, kus ta edukalt teenis Yorki hertsogi (1763–1827) alluvuses. Ta osales Menini kaitsmisel 1794. aastal ja hilisemal garnisoniga piiramisrõngast väljamurdmisel. Varsti pärast neid sündmusi edutati Scharnhorst majoriks ja pandi tööle Hannoveri kontingendi staabis.

Pärast Baseli rahu (5. märts 1795) naasis Scharnhorst Hannoveri. Nüüd juba neljakümneaastasena hakkas ta saadud lahingukogemusi analüüsima ja kokku võtma. Tema seisukohad ilmusid artiklite seerias, kõige tuntuimad neist olid, Vertheidigung der Stadt Menin (Menini linna kaitsmine; Hannover, 1803) ja Die Ursachen des Glücks der Franzosen im Revolutionskrieg (Prantslaste edu põhjused revolutsioonisõdades). Scharnhorst uskus, et prantslaste edu aluseks oli poliitilise ja sõjaliste tegevuste pidev koordineerimine. Läbi nende artiklite jõudis Scharnhorst järeldusele muutuste vajadusest Hannoveri armees. Ta hakkas propageerima: paremat haridust ohvitseridele ja allohvitseridele, leitnandi auastmesse ülendamist läbi eksamite, nepotismi ja onupojapoliitika kaotamist, sõjalise kohtumõistmise parandamist, suurtükiväe ümberrelvastamist ja laiendamist, jalaväe taktika transformeerumist liinisüsteemilt erinevate rünnakkolonnide kombinatsiooniks. Vajadust moodustada alaline kindralstaap, vajadust jaotada armee diviisideks, kus on esindatud kõik relvaliigid, et tagada paindlik ja iseseisev operatiivtegutsemisvõime. Reaalse ja intensiivse väljaõppe korraldamist ning ajateenistuse sisseviimist palgasõdurite negatiivsete mõjude vähendamiseks armees. Kahjuks lükkas Hannoveri kuurvürst kõik pakutud ideed tagasi.

Preisi kuninga teenistuses

Selleks ajaks oli Scharnhorsti nimi saanud tuntuks juba mitmes riigis ja armees, ning mitmed riigid soovisid teda oma teenistusse värvata. 1801. aastal asus Scharnhorst Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III teenistusse, kes andis talle selle eest aadlitiitli, ooberstleitnandi auastme ja kaks korda suurema palga, kui ta sai Hannoveris. Siinkohal tasub mainida, et Scharnhorst ei vahetanud oma teenistuskohta kerge südamega, läbirääkimised Preisi armeega liitumiseks kestsid enam kui kaks aastat.

Berliinis sai Scharnhorst viisaka, kuid külma vastuvõtu osaliseks. Uutele võitluskaaslaslastele paistis ta veidrikuna. Tema suur pea oli ettepoole kaldu, kui ta kohmakalt kõndis. Scharnhorsti kõnes puudus elegants, see oli madala kõlaga, pikaldane, kohati kõhklev, koos Hannoveri intonatsiooniga jäi see preislaste kõrvadele tihti arusaamatuks. Isegi paraadiplatsil ei hiilanud Scharnhorst oma füüsiliste võimete ja elegantsete kommetega, mis juba selleks ajaks olid Preisi sõdurite stiiliks välja kujunenud.

Ka Preisimaal tegi Scharnhorst kuningale ja kõrgematele ohvitseridele ettepaneku armeed reformida. Tema eesmärk oli preislaste struktuurid, varustus, operatiiv-ja taktikalised doktriinid tuua lähemale Prantsuse armee omadele. Ka seal lükati tema ettepanekud tagasi, kuid see ei vähendanud kuninga soosingut Scharnhorstile. Kuningale oli ta jätnud kustumatu mulje, teades üksikasjaliselt üksuste struktuure ja nende relvastust. Friedrich Wilhelm pakkus Scharnhorstile tööd marginaalses ja hooletusse jäetud kõrgema sõjalise hariduse valdkonnas.

Berliini Sõjaväe Instituut palkas Scharnhorsti õppejõuks. Selles koolis asutas ta ühingu Militärische Gesellschaft (Berliini Sõjaline Ühing). Läbi selle ühingu sai Scharnhorst vahetada ideid, propageerida oma tõekspidamisi ja analüüsida teisi sõjalisi teooriaid. Ühingu liikmed kuulusid enamasti ühiskonna eliiti, nagu näiteks Preisi prints August Ferdinand, Mecklenburg-Strelizi hertsog Karl jne. Liikmed olid ka Scharnhorsti üliõpilased Carl von Clausewitz, Tiedemann, Johann Karl Braun, Georg Wilhelm von Hoffmann, Rühle von Lilienstern ja teised. 1805. aastal kuulus ühingusse 187 liiget.

Töö Berliini Sõjaväeinstituudis

Töö Berliini Sõjaväeinstituudis ja kuningas Friedrich Wilhelmilt saadud tegevusvabadus andsid võimaluse Scharnhorstil luua üle maa Preisi ohvitseride tarbeks standardiseeritud sõjalise hariduse süsteem. Scharnhorst veenis oma kolleege, et sõjaväelase elukutse pole lihtne amet, vaid eriala, mis vajab pidevat täiendamist ja uurimist.

Kõrgema sõjalise hariduse omandamine nägi ette kolme aastat õppimist oktoobrist aprillini, ohvitserikraadi said vaid parimad. Scharnhorst mõistis, et kaine mõistus ja praktiline kogemus ei saa koos töötada kuni puuduvad standardiseeritud operatsiooni planeerimise protseduurid. Nende sisseviimisel pidi Scharnhorst põhiprobleemina arvestama paljude kohalike rügemendiülemate vastuseisuga, kes ei mõistnud hariduse olulisust. Oponentide seisukohade ekslikkust näitab kasvõi fakt sellest, et 60% Berliini Sõjaväe Instituudi üliõpilastest, kes õppisid Scharnhorsti käe all, edutati hiljem kindrali auastmesse.

Järgmiseks Scharnhorsti saavutuseks sõjaväelase elukutse edendamisel võib nimetada temaatilise raamatukogu asutamist. Ta uskus, et sõjaline kirjandus pole mitte ainult taktikalised manuaalid, vaid ka ajalugu ja filosoofiat käsitlevad uuringud sõjast. Scharnhorst mõistis, et sõda ei saa vaadelda isoleeritult vaid tuleb käsitleda laiemas kontekstist. Mobilisatsioon ja sõjaks ettevalmistamine tähistavad aastaid 1804 ja 1805. Kui sõda lõpuks 1806. aastal puhkes asus Scharnhorst staabiülemana Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi teenistusse. Ta sai kergelt haavata Auerstadti lahingus (14. oktoober 1806) ja näitas üles kangelaslikkust taandumislahingutes. Läbikukkunud kampaania viimastel nädalatel liitus Scharnhorst Gerhard Leberecht von Blücheriga ja läks viimasega koos, pärast Preisimaa kapituleerumist Ratekaus (7. novembril 1806) sõjavangi. Pärast vabanemist tänu vangide vahetusele mängis ta olulist rolli Vene keisri teenistusse astunud Preisi kindrali Anton Wilhelm von L'Estocqi korpuse juhtimises. Teenete eest Eylau lahingus (veebruaris 1807) sai Scharnhorst Preisi kõrgeima sõjalise autasu Pour le Mérite.

Ilmne oli, et Scharnhorstist oli saanud briljantne staabiohvitser. Läbi aeglaste ja vaevaliste sammude algas Jena lahingus (1806) purustatud pikkade traditsioonidega palgaarmeest tõeliselt universaalse rahvaarmee tegemine. Paar päeva pärast Tilsiti rahu (juuli 1807) anti Scharnhorstile kindralmajori auaste.

Jena ja Auerstadti kaksiklahingu tulemused

Kaotused Jena ja Auerstadti all 1806. aastal raputasid Preisi armees seni kehtinud põhimõtteid ja sõjalisi alustalasid tõsiselt ning andsid ajendi järelemõtlemiseks, analüüsiks ja reformideks. Paljudele riigiteenistujatele ja ohvitseridele tundus kaotus 1807. aasta suvel olevat märk muudatuste teostamiseks Preisimaal. Monarhistidele ei tundunud reformid ainukese võimalusena, kuid ellujäämiseks pidasid ka nemad siiski muutusi vajalikuks.

Scharnhorstist sai reformide läbiviimise komisjoni esimees, sinna kuulusid veel tema parimad õpilased Gneisenau, Grolman ja Boyen. Scharnhorstil oli vaba võimalus suhelda kuningas Friedrich Wilhelm III-ga, kes määras ta kindraladjutandiks. Vaatamata tema poliitilisele ja intellektuaalsele positsioonile sõltus reformide elluviimine siiski kuningast ja kõrgematest ohvitseridest.

Sõjalise reorganiseerimise komisjoni alluvuses oli mitmeid komiteesid, kes tegelesid kindla probleemiga, nagu näiteks taktikaline doktriin, varustus ja muud probleemid. Komisjoni ülesandeks oli vastata 19 küsimusele. Esimesed viis tegelesid ohvitseri korpuse probleemidega: uurisid nende käitumist möödunud sõjas, karistasid neid kes ei täitnud oma kohust, vaatasid kuidas parandada motivatsioonisüsteemi, suurendasid ohvitseride arvu. Järgmised neli küsimust tegelesid jalaväe ja ratsaväe reorganiseerimisega, nende ühendamisega diviisi ja korpuse struktuuridesse. Kolm küsimust pühendusid vormiriietele, nende praktilisusele ja kompaniiülemate vabastamisele majandusküsimustest. Üks küsimus tegeles liinijalaväe ja kergejalaväe koosluse parandamisega. Lisaks oli veel küsimusi, mis otsisid vastust kuidas värbamispoliitikat muuta, varustussüsteemi paindlikumaks muuta ja parandada väljaõpet.

Kuuldused reformiplaanidest jõudsid ka preislasi ülestõusus kahtlustava Napoleoni kõrvu, mistõttu kuningal tuli korduvalt pakutud reforme kas edasi lükata või tühistada.

1809. aasta sõda Prantsusmaa ja Austria vahel tõi ennatlikke lootusi Preisi patriootide ridadesse.

Napoleon keelas oma 1810. aasta 26. septembri dekreediga välismaalastel teenida Preisi armees ning seejärel sundis Preisi armeed oma liitlasena osalema 1811–1812 Vene-vastastel sõjakäikudel. Kuna see dekreet puudutas ka Scharnhorsti, lahkus viimane Berliinist. Preisi armeest eemal olles kirjutas ja andis trükki oma uurimistöö tulirelvadest "Über die Wirkung des Feuergewehrs" (1813).

Napoleoni taganemine Moskvast (1812) oli märguandeks uue Preisi rahvusliku armee relvile kutsumiseks. Kuningal oli nüüd taas mõjuvõim kõikide muudatuste elluviimiseks, Scharnhorst kutsuti tagasi kuninga peakorterisse. Viimane loobus kõrgest pakutud positsioonist ja asus teenistusse Blücheri staabiülemana.

Scharnhorst oli oma teadmistega kuulus ka Venemaal, vürst Wittgenstein palus Blücherilt Scharnhorsti laenuks staabiülema ülesandeid täitma.

Lützeni ehk Gross-Görscheni lahingus (2. mail 1813), said preislased lüüa, kuid see kaotus oli teistsugune. Napoleoni väed ei suutnud lahingust väljunud vastase üksusi jälitada, seega polnud lüüasaamine täielik. Scharnhorst sai selles lahingus jalga haavata. Haav ei olnud tõsine kuid kurnas organismi tõsiselt. Taganemisel Dresdenisse tekkis põletik. Scharnhorsti suri 28. juunil 1813 Prahas, kuhu ta oli reisinud, et arutada Schwarzenbergi ja Radetzkyga Austria kaasamist relvastatud konflikti.

Napilt enne surma sai Scharnhorst kindralleitnandiks.

Mälestussambad

Christian Daniel Rauchi loodud Scharnhorsti mälestussammas Unter den Lindenil Berliinis (1822)

Magava lõvi pronksskulptuur Gerhard von Scharnhorsti haual Berliinis

Gerhard von Scharnhorst on maetud Berliini Invalidenfriedhofi (C, G1). Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III lasi tema hauale püstitada Karl Friedrich Schinkeli kavandatud hauamonumendi, millel on Friedrich Tiecki reljeef ja Theodor Kalide magava lõvi pronksskulptuur.

Friedrich Wilhelm III lasi 1922. aastal püstitada Berliini Unter den Lindenile Christian Daniel Rauchi tehtud marmorskulptuuri. See eemaldati 1950. aastal, ladustati ja viidi hiljem Walter Ulbrichti käsul teisele poole tänavat. Alates 1990. aastast on kodanikud ja looduskaitsjad nõudnud esialgse ansambli taastamist, kuid seni on see soov tagasi lükatud.

Scharnhorsti sünnikodus Bordenaus on mälestusmärk maja ees, kus ta sündis. Skulptor Christian Daniel Rauchi tehtud büst asub Regensburgi Walhallas.

Maailmasõdade päevil kandsid mitu Saksa laeva Scharnhorsti nime (soomusristleja Scharnhorst ja lahingulaev Scharnhorst), Dortmundis anti ühele tänavale tema nimi.

Scharnhorsti reformide tulemused

Oma Hannoveris veedetud viimastel aastatel püüdis Scharnhorst veenda oma ülemaid alalise kindralstaabi loomise vajadusest. Frederiki valitsemisajal kasutati ohvitsere staabis rohkem nagu adjutante. Scharnhorstile oli selleks ajaks selgeks saanud efektiivse käsu- ja kontrollimehhanismi vajadus massiarmee juhtimiseks lahinguväljal:

Järjest enam leian ma kinnitust sellele, et ilma hästi organiseeritud kindralstaabita ei saa igapäevaselt armeed hästi juhtida. Halvasti organiseeritud ja vähetreenitud armee hea kindralstaabi juhtimisel võib enam saavutada kui hästi drillitud armee kehva kindralstaabiga.

Scharnhorsti loodud Preisi kindralstaap oma haritud ohvitseridega oli heaks nõustajaks ülemjuhatajale, assisteerides teda operatsioonide planeerimisel ja üksuste paigutamisel maastikule. Rahuajal oli kindralstaap hõivatud eelplaneerimisega võimalike stsenaariumide ennetamiseks. Siinkohal peab siiski märkima, et Scharnhorst ei olnud kindralstaabi institutsiooni looja, pigem oli ta selle süsteemi parendaja.

Scharnhorsti teeneks võib pidada staabiohvitseride valiku ja ettevalmistamise süsteemi loomist. See omakorda suurendas lahingute läbiviimise efektiivsust. Gerhard von Scharnhorsti loetakse üheks Berliini sõjaväeakadeemia rajajaks.

Järgmiseks Scharnhorsti teeneks peetakse aadlike ohvitseriks saamise eesõiguse kaotamist. Vaatamata päritolule võisid kõik kvalifitseeritud subjektid kandideerida vabale positsioonile armees. Reformikomisjoni ettepanek kõlas järgmiselt:

“Nüüdsest peab ohvitseri auaste antama rahu ajal ainult läbi teadmiste kontrolli ja hariduse. Sõja ajal erandkorral ka läbi vapruse ja kiire tegutsemise. Seetõttu võib armees unustada tiitlid ja tuleb austada neid kes on kvalifitseerunud ametikohtadele. Armees on privileegid kadunud ja igaüks eranditult, sõltumata päritolust, omab võrdseid kohustusi ja vabadust.”

Armee reform nägi ette ka kehalise nuhtluse kaotamist. Scharnhorst ja tema pooldajad väärtustasid kõrgelt indiviidi moraalset väärikust. Nad mõistsid, et ei ole võimalik aule ja rahvuslikele tunnetele rõhku panna ajal mil sõdur elab kaprali piitsa hirmus. Reformijad deklareerisid, et kõik riigi elanikud on sündinud kodumaa kaitsjad ja soovitasid, et armee võiks koosneda tegevarmeest ning miilitsast. Mõlemas pooles peaksid teenima eri klasside esindajad. Tegevteenistusüksuste reakoosseis võiks olla komplekteeritud vabatahtlikest vaesema klassi esindajatest. Miilitsasse soovitati koondada need mehed, kes suutsid omale ise hankida relvastuse ja varustuse ning maksta oma väljaõppe eest. Ajateenistus kui ühiskonda võrdsustav ja lihtrahvale ohvitseri auastmesse tõusu võimaldav vägi oli siiski aadlike jaoks veel liiga hirmutav ja kardetud.

Uuendused sisaldasid üksuste rahuaegsete struktuuride vastavusse viimisega nende kasutamisele lahingus ehk siis sõjaaja vajadustega. Lisaks anti komandöridele suurem operatsiooniline ja taktikaline tegutsemisvabadus. Reformijad soovitasid uusi rünnakuformatsioone jala- ja ratsaväe brigaadidele ning diviisidele. Scharnhorst isiklikult innustas ohvitsere olema väljaõppe läbiviijateks. 1810. aasta lõpus keelitas ta kuningat mitte viivitama kõikehõlmavate väljaõppe eeskirjade ja manuaalide väljaandmisega, et asendada nendega siiani eraldi väljaantud ebaefektiivsed üksikud väljaõppe käskkirjad. Tänu sellele initsiatiivile alustati uute suurtüki-, jala- ja ratsaväe väljaõppe-eeskirjade koostamist.

Scharnhorsti edu põhjused Preisi armee reformimisel

Just pärast Scharnhorsti sündi algas 18. sajandi veriseim konflikt, Seitsmeaastane sõda (1755–1763), kuhu olid kaasatud kõik Euroopa suuremad riigid: Preisimaa, Hannover ja Inglismaa vastamisi Austria, Prantsusmaa, Venemaa, Rootsi ja Saksimaaga. Hiljem tõmmati konflikti ka Portugal ja Hispaania, ning ka neutraalne Holland, keda rünnati asumaal Indias. Pikk sõda kurnas väikeseid monarhiaid ja viitas sellele, et tulevikus on võitudeks vaja rohkem ressursse ning muutusi juhtimises. Scharnhorst sai sõjalise alghariduse mehelt, kes oli Seitsmeaastases sõjas osalenud ja nendest muudatuse vajadustest aru saanud. Kõige suuremad muudatuse Euroopasse saabusid siiski läbi Prantsuse revolutsiooni (1789–1799), kus absoluutne monarhia koos aristokraatide ja katoliku kiriku feodaalsete privileegidega kaotas võimu kodaniku õigustele ning vabariigile. Revolutsioonile järgnenud Napoleoni võimulepürgimine, mis tipnes monarhia taaskehtestamisega ning seejärel kaks uut riigipööret lõid tingimuse modernse Prantsusmaa tekkimisele. Revolutsiooni poolt toodud muutused põhjustasid meelepaha, aga samas ka inspireerisid uute eesmärkide ja väärtuste poole pürgijaid oma valgustatud ideaale levitama üle Euroopa. Valgustatud mõtlejad uskusid, et süstemaatilist analüüsi saab kasutada kõikides inimtegevuse valdkondades, alustades riigivalitsemisest lõpetades indiviidi ja ühiskonnaga. Scharnhorst oli kindlasti üks nendest valgustatud mõtlejatest, tema juhtimise all Berliini Sõjateaduste Ühing studeeris tähelepanelikult kõiki neid reforme mida Prantsuse revolutsioon kaasa tõi ja Napoleon läbi viis. Wilhelm Rüstow’ hinnangul organisatsiooni ja hilisema ajateenistuse kohapealt ütles:

“Preislased võtsid üle ja viisid ellu Prantsuse revolutsiooni põhimõtted isegi täpsemini kui prantslased ise.”

See viitab asjaolule, et Scharnhorst mõistis hästi vaba ühiskonna võimsat jõudu.

Monarhid mõistsid samuti, et kui nad tahavad ellu jääda, siis peavad mõnest privileegist loobuma. Hea näide selle kohta on kuningas Frederick III Williami otsus oma riiki reformida pärast läbikukkumisi Jena ja Auerstadti all 1806. Järgnenud ümberkorraldused Preisimaal säilitasid kuningale trooni. Scharnhorsti iseloom oli kõvasti mõjutatud tema madalast päritolust. Prantsuse revolutsioon andis võimaluse ka lihtrahva seast tulnud inimestel saada kõrge auastmega ohvitserideks. Selline olukord pani kindlasti kõrgelt haritud ja intelligentse Scharnhorsti dilemma ette: kuidas aktsepteerida endast rumalamaid ülemaid ja vastu panna kiusatusele liituda hoopis Prantsuse armeega. Arvatavasti mõjutas teda nendes küsimustes õpetaja krahv Lippe külvatud põhimõtted truudusest, kohusetundest ja aust. Siiski saatis teda kibestumus piiratud võimaluste pärast. Enne oma surma tütar Juliele saadetud kirjas avaldas kindral oma tõelised ambitsioonid ja kahetses, et tema tööd pole piisavalt tunnustatud:

"Ma ei soovi maailmalt enam miskit. Seda millest ma tõeliselt unistan ta ei suuda mulle nagunii anda. Kui ma paranen jätkub kõik vanaviisi. On küll üks kindel ja hea ametikoht mille ma saan kui paranen, kuid see jätab mind ükskõikseks. Oleksin ülimalt õnnelik, kui mulle antaks ülemjuhataja amet. Usun, et saaksin selle tööga hakkama. Kuniks see on võimatu olen õnnetu…Kõik seitse auraha ja oma elu annaksin ühe päeva eest ülemjuhatajana"

Osad ajaloolased arvavad ekslikult, et Scharnhorst jagas oma õpilased kahte kategooriasse: ühtedeks, kellest saavad komandörid, ja teisteks, kes sobivad vaid kindralstaabi ohvitserideks. Oma kirjas Berliini sõjandusühingule rõhutas Scharnhorst siiski, et teenistus kindralstaabis on vaid üks osa elukutselise ohvitseri teenistusest. Seega võib järeldada, et ta ei välistanud tulevaste komandöride teenimist kindralstaabis.

Scharnhorst oli hea õpetaja ja meeskonnamängija, tal oli ambitsioone olla juht ning kui olukord lubas, sai ta kamandamisega hästi hakkama. Tema juhiomadused olid vastavuses tänapäeva, 21. sajandi mänedžerile. Välimuselt jäi Scharnhorstil puudu esinduslikkusest, ta ei paistnud paraadväljakul silma erilise enesekindluse ega šarmantsusega, tema kõnes oli puudu elegantsusest. Kõike neid puudusi kompenseeris ta oma teadmiste ja iseloomuomadustega. Scharnhorsti iseloomustanud kannatlikkus ja sihikindlus on tänaseni iga juhi jaoks vajalikud olulised iseloomuomadused. Tänu sellele suutis ta ellu viia oma ettepanekud reformideks, tõsi küll, mõningate reservatsioonidega, kuid siiski tasub imetleda tema sihikindlust ühtede ja samade ideede ning väärtuste propageerimisel läbi aastate. Ta suutis Frederick Williami meelt muuta ja otsustamisele sundida.

Scharnhorst oli hea süsteemiehitaja ja analüütik. Eri teemade arutamiseks kasutas ta järgmist meetodit: sõjandusühingu liikmed kirjutasid esseesid teemadel nagu taktika, pioneeriasjandus, suurtükid, strateegiad, sõjaajalugu ja topograafia. Nende alusel viidi läbi arutelusid, esitati küsimusi ja otsiti vastuseid. See ei olnud ainuke meetod, igal sõjandusühingu liikmel oli õigus tõstatada kindel teema läbi sedelile kirjutamise ja postitamise vastavasse hääletuskasti. Spetsiaalne komisjon vaatas ettepanekud läbi ja edastas need ühingule. Liikmeid julgustati teemadele lahendusi – analüüse pakkuma. Vastuseid püüti anda nii kiiresti kui võimalik.

Sõjalise kirjanduse tundmine omas Scharnhorsti silmis tähtsat osa. Ta uskus, et tuntud autorite teoste lugemine aitab kaasa konstruktiivsetele diskussioonidele, see omakorda aitab levitada vajalikke teadmisi.

Scharnhorstil õnnestus enamik Preisi armees rakendatud teooriaid tõestada läbi näitlike faktide. Ta teadis, et hea haridus peab olema balansis praktikaga. Strateegia mille elluviimine paistis ebareaalne leidis Scharnhorsti vastuseisu. Ta oli oma aja kõige suurem realist ja sellist suhtumist õpetas ta ka oma kadettidele.

Lisaks oskas Scharnhorst hästi kasutada piiratud propaganda vahendeid. Kasulike ja harivate artiklite abil tegi ta oma nime Saksamaal kuulsaks. Kolmekümne viie aasta jooksul ilmus tema sulest palju artikleid, raamatuid, esseesid. Ta uuris järjepidevalt sõjapidamise kunsti keerukust.

Ajalooline hetk nõudis monarhialt püsimajäämiseks muudatusi kehtivas süsteemis. Scharnhorst oli nende muutuste elluviimise tarvis hästi ettevalmistatud juht. Seitsmeaastase Sõja õppetundide vaimus haritud ohvitserina mõistis ta, et vaid rahva armee suudab vastu seista Prantsuse revolutsioonist tulenenud poliitilisele ning sõjalis-strateegilisele olukorrale. Sõjaväekohustuse viimine kõikide ühiskonnaklassideni ei muutnud ainuüksi Preisi sõjaväge vaid mõjutas sügavalt ka riigi majandust ning sotsiaalseid ja poliitilisi tavasid. Siinkohal peab siiski mainima, et Scharnhorst ei olnud ajateenistuse leiutaja, vaid ta propageeris Prantsuse revolutsioonist tulenenud kogemust.

Scharnhorst ei olnud prohvet ega tühipaljas teoreetik, pigem võib teda nimetada metoodiliseks uurijaks, arendajaks ja täiustajaks, kes levitas ideid ja meetodeid. Tänu Scharnhorsti loodud haridussüsteemile sai Preisi armee omale korralikud staabid ja juhtimissüsteemi, mis lubas samas komandöridel ka initsiatiivi otsuste langetamisel üles näidata. Briti ohvitseridel selline vabadus puudus, näiteks Waterloo lahingu ajal õhutas Müffling, Preisi sideohvitser Wellingtoni staabi juures, kahte Briti brigaadikomandöri kasutama momentumit ratsaväe vasturünnaku teostamiseks. Viimased keeldusid, kartes iseseisva tegutsemise eest sõjatribunali alla minekut. Scharnhorsti arendatud taktikaline doktriin oli kooskõlas muudatuste ja uuenenud sõjapidamiskunstiga. Prantsuse revolutsioon ja Napoleon tõestasid, et sõduriks olemine ei olnud lihtsalt tegevus või anne vaid hoopis elukutse, mis nõudis järjepidevat enesetäiendamist, studeerimist. Lisaks eeltoodule suutis Scharnhorst saavutada armee struktuuri optimeerimise sellisele tasemele, kus ülemate ja alluvate suhe vastas olukorra vajadusele. Albert A. Nofi ütles oma raamatus ”The Waterloo campaign”, et pärast reforme oli Preisi armee sõdurite ja kindralite arvuline vahekord võrreldes Briti või Prantsuse armeedega oli kõige enam tasakaalus.

Kindral Scharnhorst oli kuulsae sõjandusala teoreetiku Carl von Clausewitzi õpetaja. Lisaks sellele on Huntington nimetanud Scharnhorsti reformistiks, kellest sai alguse tõeline lääne sõjaväelase elukutse. Ühe põhjuse, miks kindral Scharnhorsti vähe teatakse, toob välja Charles Eduard White oma raamatus “The enlightened soldier”, ta ütleb:

Tänaseni pole inglise keeles ilmunud Scharnhorsti biograafiat. Ajaloolased on Preisimaa selleaegseid reforme suuresti ignoreerinud, kuna Natsi-Saksamaa kolleegid on neid liigselt imetlenud.

Kirjandus

• Paret Peter (1966), York and the Era of Prussian reform, 1807–1815 (Princetone, New Jersey, Princeton University Press)
• Paret Peter (1976), Clausewitz and the State (Oxford, Clareton Press)
• White Charles Edward (1989), The enlightened soldier, Scharnhorst and the Militarrishe Gesellschaft in Berlin 1801–1805, (Westport, USA, Greenwood Publishing Group)
  • White C. E. (1989), page 7
  • White C. E. (1989), page 8