Diislikütus
Diislikütus (ingl.k. diesel oil; diesel fuel) on mootorikütus, mis saadakse toornafta atmosfäärilise destilleerimise kõige madalamast fraktsioonist. Diislikütust destilleeritakse temperatuurivahemikus 200–380°C. Diislikütuse leektäpp on alati suurem kui 50°C ja tihedus suurem kui 0,81. [1]
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna diisel tuleneb saksa leiutaja Rudolf Dieseli nimest, kes leiutas aastal 1892 diiselmootori.
Ülevaade
[muuda | muuda lähteteksti]Diislikütuse põhinäitajateks on hägustumistemperatuur ja hangumistemperatuur. Suvise diislikütuse hangumistemperatuur on allpool –100 C. Madalatel temperatuuridel hakkavad kütuses sadestuma parafiinikristallid, mis põhjustavad kütusetorustike ja filtrite ummistumise. See omakorda põhjustab mootori võimsuse vähenemist ja seiskumist. [1]
Traditsioonilise diislikütuse kõrval on hakatud viimastel aastatel kasutama veoki mootorite toiteks ka alternatiivseid kütuseliike (Ingl.k. alternative fuel). Alternatiivsed kütuseliigid on elektrienergia, veeldatud naftagaas (LPG), veeldatud (LNG) või komprimeeritud maagaas (CNG), etanool, vesinik, biokütused (biodiislikütus) jms. [1]
Eesti Vabariigis mootorikütusena kasutatav diislikütus peab vastama standardile EVS-EN 590[2]. Vastavalt keskkonnaministri 19. mai 2005 määrusele nr 38 "Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded"[3] on lubatud müüa diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Transport ja transporditehnoloogiad. Seilecs. 2021. ISBN 9789916960035.
- ↑ "Nõuded vedelkütusele". Riigi Teataja. 17. märts 2010.
- ↑ Keskkonnaministri 19. mai 2005. a määrus nr 38 "Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded"