Clifford Geertz

Clifford Geertz
Sündinud	23. august 1926, San Francisco, California, USA
Surnud	30. oktoober 2006, Philadelphia, Pennsylvania, USA
Rahvus	ameeriklane
Haridus	Antioch College (BA) Harvardi ülikool (PhD)
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	antropoloogia
Töökohad	Chicago ülikool Institute of Advanced Studies Princetonis

Clifford James Geertz (inglise ['ɡɜːrts] ( kuula); 23. august 1926 San Francisco – 30. oktoober 2006 Philadelphia) oli USA antropoloog.

Geertzi tuntakse eelkõige sümbolilise antropoloogia propageerija ja mõjutajana; teda on peetud "kolme aastakümne vältel Ameerika Ühendriikide kõige mõjukamaks kultuuriantropoloogiks".

Geertzi arvates on kultuur sümbolilises vormis väljendatud päritud mõistete süsteem, mille abil inimesed suhtlevad, põlistavad ja arendavad oma teadmist elu kohta ja suhtumist ellu. Kultuuri funktsiooniks on omistada maailmale tähendus ja muuta see mõistetavaks. Antropoloogi rolliks on püüda, mööndes täieliku edu võimatust, iga kultuuri juhtivaid sümboleid tõlgendada. Kaasantropoloogidele suunatud, Indoneesias ja Marokos tehtud välitöödel põhinevate teoste kõrval on ta kirjutanud ka mitu laiemale publikule suunatud esseekogumikku. Geertzi kirjutised on isiku- ja kunstipärased, pigem kasutab ta näiteid ja metafoore kui lihtsaid kirjeldusi.

Elulugu ja olulisemad tööd

Clifford Geertz sündis 1926. aastal USAs California osariigis San Franciscos. Ta teenis teises maailmasõjas USA mereväes (1943–1945). Pärast seda õppis ta Antioch College'is Ohio osariigis, kus sai bakalaureusekraadi filosoofias. Antiochi kolledži lõpetamise järel astus ta Harvardi ülikooli, kus õppis hiljuti loodud ühiskondlike suhete osakonnas ning kaitses 1956. aastal väitekirja, millega sai doktorikraadi. Seda interdistsiplinaarset õppekava juhatas sotsioloog Talcott Parsons ning Geertzil avanes võimalus töötada koos nii Parsonsi kui ka Clyde Kluckhohniga. Geertz õppis nende käe all antropoloogiat ning viis koos abikaasa Hildred Geertziga Jaava saarel läbi esimese pikema välitöö, mille käigus uuris kaks ja pool aastat raudteetöölise perekonna kostilisena elades ühe väikelinna religioosset elu. 1956. aastal kaitses ta doktorikraadi väitekirjaga "Religioon Modjukutos: uurimus rituaalsetest uskumustest kompleksses ühiskonnas". Väitekirja lõpetamise järel pöördus ta tagasi Balile ja Sumatrale.

Välitöödel viibimise järel töötas Geertz mitmes õppeasutuses, kuni läks 1960. aastal tööle Chicago ülikooli antropoloogia õppetooli. Sel perioodil keskendus ta jätkuvalt Indoneesiale, uurides lisaks Jaavale Balit ning kirjutades välitöödel kogutu ja kogetu põhjal arvukalt artikleid ja raamatuid, teiste seas doktoriväitekirjal põhineva "Religion of Java" (1960), "Agricultural Involution" (1963) ja "Peddlers and Princes" (1963). 1960. aastate keskel muutis Geertz oma uurimistöö suunda, alustades uut uurimisprojekti Marokos, mille tulemuseks oli hulk publikatsioone, sealhulgas Indoneesiat ja Marokot võrdlev "Islam Observed" (1968).

Institute for Advanced Study Princetonis, kus Geertz töötas oma elu viimastel kümnenditel

1970. aastal lahkus Geertz Chicagost ja temast sai New Jersey osariigis Princetonis asuva kõrgkooli Institute for Advanced Study sotsiaalteaduste professor, kust jäi aastal 2000 pensionile emeriitprofessorina. 1973. aastal avaldas ta esseekogu "The Interpretation of Cultures" ("Kultuuride tõlgendamine"), mis koondas 1960. aastatel avaldatud esseid. Sellest sai Geertzi kuulsaim teos, mis tagas talle lisaks indonesianistile tuntuse ka antropoloogia teoreetikuna. 1974. aastal ilmus tema toimetatud antoloogia "Myth, Symbol, Culture", mis koondas artikleid tervelt realt olulistelt sümbolilise antropoloogia esindajatelt. Lisaks avaldas Geertz sellel perioodil etnograafilisi teoseid, nagu "Kinship in Bali" (1975), "Meaning and Order in Moroccan Society" (1978, kirjutatud koos Hildred Geertzi ja Lawrence Roseniga) ja "Negara" (1981).

1980. aastatest kuni oma surmani avaldas Geertz eelkõige teoreetilisi ja esseistlike kirjutisi, sealhulgas raamatuarvustusi ajakirjas New York Review of Books. Seetõttu on enamik tema sel perioodil avaldatud teoseid esseekogud, sh 1983. aastal ilmunud "Local Knowledge" ("Omakandi tarkus", e k 2003), "Available Light" ("Teadmiste valgus", 2000) ja "Life Among The Anthros" (avaldatud postuumselt 2010). Ühtlasi avaldas ta autobiograafilise teose "After The Fact" ("Tagasivaates", 1995) ja lühikese esseekogu etnograafia stilistikast "Works and Lives" ("Tööd ja elulood", 1988). Geertz suri 2006. aasta 30. oktoobril südameoperatsioonist tingitud tüsistuste tõttu.

Olulisemad ideed

Chicago ülikoolis sai Geertzist sümbolilise antropoloogia poolehoidja; selle lähenemise põhitähelepanu on rollil, mida sümbolid mängivad avalike tähenduste tekkes. "Kultuuride tõlgendamises" määratles Geertz kultuuri "sümboolsetes vormides väljendatavate pärilike kontseptsioonide süsteemina, mille abil inimesed oma teadmisi ning hoiakuid elu kohta edasi annavad, põlistavad ning arendavad". Ta oli üks esimesi teadlasi, kes mõistis, et ühtsel lingvistilisel, filosoofilisel ja kirjandusteaduslikul analüüsil põhinevad mõisted võivad sotsiaalteadustes omada märkimisväärset seletusjõudu.

Geertzi töödes on olulisel kohal Max Weber ja tema tõlgendav sotsiaalteadus. Geertz ise pooldab "semiootilist" kultuurikontseptsiooni: "Uskudes," ütleb ta, "et inimene on loom, kes ripub tähendusvõrkudes, mille ta ise on kudunud, näen ma kultuuri selliste võrkudena ning selle analüüsi seega mitte seadusi otsiva eksperimentaalteadusena, vaid tähendust otsiva tõlgendava teadusena. Ma otsin selgitusi, tõlgendades pealtnäha mõistatuslikke sotsiaalseid väljendusi."

Geertz väidab, et kultuuri sümbolite võrgustiku tõlgendamiseks peab teadlane esmalt isoleerima selle elemendid, "määrates kindlaks nende elementide vahelised sisemised seosed ning iseloomustades seejärel kogu süsteemi mingil üldisemal moel – tuumsümbolite põhjal, mille ümber see on organiseerunud, selle aluseks olevate struktuuride põhjal, mille pindmiseks väljenduseks see on, või ideoloogiliste printsiipide põhjal, millele see tugineb." Ta leiab, et kultuur on avalik, kuna "seda on ka tähendus", ning kultuuri loovad tähendussüsteemid, kuna need on teatud rahva kollektiivne omand. Kultuuri olulisust ega selle tähendussüsteeme pole meil võimalik mõista, kui me "ei leia nende juurde teed". Geertz tahab, et ühiskond mõistaks, et sotsiaalsed tegevused ei ole ainult väikesed faktid; et need kõnelevad suurte probleemidega, "kuna neid selleks sunnitakse".

"Oma selgituste veenvust peame me mõõtma neid võrreldes mitte tõlgendamata andmete kogumiga, radikaalselt hõrendatud kirjeldustega, vaid teadusliku kujutlusvõime väega viia meid kontakti võõraste eludega."

Kannuste sidumine võitluskukele on üks detaile, mida Geertz oma kukevõitlust käsitlevas essees üksikasjalikult kirjeldab

Semiootilise kultuurianalüüsi ülesandeks on käia läbi võõrastesse kultuuridesse kuuluvate indiviididega ning pääseda ligi nende kontseptuaalsetele maailmadele. Teoorialoome ülesandeks ei ole mitte abstraktsete seaduspärade kodifitseerimine, vaid tiheda kirjelduse võimaldamine. Sellise kirjeldusviisi klassikaliseks näiteks on Geertzi essee "Süvamäng: märkmeid Bali kukevõitlusest" ("Deep Play: Notes on the Balinese Cockfight"). Tihe kirjeldus, mis on Gilbert Ryle'ilt laenatud mõiste, tähendab Geertzi jaoks inimeste tegude põhjuste võimalikult detailset kirjeldamist. Paljud inimeste teod võivad tähendada mitut asja ning Geertz oli seisukohal, et antropoloogidel on oluline seda endale teadvustada. Geertzi ideed mõjutasid lisaks antropoloogidele ka ajaloolasi, kellest paljud püüdsid neid rakendada mineviku tavade ja traditsioonide uurimisel.

Filosoofilised mõjutused

Akadeemilise filosoofia suhtes väljendatud rahulolematusele vaatamata mõjutasid Geertzi oluliselt kaks tavakeelefilosoofia traditsiooni kuuluvat filosoofi: Ludwig Wittgenstein ja Gilbert Ryle. Viimaselt võttis ta üle tiheda kirjelduse mõiste, Wittgensteini postanalüütilisest filosoofiast aga perekondlike sarnasuste kontseptsiooni. Geertzi käsitlus kultuurilistest sümbolistest tugineb olulisel määral Susanne Langeri sümboliteoorial.

Tunnustus

Clifford Geertz valiti 1972. aastal Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks. Ühtlasi nimetati ta eluajal ligi 15 ülikooli, sealhulgas Harvardi ülikooli, Chicago ülikooli ja Cambridge'i ülikooli audoktoriks.

Olulisemad teosed

• "The Religion of Java" (1960)
• "Peddlers and Princes: Social Change and Economic Modernization in Two Indonesian Towns" (1963)
• "Agricultural Involution: the process of ecological change in Indonesia" (1963)
• "Islam Observed, Religious Development in Morocco and Indonesia" (1968)
• "The Interpretation of Cultures" (1973)
• "Kinship in Bali" (1975)
• "Negara: The Theatre State in Nineteenth-century Bali" (1980)
• "Local Knowledge: further essays in interpretive anthropology" (1983)
• "Works and Lives: The Anthropologist As Author" (1988)
• "After the Fact: Two Countries, Four Decades, One Anthropologist" (1995)
• "Available Light: Anthropological Reflections on Philosophical Topics" (2000)

Eestikeelsed teosed

• "Omakandi tarkus: esseid tõlgendavast antropoloogiast" (Ajalugu. Sotsiaalteadused, tõlkinud Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2003)
• "Tihe kirjeldus: Tõlgendava kultuuriteooria poole", tõlkinud Triinu Pakk, Vikerkaar 4-5/2007
• "Religioon kui kultuurisüsteem", tõlkinud Triinu Pakk, Akadeemia 11/1990
• "Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed" (Avatud Eesti Raamat, tõlkinud Tanel Pern, Tallinn: Tänapäev, 2017)

Välislingid

• HyperGeertz WorldCatalogue, Geertzi bibliograafia ja artiklid kõigis keeltes.
• Geertzi eestikeelne bibliograafia

• Lorenzo Cañás Bottos. "Lummav antropoloog, kes purustas etnograafia lummuse" Sirp, 24. november 2006 (Tallinna ülikoolis 10. novembril 2006 toimunud Clifford Geertzi mälestusõhtu ettekanne)
• Triinu Pakk. "Vikerkaar loeb. Juubeldada ja tõlgendada! Postimees, 9. veebruar 2018 ("Kultuuride tõlgendamise" eestikeelsest tõlkest)