Ago Neo
 | ||
| Hõbe | 1936 | vabamaadlus |
| Pronks | 1936 | Kreeka-Rooma maadlus |
| ||
| Hõbe | 1934 | Kreeka-Rooma maadlus |
| Pronks | 1935 | Kreeka-Rooma maadlus |
| Pronks | 1935 | vabamaadlus |
| Hõbe | 1937 | Kreeka-Rooma maadlus |
| Pronks | 1939 | Kreeka-Rooma maadlus |
 | ||
| Isikuandmed | ||
|---|---|---|
| Sünniaeg |
12. veebruar 1908  | |
| Surmaaeg |
19. august 1982 | |
|
| ||
Ago Neo (kuni 1937 August Neo; 12. veebruar 1908 Vihterpalu, Harjumaa – 19. august 1982 Århus, Taani) oli eesti maadleja, kahekordne olümpiamedalist ja viiekordne Euroopa meistrivõistluste medalist. Ta oli seitsmekordne Eesti meister vabamaadluses, viiekordne Eesti meister Kreeka-Rooma maadluses ja 28-kordne Eesti koondislane. Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus. Elukutselt autojuht. Klubi: Tallinna Sport.[1]
Ago Neo hakkas maadlusega tegelema. Kindlasti innustas teda see, et samal aastal tulid Osvald Käpp ja Voldemar Väli olümpiavõitjateks.[2]
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.[3]
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.[3]
Euroopa meistrivõistlustel Prahas ei saavutanud ta edu. Hõbemedali said Voldemar Väli ja Albert Kusnets.[4]
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2, kusjuures Neo võitis Edvīns Bietagsi.[5]
Novembris viigistas Eesti Tallinnas Soomega 14:14. Eestlastest tõsteti esile Neod, Kristjan Trossmanni ja Voldemar Välja.[6]
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.[3]
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäi Eesti viimaseks[6], kuid võitis Tallinnas Läti 5:2[5].
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.[6]
Ago Neo tuli Eesti meistriks vabamaadluses.[3]
Euroopa meistrivõistlustele Helsingisse saadeti Neo asemel Olaf Luiga, kes tuli pronksmedalile nagu ka Albert Kusnets.[4]
Ago Neo tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus ja vabamaadluse poolraskekaalus.[7][3]
II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil võitis Soome (21) Eesti (12) ja Ungari (9) ees. Soome võitis kõigis kaaludes.[8]
Euroopa meistrivõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa meistrivõistlustele Rooma saadeti ainult kaks meest: kergekaalus Voldemar Väli, kes langes välja 3. ringis, ja keskkaalus Ago Neo.[9]
Keskkaalus oli 14 maadlejat. I ringis seljatas Neo Viktors Kavalsi (Läti), II ringis Hans Stiedli (Austria). III ringis võitis Neo Arvi Pikkusaari (Soome) 3:0, IV ringis seljatas ruttu Ivar Karlseni (Norra).[9]
V ringi pääsesid Neo, Ivar Johansson (Rootsi) ja László Papp (Ungari), kõik 1 karistuspunktiga. Johansson seljatas V ringis Neo ja VI ringis Papi ning tuli Euroopa meistriks. Hõbedakohtumises võitis Neo ungarlase 3:0.[9]
Ago Neo tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluses.[3]
Euroopa meistrivõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa meistrivõistlustele Kreeka-Rooma maadluses Kopenhaagenisse saadeti jälle ainult kaks meest: Voldemar Mägi keskkaalus ja Neo poolraskekaalus. See oli üsna imelik, sest Berliini olümpiamängudel osalemine oli ometigi otsustatud.[9]
I ringis võitis Neo Ede Virág-Ébneri (Ungari) 3:0, II ringis loositi vabaks, III ringis seljatas kiiresti Isak Paikini (Taani), IV ringis võitis ka valitseva Euroopa meistri Edvīns Bietagsi (Läti) 3:0.[9]
V ringi pääsesid Axel Cadier (Rootsi; 1 punkt), Neo (2 punkti) ja Paul Böhmer (Saksamaa; 4 punkti). Cadier seljatas nad mõlemad, kuid eestlane anti talle loosiga enne vastu ja seetõttu oli I Cadier, II Böhmer ja III Neo.[10]
Vabamaadluses Eesti Euroopa meistrivõistlustel ei osalenud, ei pidanud ka maavõistlusi. Ainus erand on 1935, kui Ago Neo omal käel sõitis septembris EM-ile Brüsselisse.[11]
Poolraskekaalus oli 12 maadlejat. I ringis võitis Neo Émile Poilvé (Prantsusmaa) 2:1, II ringis seljatas Fabio Del Genovese (Itaalia), III ringis võitis Paul Dätwyleri (Šveits) 3:0 ja IV ringis Hubert Prokopi (Tšehhoslovakkia) 3:0. V ringis oli ta taas Cadieriga vastamisi. Kuigi rootslane polnud sellises vormis kui Kopenhaagenis (seljakaotus Ede Virág-Ébnerilt), võitis ta Neo 3:0 ja medalid olid jagatud: I Virág-Ébner, II Cadier ja III Neo. Ungarlasega, keda Neo Kreeka-Rooma maadluses tuuseldas, ta kokku ei sattunudki.[11]
Turaani turniir
[muuda | muuda lähteteksti]III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo (keskkaalus), Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Ajakirjandus tõstis esile paari päevaga 7 kg maha võtnud Neo head maadlust.[12]
Ago Neo tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.[3]
Berliini olümpiamängud
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgu kavatseti Ago Neo olümpiamängudele saata keskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus, ent Luiga ei suutnud treeninguperioodi korralikult läbi teha ja teda koondisse ei arvatud. Selle põhjus selgus mõnevõrra hiljem: 1939. aastal suri 31-aastane Luiga vähki.[13]
Kristjan Palusalu ja Ago Neo pandi välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta meestel paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et Kreeka-Rooma stiilis paremini esineda. Kumbki mees ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi ja mõlemad tõid Eestile kaks medalit.[14]
Vabamaadlusturniiri I ringis kaotas Neo Knut Fridellile (Rootsi) 0:3, kuigi oli kommentaatorite arvates napilt, kuid kindlalt parem. Nikolai Kursmani meelest olnud Fridell vahepeal koguni õlgadel. Fridell võitis ka kõik teised vastased ja tuli olümpiavõitjaks. Seda kaotust nähes soovitasid Eesti meeskonna juhid Neol turniir pooleli jätta, kuid Neo sai kaotusest suure impulsi.[15]
II ringis seljatas Neo Euroopa meistri Ede Virág-Ébneri ja III ringis Ray Clemonsi (USA). Järgnesid 3:0 võidud Paul Dätwyleri ja Erich Sieberti (Saksamaa) üle ning Ago Neo oli võitnud hõbemedali! Pronks läks Siebertile.[15]
Üks päev oli puhkuseks ja algas Kreeka-Rooma maadluse turniir. Neo sai siiski pikema puhkuse: jäi avaringis vabaks.[16]
II ringis anti Neole vastu Axel Cadier ise. Cadier oli jälle tippvormis, võitis teenitult 3:0, võitis teisedki vastased ja tuli olümpiavõitjaks.[17]
III ringis seljatas Neo Franz Foidli (Austria). IV ringis tuli maadelda teiseks favoriidiks peetud haruldaselt jõulise ja kauni kehaga Umberto Silvestriga (Itaalia). Ent Neo oli näinud, kuidas Cadier eelmises ringis Silvestri seljatas, ja tegi sama kohe järele. V ringi vastaseks tuli Edvīns Bietags, kes kõik senised vastased oli seljatanud. Neo maadles temaga tasavägiselt, ent lõpu eel suutis lätlane eestlast tõsta ja kohtunikud andsid 2:1 võidu Bietagsile. Kullamatšis võitis Cadier Bietagsi 3:0, ent Neo oli siiski võitnud pronksi. Bietagsi medal jäi Läti ainsaks Berliini maadlusturniirilt.[17]
Meeskondlikult võitis Rootsi 20, 2. Soome 11, 3. Ungari 10, 4. Eesti 10, 5. Saksamaa 10, 6. USA 9, 7. Türgi 4, 8. Tšehhoslovakkia 4, 9. Prantsusmaa 3, 10. Läti 2, 11. Kanada 1 punktiga. Ungari sai 3 kulda, Eesti 2, Saksamaa 0.[18]
Ago Neo tuli Eesti meistriks nii Kreeka-Rooma (6. ja 7. märtsil Viljandis) kui ka vabamaadluses (8. jaanuaril 1938 Tartus).[19]
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Neo seljatas Uuno Vento 11.27-ga. Veel võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi ja Kristjan Palusalu, kaotasid Evald Sikk kärbeskaalus ja Egon Härma sulgkaalus. Eesti B-s võitis Olaf Luiga Elmer Härmä 2:1.[20]
Euroopa meistrivõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]EM-ile Pariisi saadeti täismeeskond. Rongireisi ajal sai Neo aga külma ja haigestus. Kuigi ravimitega saadi palavik maha ja nohustki lahti, soovitasid võistkonna juhid tal loobuda Voldemar Roolaane kasuks. Ent Neo avastas, et 13 konkurendi seas pole Axel Cadieri, kes oli tülli läinud oma maadlusliiduga. Rootsit esindas Nils Åkerlindh, kes Berliini olümpiamängudel oli vabamaadluse raskekaalus olnud neljas. Seega oli Neol reaalne võimalus lõpuks tulla Euroopa meistriks.[21]
I ringis seljatas Neo Franz Aumeieri (Austria) ja II ringis N. Pélissier’ (Belgia), III ringis võitis Elmer Härmä 3:0. IV ringis sai ta aga Umberto Silvestri vastu õlapõrutuse, maadles, hambad risti, matši lõpuni, kuid passiivsuse tõttu andsid kohtunikud 2:1 võidu itaallasele. Silvestri langes sellegipoolest välja: punktivõit andis talle otsustava, 5. miinuspunkti. V ringis maadles Neo, õlg tuimestatud, Werner Seelenbinderi (Saksamaa) vastu ja saavutas aktiivsuse tõttu 3:0 võidu. Pärast matši halvenes õlg ometi, Neo küll läks esikohamatšile Åkerlindhi vastu, kuid kaotus oli paratamatu. I Åkerlindh, II Neo, III Seelenbinder.[22]
Palusalu tuli ka Euroopa meistriks, Mägi sai pronksi. Riikide arvestuses sai Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti.[23]
1937
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti võitis 3. oktoobril Riias Läti 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.[24]
14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Roolaan ja Palusalu, kaotasid Juhan Looaru, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp ja Ago Neo Elmer Härmäle 0:3) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5 (poolraskekaalus kaotas Juhan Kalde Uuno Ventole).[25]
Haiguse tõttu, mis andis tunda maavõistlusel, jättis Neo vahele Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses ning koduses Tallinnas 24.–27. aprillil peetud Euroopa meistrivõistlused[26], kus Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Neod asendanud Nikolai Karklin tuli hõbedale ja Voldemar Roolaan pronksile[27].
14. novembril Tallinnas alistas Eesti Saksamaa 5:2. Neo võitis Karl Ehreti. Kogu kohtumise oli Neo palju ründavam ning sakslane ei teinud ühtki võtet, mistõttu on pisut imelik, et kohtunikud andsid Neole väikese töövõidu 2:1, mitte suure võidu 3:0. Veel võitsid Martin Maiste, Adalbert Toots, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas. Kaotasid sulgkaallane Aleksander Kukk ja kergekeskkaallane Edgar Puusepp.[28]
10. ja 11. detsembril Tallinnas peetud Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas Neo Edgar Rohtmetsale 1:2 ja jäi tema järel teiseks.[29]
20. jaanuaril Berliinis kaotas Eesti Saksamaale revanšmatši 3:4. Kolmes kergemas kaalus said Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis seljakaotuse, erapoolik kohtunik luges ka Voldemar Roolaanele seljakaotuse. Võitsid Puusepp, Neo ja Kotkas. Paul Böhmer oli novembris maadelnud Kotkaga ega saanud talle kuidagi vastu. Nüüd ei jäänud Neolgi seljavõidust Böhmeri üle palju puudu.[30]
26. jaanuaril võitis Eesti Prahas Tšehhoslovakkia 5:2. Veisman ja Männis said taas seljakaotuse, kuid Maiste, Mägi, Roolaan, Neo (J. Pelikani vastu) ja Kotkas võitsid.[31]
28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas.[32]
Ago Neo tuli 5. ja 6. märtsil Tartus Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluses Edgar Rohtmetsa ja K. Orumetsa ees.[32]
25. ja 26. märtsil kaotas Eesti A Tallinnas Soome A-le 3:4. Võitsid Roolaan, Neo (Mikko Mansikkat) ja Kotkas, kaotasid Martin Maiste, Johan Viitung, Hugo Veisman ja Edgar Puusepp. Eesti B võitis Soome B 4:3 (poolraskekaalus võitis Rohtmets Ilmari Kalliot).[33]
Euroopa meistrivõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]25.–28. aprillil Oslos peetud Euroopa meistrivõistlustel osales poolraskekaalus küll vaid 9 maadlejat, kuid kõik tähtsamad olid kohal: Nils Åkerlindh, Edvīns Bietags, Mustafa Çakmak, Karl Ehret, Mikko Mansikka ja Umberto Silvestri.[34]
I ringis olid nii Neo kui ka tema vastane türklane Çakmak väga passiivsed. Kohtunikud andsid 2:1 võidu Çakmakile ja Neo pidi Euroopa meistriks tulekuks kõik järgmised vastased seljatama. Ta võitiski nii Ehreti, Mansikka kui ka Bietagsi, ent need olid ainult punktivõidud ja Neol sai 5 karistuspunkti täis. Tiitlikaitsjaga ta maadlema ei pääsenudki. I Åkerlindh, II Çakmak, III Neo.[34]
Kotkas kaitses Euroopa meistri tiitlit, teiseks tuli Puusepp. Riikide arvestuses sai Rootsi 13, Soome 9, Saksamaa 7, Eesti 6, Türgi 4, Ungari 2 ja Norra 1 punkti.[35]
1939
[muuda | muuda lähteteksti]19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Mägi keskkaalus. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.[36]
Pärast Eesti annekteerimist kutsuti Neo Nõukogude Liidu II absoluutsele tšempionaadile koos Kotka ja Karkliniga. Neo sai 14 võistleja seas 9. koha, kaotades Kotkale 9.12-ga. Kotkas võitis, Karklin oli 6.[37]
Edaspidi
[muuda | muuda lähteteksti]Sõja ajal põgenes Ago Neo Rootsi. Ta töötas sealgi autojuhina ja asutas oma väikese veofirma. Töötas autojuhina kuni surmani 19. augustil 1982 Taanis teel Rootsist Saksamaale. Ta maeti Stockholmi.[2], maeti ümber Tallinna Metsakalmistule 1998.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ August Neo Eesti spordi biograafilises leksikonis Vaadatud 25. juulil 2013
- ↑ 2,0 2,1 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk 172–173
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 323
- ↑ 4,0 4,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 133
- ↑ 5,0 5,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 327
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 131
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 321
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 136–137
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 134
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 134–135
- ↑ 11,0 11,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 135
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 136
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 137
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 181
- ↑ 15,0 15,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 138
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 141–142
- ↑ 17,0 17,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 141
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 142–143
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 143, 152
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 143–145
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 147
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 147–148
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 150
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 151
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 152–153
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 152
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 156–158
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 160
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 161
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 162
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 162–163
- ↑ 32,0 32,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 163
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 164
- ↑ 34,0 34,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 166
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 167
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 168
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 189–190