Arthur Harris

Arthur Harris (1944)

Sir Arthur Travers Harris, esimene baronet, tuntud ka hüüdnimedega Bomber Harris (Pommitaja Harris) ja Butcher Harris (Lihunik Harris), (13. aprill 1892 Cheltenham, Gloucestershire – 5. aprill 1984 Goring, Oxfordshire) oli Suurbritannia sõjaväelane. Ta oli Briti õhuväemarssal ja II maailmasõja ajal Kuningliku õhuväe pommitajate väejuhatuse ülem.

Ehkki Harris sündis Gloucestershire'is Inglismaal, emigreerus ta 17-aastaselt Rodeesiasse Aafrikas. Esimese maailmasõja puhkemisel liitus ta 1. Rodeesia rügemendiga ja teenis Lõuna-Aafrikas, aga ka Edela-Aafrikas. 1915. aastal naasis Harris Inglismaale, et võidelda ilmasõja Euroopa läänerindel. Ta liitus kuningliku lennukorpusega, millest moodustati koos mereväe õhuteenistusega 1918. aastal kuninglik õhuvägi (RAF). Sõja ajal juhtis ta Prantsusmaal ja Inglismaal mitmeid lennunduskoosseise. Sõdadevahelisel ajal töötas Harris õhuväega seotud ametikohtadel Indias, Mesopotaamias ja Suurbritannia lennundusministeeriumis.

1939. aastal puhkenud Teise maailmasõja alguses asus Harris juhtima RAF-i 5. pommituslennukite gruppi ning 1942. aasta veebruaris ülendati ta pommitajate väejuhatuse ülemaks, kellena teenis sõja lõpuni. Samal aastal asus ta ellu viima peaminister Winston Churchilli valitsuskabineti poolt välja antud direktiivi, millega sätestati ulatuslike õhurünnakute korraldamine Natsi-Saksamaa elanikkonna ja taristu vastu. Harrise kaasabil ja toetusel viis õhuväe ülem marssal Charles Portal läbi mitmeid massilisi pommirünnakuid, seehulgas näiteks Dresdeni vastu 1945. aasta veebruaris. Sõja järel kolis Harris Lõuna-Aafrikasse, kus ta juhtis Lõuna-Aafrika merekompaniid. 1953. aastal anti talle baroneti aadlitiitel.

Harrisoni otsus eelistada täppispommitamise asemel piirkonnapommitamist (area bombing) on olnud poleemiline. Mitmed teised liitlasvägede õhuväekomandörid pidasid seda vähem efektiivseks ning teisalt tõi piirkonnapommitamine kaasa massiliselt tsiviilohvreid ja purustusi.

Sõdadevahelised aastad

Pärast sõda jäi ta vastmoodustatud kuningliku õhuväe teenistusse. 1920. aasta aprillis määrati eskadrillijuht Harris Scopwicki lähistel asuva RAF Digby õhuväebaasi ülemaks ning õhuväe Kolmanda lennukooli juhiks. Hiljem teenis ta erinevatel ametikohtadel ka Indias, õhuväe Iraagi väejuhatuses ja Pärsias. Hiljem on ta öelnud, et Indias teenides puutus ta esimest korda kokku pommituslennukitega.

2. juulil 1937 ülendati ta õhukommodooriks ning järgneval aastal määrati ta 4. pommitajate grupi ülemaks. Ta jõudis teenida ka Palestiinas ja Transjordaania emiraadis, kus juhtis kohalikku õhuväekoondist, saades 1. juulil 1939 õhuväe viitsemarssaliks.

Sel ajal survestasid Harris ja mõned teised õhuväelased õhuväe juhtkonda arendama välja suuri strateegilisi pommituslennukeid, mis oleksid võimelised Inglismaalt startides pommitama sihtmärke Saksamaal. Selle tulemusena loodi lennukid Avro Manchester ja selle oluliselt täiendatud hilisem edasiarendus Avro Lancaster, samuti Handley Page Halifax ning Short Stirling.

Teises maailmasõjas

Ta nimetati kuninglike õhujõudude pommituskomando (RAF Bomber Command) ülemaks veebruaris 1942. Teda tuntakse eeskätt Saksamaa elanike keskuste hävitamiseks kasutatud lauspommitusmeetodi isana. Tsiviilobjektide massilised pommitamised põhinesid Suurbritannia valitsuse ja peaminister Winston Churchilli 1942. aasta otsusel.

Liitlaste esimesed massiivsed rünnakud (tuhande pommitaja rünnakud) olid Kölni vastu suunatud 1942. aastal 30. mai – 31. mai öösel. Kolm päeva hiljem salvestatud uudistefilmis teatas Harris: "Natsid astusid sellesse sõtta lapsikus arusaamas, et nemad hakkavad pommitama kõiki teisi ja keegi teine ei pommita neid. Rotterdamis, Londonis, Varssavis ja poolesajas teises kohas panid nad oma üsna naiivse teooria proovile. Nad on külvanud tuult ja nüüd hakkavad nad lõikama tormi."

Ta töötas välja niinimetatud küllastuspommitamise (saturation bombing), mille käigus massiivsed õhurünnakud koondusid ühte linna korraga eesmärgiga hävitada elamupiirkonnad täielikult. Eesmärk oli purustada sakslaste võitluslik tahe ja võimekus. Neid pommitamisi koordineeriti ameeriklaste päevaste pommitamistega, mille eesmärk oli omakorda hävitada sõjalised paigad ja tööstus.

Teda tunti kui täiesti halastamatut ja kangekaelset meest, kes ei hoolinud oma kaotustest. RAF-i pommikomando piloodid kutsusid teda lihunik Harriseks.

Pärast Teist maailmasõda

Harrise monument

Ta läks pensionile septembris 1945 ja aasta hiljem ülendati ta kuningliku õhuväe marssaliks. 1946. aastal keeldus ta aadli tiitlist, sest ka pommitusmeeskonnad ei saanud sõjategevuse eest eraldi mälestusmedaleid. Pärast sõda kritiseeriti teda terroristlike pommiplahvatuste pärast, kuid pärast seda ei vabandanud ta kunagi põhjustatud hävitamise ja kannatuste pärast.

Kriitikast kibestunud Harris kolis Lõuna-Aafrikasse ja teenis seal Lõuna-Aafrika Merekorporatsiooni juhatuses aastatel 1946–1953. Aastal 1947 kirjutas ta raamatu "Bomber Offensive".

1953. aastal taas peaministriks saanud Winston Churchill andis Harrisele aadli auastme ja ta sai Chipping Wycombe'i 1. baronetiks. Harris naasis samal aastal Suurbritanniasse ja elas oma ülejäänud elu Goring-on-Thames'is.

RAF-i veteranide Bomber Harrise usaldusühing püstitas 1992. aastal Harrise kuju väljaspool RAF-i kirikut St Clement Danes'is, Londonis. Kuju püstitamine kutsus esile proteste, eriti Saksamaal. Pärast püstitamist oli kuju mitu kuud ööpäevase valve all, sest kuju oli pikka aega protesteerijate ja vandaalide sihtmärgiks.

Harrise ainuke poeg suri 1996. aastal ilma pärijateta ning sellega kadus ka Chipping Wycombe'i baroneti tiitel.