Ainu keel
Ainu keel[1] (ainu keeles アイヌ イタㇰ aynu itak) on isolaatkeel, mida kõneldakse Jaapanis Hokkaidō prefektuuri lõunaosas Kuriili ja Tsishima saartel.[2]
| ainu keel (アィヌイタㇰ) | |
|---|---|
| Kõneldakse |
 Jaapan |
| Piirkonnad | Hokkaidō |
| Kokku kõnelejaid | 10[3] |
| Keelesugulus | ainu keeled |
| Kiri | katakana |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-2 | ISO 639-2 ain |
| ISO 639-3 | ISO 639-3 ain |
Kuni 20. sajandini räägiti ainu keelt ka Sahhalini saare lõunaosas Venemaal ning vähesed inimesed kõnelesid seda ka Kuriilidel. Viimane teadaolev ainu keele kõneleja Sahhalinil suri 1994. aastal.[4]
Areaalselt on tegemist Ida-Aasia keelega[4], kuid kuna see ei kuulu ühtegi keelkonda, siis peetakse seda isolaadiks. Usutakse, et keelel oli vähemalt 19 dialekti, millest nelja on ka uuritud: sahhalini, taraika, hokkaido ning kuriili.[2]
Kõnelejad
[muuda | muuda lähteteksti]Ainu keel on kriitiliselt ohustatud keel (Ethnologue’i andmebaasis liigitatud klassi 8b ehk see on peaaegu väljasurnud). Ainu rahvusest inimesi on umbes 15 000, neist ainu keele kõnelejaid on vaid 10 ringis, ülejäänud suhtlevad jaapani keeles.[2]
Täpset ainu päritolu inimeste arvu pole võimalik tuvastada, sest paljud pole teadlikud oma päritolust või on eelistanud seda varjata diskrimineerimise tõttu.[4] Peamiselt kasutab keelt vanem põlvkond, sest nooremad suhtlevad valdavalt jaapani keeles. Keelt on püütud pidevalt elustada: ainu keeles on ilmunud ajalehti, samuti avaldati keelt kirjeldav sõnaraamat kui ka grammatika ülevaade. Osa noortest õpivad ainu keelt väiksemates õppegruppides.[2]
Kõige aktiivsem keele elustaja on Shigeru Kayano, kes kõneleb tsishima murret, mis on ainus ellujäänud ainu keele dialekt. Kayano lõi keele õpetamiseks eraldi kooli ning tegeleb aktiivselt ainu rahvalugude kogumisega. Ainudel on rohkelt suulisi rahvalugusid, sealhulgas Yukar (“Kangelaste saaga”), Kamui Yukar (“Jumalate lood”) ning Uwepeker (“Vanad lood”).[4]
Sõnavara
[muuda | muuda lähteteksti]Põhiarvsõnad
[muuda | muuda lähteteksti]| Arvsõna | Ainukeelne vaste |
|---|---|
| üks | sinep |
| kaks | tup |
| kolm | rep |
| neli | inep |
| viis | asiknep |
| kuus | iwanpe |
| seitse | arwanpe |
| kaheksa | tupesanpe |
| üheksa | sinepesanpe |
| kümme | wanpe |
Ainu keeles puudub sõna, mis tähistaks arvu 0.[5]
Häälikusüsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Vokaalfoneemid
[muuda | muuda lähteteksti]Ainu keeles on viis vokaalfoneemi:
| Ees | Keskel | Taga | |
|---|---|---|---|
| Kõrge | A | ||
| Kesk | E | O | |
| Madal | I | U |
Konsonantfoneemid
[muuda | muuda lähteteksti]Ainu keeles on 11 konsonantfoneemi:
| Huulhäälik | Labiovelaarne häälik | Hambasombuhäälik | Palataalne häälik | Velaarne häälik | Kõrisulghäälik | |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Sulghäälik | P | T | K | |||
| Afrikaat | TS | |||||
| Ninahäälik | M | N | ||||
| Hõõrdhäälik | S | H | ||||
| Poolvokaal | W | J | ||||
| Plakshäälik | R |
Võrdlus jaapani keelega
[muuda | muuda lähteteksti]Võrreldes jaapani keelega on ainu keeles mitmeid häälikuerinevusi.[6]
Ainu keeles eristatakse häälikuid /i/ ja /e/, samas kui jaapani keeles on need häälikud häälduse poolest väheeristatavad. Samuti on kõrge tagavokaal /u/ ainu keeles palju rohkem ümardatud.
Täishäälikuühendeid esineb ainu keele foneetikas vähe, seda põhjustavad:
- vahekonsonandid, näiteks /ui/ → /uwi/ ja /iu/ → /iju/;
- ühendatud silbid, näiteks /ai/ → /aj/;
- lühendatud vokaalid, näiteks /aa/ → /a/.
Vokaalide lühendamisel võib seejuures välja tuua, et tavaliselt täishäälikuühendis kaob esimene vokaal.[6]
Konsonantide puhul on helilisus vaevumärgatav, näiteks /k/ ja /g/ häälikud on samaväärsed, kuigi /g/ häälikuga algavaid sõnu esineb harva. Samuti puuduvad keeles /ŋ/ häälikuga algavad silbid, seepärast võõrsõnades on /g/ ja /ŋ/ häälikud asendatud häälikuga /k/. Ainu keeles leidub mitmevariandilise hääldusega häälik /c/, millel on kokku 4 allofooni: /tʃ/, /ts/, /dʒ/ ja /dz/. Häälikul /s/ on kaks varianti, neist esimene – /s/ – on levinum häälik ning teine – /ʃ/ – ilmneb üksnes vokaali /i/ ees või sõna lõpus. Täpselt nagu vokaalidega /i/ ja /e/, eristatakse ainu keeles konsonante /n/ ja /m/, mida jaapani keeles hääldatakse aga sarnaselt. [6]
Hääldamisel on oluline ka rõhuasetus, mida ainu keeles määrab helikõrgus. Keeles eristatakse kõrget ja madalat rõhku.[7]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Tüpoloogilisest vaatenurgast on ainu keel polüsünteetiline – see tähendab, et moodustatakse pikki morfeemiahelaid, mis sarnanevad terviksõnadele, kuid käituvad sageli lausetena. Seejuures polüsünteetilisus on rangemalt juurdunud kirja-, kui et kõnekeeles.[7]
Ainu keeles on kõige levinumateks afiksiteks prefiksid. Nimisõnades ei eristata sugu ning puudub eraldi käändesüsteem. Samuti puudub võimalus eristada nimisõnades arvu, kuigi erandiks on sufiks -utar, mille abil saab moodustada mitmust. Tavaliselt isikute arvu kannab edasi verb, kuid tähenduse rõhutamise nimel võidakse kasutada isikulisi asesõnu, milles eristatakse 1., 2. ja 3. isikut ning ainsust ja mitmust. Teatud tüüpi prefiksite liitmise abil saab tekitada abstraktseid käändeid, näiteks nimisõna omastav kääne tuleneb nimisõnale liidetud nn personaalprefiksist. Süntaktiliste suhete määratlemisel on olulisel kohal sõnajärg, postpositsioonid või verbiprefiksid. Postpositsioonid on eriti levinud kõnekeeles.[7]
Mõned näited, kuidas ainu keeles eristatakse süntaktilisi suhteid:[7]
- subjekti ja objekti eristatakse sõnajärje kaudu;
- kaudset objekti määrab sõnajärg, verbiprefiks või postpositsioon orun;
- postpositsioon ta tähistab asukohta või suunda, wa/orwa tähistab allikat, ari tähistab instrumenti;
- kahe nimisõna vahelise suhte demonstreerimiseks kasutatakse eraldi sufikseid, mis käituvad omastava käändena.
Verbid on ainu keeles mitmefunktsionaalsed. Afiksite abil võivad nad käituda ka kaudselt määrsõnade ja nimisõnadena, sisaldades infot näiteks mingi kindla tegevuse viisi või tegijate arvu kohta. Nimisõnade puhul kehtib seejuures reegel, et nad peavad olema kas intransiitiivse verbi subjektid või transitiivse verbi objektid. Personaalafiksid võimaldavad verbile lisada nii objekti kui ka subjekti isiku ning arvu. Personaalafikseid on kokku kolme liiki: intransitiivne subjekt, transitiivne subjekt ja objekt. Eristades neid afikseid 1. isikus, on liited igas liigis erinevad (ainsuses ja mitmuses sufiks -an ning prefiksid a- ja i-), 2. isikus on liited igas liigis samad (ainsuses prefiks e- ja mitmuses prefiks eci-) ning 3. isikus on liited markeerimata (vt tabel allpool).[7]
Suurem osa personaalafiksitest on prefiksid, mistõttu juhul, kui verbile tuleb liita nii subjekti kui ka objekti markeeriv prefiks, siis subjektimarker asub objektimarkeri ees. Mitmuse moodustamise võimalusi ainu keeles on mitu. Ainsus ja mitmus on reeglina eristatav ainult 2. isikus, kuid sufiksi -pa või abiverbi kaudu saab eristada mitmust ka 3. isikus.
| Intransitiivne subjekt | Transitiivne subjekt | Objekt | ||
| Ainsus | 1. isik | -an | a- | i- |
| 2. isik | e- | e- | e- | |
| 3. isik | Ø | Ø | Ø | |
| Mitmus | 1. isik | -an | a- | i- |
| 2. isik | eci- | eci- | eci- | |
| 3. isik | Ø | Ø | Ø |
Prefiksite ja sufiksitega saab verbile anda ka muid omadusi. Näiteks suure hulga afiksite abil saab transitiivset verbi muuta intransitiivseks või moodustada kausatiivi või passiivi. Verbi ajavormide asemel kehtib ainu keeles n-ö aspektisüsteem, näiteks perfektiivi, progressiivi või terminatiivi saab markeerida määrsõnadena käituvate sufiksimarkerite või abiverbide kaudu. Tegumoodi aga ainu keeles ei leidu. Verbi algvorm väljendab imperatiivi, lisaks on võimalik lisada partiklit hani imperatiivi väljendamiseks. Lisades subjekti ja selle komplemendi sidesõnale nimisõnast tuletatud partikli, on võimalik luua erinevaid modaalverbe. Modaalsuse abil saab teada, millised on kõneleja ootused või kavatsused, või võimaldab hinnata väite tõepära. Uute verbivormide tuletamiseks ühendatakse nimisõnu verbidega; uute nimisõnade tuletamiseks lisatakse verbile sufiks -p(e).[7]
Süntaks
[muuda | muuda lähteteksti]Sarnaselt jaapani keelele on ainu keele sõnajärg SOV ehk verb paikneb lause lõpus. Sõnajärg (ja ka postpositsioonid) on olulisel kohal, kuna nendega saab määrata sõna funktsiooni lauses – eriti, kuna ainu keeles puuduvad nimisõna käänded.[7]
Sõnatäiend eelneb põhisõnale (st nimisõnad, arvsõnad, asesõnad), artiklid paiknevad (sõna)pea ees, määrsõnad eelnevad verbidele ja abiverbid järgnevad põhiverbile. Sarnane üksuste suhe peegeldub ka lausestruktuuris, kus kõrvallause peab alati eelnema pealausele. Küsimuste moodustamiseks kasutatakse lause lõpus partiklit ya (sarnaselt nagu jaapani keeles wa või ka) või eristatakse küsilauseid intonatsiooni abil.[7]
Kirjasüsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Ainu keelt kirjutatakse Jaapanis kahel viisil[2][4]. Peamiselt kirjutatakse katakana (カタカナ) silbitähestikuga[2], mis koosneb 48 silbist ning on jaapani keeles kasutusel laensõnade ja võõrnimede kirjutamiseks.[8] Hokkaido murdes järgib silpkiri CV või CVC struktuuri (C – konsonant, V – vokaal)[6].
Samuti on kasutusel ladina tähestik. Ainu keele ladina tähestik koosneb viiest vokaalist, lisaks eristatakse 12 konsonanti, seejuures ühel konsonandil võib olla mitu erinevat hääldusviisi (märgitud allpool sümboliga *), näiteks helitu ja heliline sulghäälik võib olla kirjutatud ühe häälikuga.[4]
Vokaalid[4] on i /i/, e /e/, a /a/, o /o/ ja u /u/.
Konsonandid[4] on p* [p/b], t* [t/d], k* [k/g], c* [tʃ/ts/dʒ/dz], s* [s/ʃ], h* [h/ɸ], r /ɽ/, m /m/, n* [n/ŋ], y /j/, w /w/ ja ’ [ʔ].
Silbitähestik ehk katakana võimaldab kirjutada nii silpe kui ka üksikhäälikuid ning on lisaks omaette mitu kirjapilti puudutavat reeglit. Silbitähestik on esitatud alljärgnevas tabelis[4]:
| Silbid | |||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| ア | a | カ | ka | サ | sa | タ | ta | チャ | ca | ナ | na |
| イ | i | キ | ki | シ | si | チ | ci | ニ | ni | ||
| ウ | u | ク | ku | ス | su | トゥ | tu | ヌ | nu | ||
| エ | e | ケ | ke | セ | se | テ | te | チェ | ce | ネ | ne |
| オ | o | コ | ko | ソ | so | ト | to | チョ | co | ノ | no |
| ハ | ha | パ | pa | マ | ma | ヤ | ya | ラ | ra | ワ | wa |
| ヒ | hi | ピ | pi | ミ | mi | リ | ri | ||||
| フ | hu | プ | pu | ム | mu | ユ | yu | ル | ru | ||
| ヘ | he | ペ | pe | メ | me | イェ | ye | レ | re | ウェ | we |
| ホ | ho | ポ | po | モ | mo | ヨ | yo | ロ | ro | ||
| Üksikhäälikud | |||||||||||
| ㇰ | ㇱ | ッ | ン | ㇷ | ㇺ | イ | ウ | ラ | リ | ル | レ |
| k | s | t | n | p | m | y | w | r | r | r | r |
Ainu kirjasüsteemis esineb mõningaid eripärasid[4]:
- mõnikord võib häälikut [m] kirjutada ka häälikuna [n], kui see asub [p] hääliku ees;
- erinevalt jaapani katakanast kirjutatakse ainu keeles pikkade vokaalide tähistamiseks silpe kahekordselt, näiteks アア [aa] ja オオ [oo], kuigi reegel ei kehti kõikide vokaalide puhul, näiteks イイ [iy] ja ウウ [uw];
- kui häälikud イ [i] ja ウ[u] järgnevad vokaalile, siis muutuvad nad vastavalt [y]-ks ja [w]-ks;
- kahekordsete konsonantide kirjutamiseks on kaks viisi: kasutades nö üksikhäälikut, näiteks イㇰカ [ikka], või jaapanikeelse silbi ッ [tsu] abil, näiteks イッカ [ikka];
- vokaalharmooniat võib täheldada, kui kasutatakse üksikhäälikut [r], mis võib olla kirjutatud kas ラ, リ, ル või レ kujul, siis sobiva silbi valik sõltub eelneva silbi vokaalist, näiteks silbile カ [ka] tuleb liita silp ラ [r/ra] ja silbile ニ [ni] tuleb lisada silp リ [r/ri].
Keelenäited
[muuda | muuda lähteteksti]Allpool on esitatud mõningad ainukeelsed näited koos eestikeelse tõlkega[9]:
| Näide | Katakana | Ladina kiri | Tõlge |
|---|---|---|---|
| 1. | ウパシ ル。 | Upas ru. | "Lumi sulab." |
| 2. | アチャポ エク。 | Acapo ek. | "Onu tuleb." |
| 3. | ヌマン ルヤンペ アシ。 | Numan ruyanpe as. | "Eile sadas vihma." |
| 4. | ウナルペ スマ オテルケ。 | Unarpe suma oterke. | "Tädi astub kivi peale." |
| 5. | クパケ アルカ。 | Ku=pake arka. | "Mul on peavalu." |
| 6. | タント レラ アシ。 | Tanto rera as. | "Täna puhub tuul." |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.eki.ee/knab/lgv/is.htm
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Ethnologue". Vaadatud 6. jaanuaril 2020.
- ↑ https://www.ethnologue.com/language/ain
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 "Omniglot". Vaadatud 6. jaanuaril 2020.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 23. novembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Everhart, Edwin. (2009). Phonological Change in Japanese-Ainu Loanwords. Bakalaureusetöö. New Haven: Yale University. https://web.archive.org/web/20221214161749/https://ling.yale.edu/sites/default/files/files/alumni%20senior%20essays/Edwin%20Everhart.pdf
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 "The Language Gulper". Vaadatud 6. jaanuaril 2020.
- ↑ "Omniglot". Vaadatud 7. jaanuaril 2020.
- ↑ "UniLang • Ainu for Beginners". unilang.org. Vaadatud 14. novembril 2023.
Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Peter Austin. "Tuhat keelt. Elavad, ohustatud ja hääbuvad", Koolibri 2009
- Raymond Gordon. Ethnologue. Languages of the World, (SIL International, 2005)