Öö

See artikkel räägib pimedast ajast; singli kohta vaata artiklit Öö (singel); filmi kohta vaata artiklit Öö (film)

Öö on ajavahemik, mille jooksul taevakeha (planeet või tema kaaslane) pinna punkti jaoks on valguse peamine allikas (päike) horisondist allpool.

Öö kestus sõltub laiuskraadist ja taevakeha telje nurgast orbiidi pinna suhtes. Öö vastand on päev. Taevakehade öö- ja päevakülge eraldab terminaator. Kui taevakeha pöörlemistelg ei asu orbiidiga risti, siis muutub öö pikkus perioodiliselt.

Päikesesüsteemi planeetidel on öö väga erineva pikkusega. Ööpäev kestab Veenusel 224,7 päeva ja Jupiteril 9 tundi 56 minutit. Öö hõlmab ööpäevast keskmiselt poole.

Päev ja öö on võrdse pikkusega kevadisel ja sügisesel pööripäeval, kui planeedi telg on ekliptikaga risti. Suurim päeva ja öö pikkuse erinevus on talvisel ja suvisel pööripäeval, kui telg on ekliptikaga suurima nurga all. Talvisel pööripäeval on öö kõige pikem ja suvisel pööripäeval kõige lühem.

Polaarjoonest kõrgemal laiuskraadil võib öö kesta üle ööpäeva. Seda nimetatakse polaarööks. Kõrgetel laiuskraadidel jõuab suvel kogu öö jooksul maapinnale hajunud valgus. Seda nimetatakse valgeks ööks. Kui talvel on mingis piirkonnas polaaröö, siis suvel esineb seal olukord, kus öö täielikult puudub. Seda nimetatakse polaarpäevaks.

Taevakehad saavad energiat põhiliselt soojuskiirguse kaudu oma päikeselt. Öösel, kui valgust pole, on temperatuur seetõttu üldiselt madalam kui päeval. Taevakehadel on kõige suuremad temperatuurierinevused tavaliselt nendes piirkondades, kus esinevad polaaröö ja -päev. Ekvaatori lähedal, kus päeva ja öö pikkuses suuri erinevusi ei ole, kõigub temperatuur aasta jooksul vähem.

Kui päike on horisondi all, aga tema hajunud valgus jõuab vaatlejat, on hämarik. Eristatakse kolme tüüpi hämarikku:

tsiviilhämarik on siis, kui päike on 0–6 kraadi allpool silmapiiri;
nautiline hämarik on siis, kui päike on 7–12 kraadi allpool silmapiiri;
astronoomiline hämarik on siis, kui päike on 13–18 kraadi allpool silmapiiri.

Mõju elule

Öösel ei jõua maapinnale peaaegu üldse valgust. Sellepärast on öösiti valgustundlikust meelest ehk nägemisest vähe kasu.

Loomad, kellel nägemine on eriti hästi arenenud, tavaliselt magavad öösiti. Mõned loomad, vastupidi, on öösiti eriti aktiivsed. Neid nimetatakse ööloomadeks. Mõned nendest, näiteks öökullid, on kohastunud nägema eriti väheses valguses. Sellistel loomadel on tüüpiliselt suured silmad. Mõned ööloomad on täiesti pimedad ja liiguvad teisi meeli kasutades, milleks võib olla kajalokatsioon.

Taimed kasutavad valgust fotosünteesiks. Öösiti fotosüntees peaaegu lakkab. Seetõttu toimuvad ka taimedes öösiti mitmesugused muutused, näiteks on tüüpiline, et õistaimed sulgevad ööseks oma õied.

Vaata ka

kesköö