Uuriklased
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Uuriklased (Geomyidae) on sugukond närilisi. Nad elavad Kesk- ja Põhja-Ameerikas ning neid on umbes 35 liiki.
Kirjeldus
Uuriklased kaaluvad tavaliselt 230 g ning on 150–200 mm pikad (saba pikkus üldiselt 25–51 mm). Mõnel liigil ulatub kehakaal isegi 1 kiloni. Isased uurikud kaaluvad kaks korda rohkem kui emased. Nad elavad tavaliselt üks kuni kolm aastat, juhul kui ei põe mõnd haigust ega satu röövlooma ohvriks. Maksimaalne eluiga võib olla umbes viis aastat, ida pool pesitsevate uurikute seast on leitud isegi 7-aastasi isendeid. Karvkate on enamikul pruun, mulla värvi. Nende kõige iseloomulikum tunnus on kõrged põsetaskud, sellest tuleneb ka nimi. Põsetaskuid saab pöörata pahupidi ning need ulatuvad näopiirkonnast õlgadeni. Neil on väiksed silmad ja lühike karvane saba, mida nad tagurpidi kõndides kasutavad uru kompamiseks. Tasku-uurikute karvkate on tihti täis parasiite. Uurikute vaenlased on nirgid, maod ja kullid.
Käitumine
Kõik uurikud moodustavad uruvõrgustikke, mis tagavad neile kaitse ja on mõeldud ka toidu kogumiseks. Paigutades toitu põskedesse, transpordivad nad selle oma koopas asuvatesse sahvritesse. Nad on võimelised koguma väga suuri toidutagavarasid. Erinevalt vöötoravatest ei ela uurikud arvukates kogukondades ning satuvad harva maapinnale. Urgude sissepääsud on täidetud lahtise mullaga ning neid võib leida sealt, kus on pehme maapind ja kerge käike kaevata. Uurikutele meeldib niiske muld, mistõttu käivad nad sageli köögiviljaaedades, muruplatsidel ja taludes. Seepärast peetakse neid kahjuriteks.
Uurikud söövad peamiselt taimede maa-aluseid osi, vihmausse, tõuke ja köögivilju, näiteks lehtsalatit, rediseid ja porgandeid. Kui uuriklastel pole parajasti paaritumisaeg, on nad eraklikud ning kaitsevad oma territooriumi, mille suurus sõltub toiduvarudest, väga agressiivselt. Isased ja emased võivad elada samades käikudes ja urgudes, kui neil on seal eraldi territoorium, aga üldjuhul elavad nad siiski eraldi. Enamasti püüavad tasku-uurikud ohtu sattudes põgeneda, kuid võivad põgenemise käigus loomi, sealhulgas kasse ja inimesi ka rünnata. Pikkade ja teravate hammaste tõttu võivad nende hammustused väga tõsised olla. Sõltuvalt liigist ning kohalikust kliimast võivad tasku-uurikud paarituda kord või isegi mitu korda aastas. Igas pesakonnas on tavaliselt 2–5 poega, poegade arvukus erineb liigiti. Pojad sünnivad abitute ja pimedatena ning võõrutatakse umbes neljakümne päeva jooksul.
Tõrje
Idauurikud ja lääneuurikud on Uus-Meremaal keelustatud liigid, et takistada nende maaletoomist. Seda reguleerib "Ohtlike ainete ja uute organismide seadus 1996". Enamik tasku-uurikuid on suhteliselt levinud ega ole ohustatud. Kõrbe tasku-uurik on kõige ohustatum liik, sest tema leviala on väga väike ja sobivad elupaigad on kiired kaduma.
Viited
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Uuriklased |