Janu

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

See artikkel räägib füsioloogilisest mõistest; teiste tähenduste kohta vaata Janu (täpsustus)

Janu ehk janutunne (ladina sitis) on paljudel selgroogsetel loomadel hüpotalamuses paikneva janukeskuse reguleeritav füsioloogiline tunne.^[1]

Jooma ajendav kuivustunne suus ja neelus on valdavalt normaalne tunne, mis tekib organismi veevaeguse ehk vee piisamatu saamise või suure veekaotuse (tugeva higistamise, kõhulahtisuse) ning ülemäärase mineraalsoolade (soolase toidu) tarvitamise tagajärjel. Janutunde põhjustab vere osmootse rõhu suurenemine. Joomine taastab organismi vee ja elektrolüütide tasakaalu ning janu kaob. Vahetult pärast magusa toidu söömist ja mõningate ravimite tarvitamist ning suu limaskesta kuivamisest võib tekkida ajutine janu, mis kaob, kui suud niisutada.

Janu reguleerib täiskasvanutel organismi veetasakaalu. Väikelastel võib eri põhjustel esineda veetustumist.^[2]

Liigjanusust ehk pidevat janutunnet nimetatakse polüdipsiaks ning see võib viidata kas suhkurtõvele või diabetes insipidus'ele.

Viited

↑ "Meditsiinisõnastik" 315:2004.
↑ "Inimese füsioloogia ja anatoomia" 386:2011.

Kirjandus

Eesti nõukogude entsüklopeedia. 4. köide: IST–KONI. Tallinn: Valgus, 1989, lk 76.

[1] "Meditsiinisõnastik" 315:2004.

[2] "Inimese füsioloogia ja anatoomia" 386:2011.

[1]

[2]